„Ära karda, sest mina olen sinuga”

Vaid väheseid tundeid saab võrrelda hellusega, mida kogeb vastne lapsevanem. Pole midagi armsamat, kui saada endale otse taevast hinnaline lapsuke. Mu noorem vend koges seda eriti liigutaval moel. Tema esimene poeg sündis enneaegsena ja kaalus kõigest 1,3 kilogrammi. Hunter veetis oma esimesed kaks kuud haigla vastsündinute intensiivravi osakonnas. Need kuud olid kogu pere jaoks eriline aeg, kuna palvetasime palju ja lootsime Issanda abile.

Väike Hunter sõltus täielikult teiste abist. Ta nägi vaeva, et elamiseks vajalikku jõudu koguda. Tema isa tugev käsi hoidis tihti oma imetillukese poja kätt, et seda väikest õrna lapsukest julgustada.

Nii on see kõigi Jumala lastega. Meie Isa taevas, kes armastab meid oma lõputu armastusega, sirutab käe meist igaühele. Tal on vägi kõikide asjade üle ja Ta soovib aidata meil õppida, kasvada ja Tema juurde tagasi minna. See võtab kokku meie Isa eesmärgi „tuua inimesele surematus ja igavene elu”¹.

Kui püüame Issandasse rohkem uskuda ja Teda usaldada, võime pääseda ligi Tema väele meid õnnistada ja päästa.

Issanda vägi oma lapsi päästa on läbiv teema Mormoni Raamatus. Nefi kõneles sellest juba raamatu esimeses peatükis. 20. salmist võime lugeda: „Aga vaata, mina, Nefi, näitan teile, et Issanda õrn halastus saab osaks kõigile neile, kelle ta on välja valinud nende usu pärast, et teha nad vägevaks koguni pääsemise väeni välja.”²

Palju aastaid tagasi hakkasin isikliku kogemuse najal mõistma, mida see salm õigupoolest tähendab. Taipasin, kui lähedal Taevane Isa meile õieti on ja kui väga Ta meid aidata soovib.

Ühel hilisõhtul sõitsime lastega allamäge kulgeval teel, kui märkasin üksildasel teepervel kõndimas üht poissi. Temast möödudes tundsin selgesti, et peaksin tagasi minema ja teda aitama. Jätkasin aga siiski sõitu, kuna pelgasin, et võin võõra inimesena teda pimedal ajal hirmutada. Kuid taas kumisesid mu peas sõnad: „Mine ja aita seda poissi!”

Sõitsin tema juurde tagasi ja küsisin: „Kas sa vajad ehk abi? Mul oli tunne, et peaksin sind aitama.”

Ta pööras ümber ja küsis pisarsilmil: „Tõesti? Ma just palvetasin, et keegi mind aitaks.”

Tema palvele vastati inspiratsiooni näol, mille sain mina. See Vaimult saadud selge juhatus jättis mulle kustumatu mulje, mis on mu südames siiani alles.

Tänu Issanda õrnale halastusele oli mul 25 aastat hiljem võimalus esimest korda temaga ühendust saada. See juhtus vaid paari kuu eest. Sain teada, et see kogemus ei ole ainult minu lugu – see on ka tema lugu. Deric Nance on nüüd pereisa. Temagi pole juhtunut kunagi unustanud. See on aidanud meil rajada aluse usule, et Jumal kuuleb meid ja vastab meie palvetele. Me mõlemad oleme selle kogemuse kaudu oma lastele õpetanud, et Jumal valvab meid. Me pole üksi.

Tol õhtul oli Deric pärast kooli üritusele läinud ning viimasest bussist maha jäänud. Varateismelisena, nagu ta oli, uskus ta kindlalt, et suudab ise koju kõndida, ja hakkaski astuma.

Ta oli juba poolteist tundi üksildasel teel kõndinud, kuid koduni oli veel mitu kilomeetrit ja ühtegi maja polnud silmapiiril. Deric hakkas kartma. Meeleheites läks ta ühe kruusahunniku taha, laskus põlvili ja palus Taevase Isa abi. Kõigest paar minutit pärast seda, kui Deric teele tagasi jõudis, peatasin mina auto ja pakkusin talle abi, mida ta hädasti vajas.

Ja nüüd, palju aastaid hiljem, meenutab Deric: „Issand tundis mind, kõhna lühinägelikku poissi. Ja hoolimata kõigest muust, mis maailmas toimus, teadis Ta, millises olukorras ma olin, ja armastas mind piisavalt, et mulle abi saata. Issand on vastanud mu palvetele veel palju kordi pärast seda üksildases kohas teepervel saadud kogemust. Ta vastused ei ole alati kohesed ja selged, kuid Tema teadlikkus minust on täna sama ilmne kui tol üksildasel õhtul. Mil iganes elu mind enda alla matta ähvardab, tean ma, et Tal on alati plaan, kuidas mind turvaliselt koju tuua.”

Nagu Deric ütles, ei vastata igale palvele kohe. Kuid meie Isa tõesti tunneb meid ja kuuleb meie südamest tulevaid palveid. Ta saadab korda imesid ühe palve kaupa, üks inimene korraga.

Me võime usaldada, et Ta meid aitab. Abi ei pruugi tulla tingimata nii, nagu meie tahame, vaid viisil, mis aitab meil kõige paremini kasvada. Tema tahte omaksvõtmine võib olla raske, kuid see on hädavajalik, et saada Tema-sarnaseks ja leida rahu, mida Ta meile pakub.

