Tundke huvi, kuidas asjad edenevad


Me kõik võiksime veelgi järjepidevamalt misjonitöös osaleda, asendades oma hirmu tõelise usuga.

Septembris täitub kuuskümmend neli aastat sellest, kui ma tulin Inglismaalt oma misjonilt koju. Kolm päeva hiljem läksin ma koos sõbraga Utah Ülikoolis õppeaasta alguse puhul korraldatud tantsuõhtule. Sõber rääkis mulle ühest nägusast teise kursuse üliõpilasest Barbara Bowenist, kellega ma pidin tema arvates kindlasti kohtuma. Ta tuli koos tüdrukuga minu juurde, tutvustas meid ning me läksime tantsima.

Kahjuks oli see partneri vahetusega tants, mis tähendas, et tüdrukuga sai tantsida nii kaua, kui keegi tuli ja su välja vahetas. Barbara oli elav ja populaarne tüdruk ja nii sain ma temaga tantsida veidi alla minuti, enne kui üks noormees minu asemele tuli.

Ma ei olnud sellega päri. Olles misjonil õppinud, kui tähtis on järjekindlus, hankisin ma Barbara telefoninumbri ja helistasin talle juba järgmisel päeval, et teda välja kutsuda, kuid tal oli kooli- ja ühiskondliku tööga palju tegemist. Õnneks olin misjonil õppinud isegi heidutatuse korral järjekindel olema ja nii õnnestuski mul lõpuks kohtamine kokku leppida. See kohtamine viis omakorda järgmisteni. Mingil moel õnnestus mul nende kohtamiste ajal teda veenda, et ma olen ainus tõeline ja elav koju naasnud misjonär – vähemalt selles osas, mis teda puudutab. Nüüd, 64 aastat hiljem, on meil 7 last, palju lapselapsi ja lapselapselapsi, kes kõik on tunnistuseks tähtsast tõest: hoolimata sellest, kui hea on sõnum, ei pruugi sul olla võimalust seda jagada, kui sa pole järjekindel ja kannatlik.

Ehk just seepärast tundsin õhutust pöörduda täna tagasi oma kahe eelmise üldkonverentsikõne juurde.

Oktoobris 2011 rõhutasin ma, et me peaksime meeles Issanda tähtsaid sõnu: „Sest nõnda tuleb kutsuda minu kirikut viimsetel päevadel, nimelt Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikuks.”1

Nende sõnadega teeb Issand selgeks, et see pole mitte üksnes Kiriku formaalne nimetus, vaid ka nimi, millega Tema Kirikut kutsuda. Kuna Ta on selle selgelt välja öelnud, ei peaks me kasutama Kirikule viidates mingeid teisi nimesid, nagu Mormooni kirik või VAP kirik.

Väljendit „mormoon” võib teatud juhtudel kasutada, viidates Kiriku liikmetele, näiteks mormoonidest teerajajad, või institutsioonidele, nagu Mormooni Tabernaakli Koor. Kiriku liikmeid tuntakse laialdaselt mormoonidena ja suheldes nendega, kes pole meie Kiriku liikmed, võime viidata endile kui mormoonidele, kui lisame sinna juurde ka Kiriku täisnime.

Kui liikmed õpivad kasutama koos sõnaga „mormoon” Kiriku korrektset nime, rõhutatakse sellega, et oleme kristlased, Päästja Kiriku liikmed.

Vennad ja õed! Olgem järjekindlad ja tekitagem endis harjumus teha alati selgeks, et me kuulume Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikusse.

Teisest sõnumist, mille kohta ma tunnen, et see vajab meelde tuletamist, kõnelesin viimasel