Me võime tunda seda, mida kirjeldas C. S. Lewis: „Ma palvetan, sest ma ei saa ennast ise aidata. Ma palvetan, kuna vajan kogu aeg midagi. .. nii ärkvel olles kui magades. See ei muuda Jumalat, kuid see muudab mind.”³

Pühakirjades on palju näiteid inimestest, kes on pannud lootuse Jumala peale ja keda Ta on aidanud ja päästnud. Mõelge noore Taaveti peale, kes pääses Issandale toetudes vägeva Koljatiga võideldes kindlast surmast. Tuletage meelde Nefit, kes anus suure usuga Issandalt vabastamist oma vendade käest, kes püüdsid temalt elu võtta. Ja noort Joseph Smithi, kes palvemeelselt Issanda abi otsis. Ta päästeti pimeduse väe käest ja talle vastati imelisel moel. Igaüks neist seisis silmitsi raske katsumusega. Igaüks neist tegutses usus ja pani lootuse Issandale. Jumal aitas neid kõiki. Ja Jumala vägi ja armastus avalduvad Tema laste elus ka tänapäeval.

Ma olen hiljuti näinud seda Zimbabwe ja Botswana pühade elus, kel on suur usk. Ühes väikeses koguduses sain ma paastu- ja tunnistuste koosolekul osa heldimapanevast ja inspireerivast kogemusest, kui paljud liikmed – nii lapsed, noored kui ka täiskasvanud – ühtviisi tunnistamas käisid. Igaüks kõneles suurest usust Issandasse Jeesusesse Kristusesse. Proovilepanevates ja rasketes oludes elades panevad nad iga päev usalduse Jumala peale. Nad näevad Tema kätt oma elus ja tunnistavad tihtipeale sõnadega: „Ma olen Jumalale nii tänulik.”

Paar aastat tagasi oli üks ustav pere meie koguduse liikmetele eeskujuks samasugusest usaldusest Issanda vastu. Arn ja Venita Gatrell elasid õnnelikult kuni Arnil ootamatult agressiivne vähkkasvaja diagnoositi. Prognoos oli väga halb – tal oli elada jäänud vaid paar nädalat. Perekond tahtis veel viimast korda koos olla. Lapsed kogunesid – mõned tulid kaugematest kohtadest. Neil oli jäänud koos veeta ainult 48 hinnalist tundi. Gatrellid valisid hoolikalt, mis on nende jaoks kõige tähtsam – nad tegid perepilti, sõid ühiselt õhtust ja käisid Soolajärve templis istungil. Venita ütles: „Templist väljumine oli viimane hetk, mil saime selles elus koos olla.”

Kuid nad lahkusid kindlas teadmises, et see elu pole ainuke neile antud aeg. Tänu pühadele templilepingutele loodavad nad Jumala antud lubadustele. Nad võivad olla igavesti koos.

Järgmised kaks kuud olid täidetud lugematute õnnistustega. Arni ja Venita usk Issandasse ja usaldus Tema vastu muudkui kasvas. See peegeldus Venita sõnadest: „Ma tundsin, et mind kanti. Õppisin, et rahu võib tunda ka elukeeristes. Ma teadsin, et Issand valvab meid. Issandale lootes võib üle saada ükskõik millisest eluraskusest.”

Üks nende tütar lisas: „Me jälgisime oma vanemaid ja nägime nende eeskuju. Nägime nende usku ja seda, kuidas nad olukorraga toime tulid. Vabatahtlikult poleks ma sellist katsumust kunagi soovinud, kuid ma ei annaks seda ka iial ära. Meid ümbritses Jumala armastus.”

Loomulikult polnud Arni lahkumine see, mida Gatrellid lootnud olid. Kuid nende kriis polnud usukriis. Jeesuse Kristuse evangeelium ei ole nimekiri asjadest, mis tuleb ära teha. Pigem elab see meie südames. Evengeelium „ei ole koorem – see on tiivapaar”⁴, mis kannab meid. See kandis Gatrelle. Ma tundsin rahu kesk tormi. Nad hoidsid teineteise ja oma templilepingute poole, mis nad olid sõlminud ja millest kinni pidanud. Nad kasvasid oma võimes usaldada Issandat ja nende usku Jeesusesse Kristusesse ning Tema lepitusväesse tugevdati.

Kus me jüngrirajal ka pole; olgu meie mured ja katsumused millised tahes – me pole üksi. Meid pole ära unustatud. Me võime Derici, Aafrika pühade ja Gatrellide sarnaselt end häda korral usuga Jumala abikäe järele sirutada. Me võime astuda katsumustele vastu palvete ja lootusega Issandale. Seda tehes muutume rohkem Tema-sarnaseks.

Kõneledes meile kõigile, ütles Issand: „Ära karda, .. mina olen sinuga; ära vaata ümber, sest mina olen su Jumal: ma teen sind tugevaks, ma aitan sind, ma toetan sind oma õiguse parema käega.”⁵

Ma tunnistan alandlikult, ent kindlalt, et Jumal Isa tunneb meid isiklikult ja sirutab käe, et meid aidata. Tänu Tema Armastatud Pojale Jeesusele Kristusele võime me selle maailma katsumustest võitu saada ja turvaliselt koju naasta. Ma palvetan, et meil oleks usku Temasse ja usaldust Tema vastu, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.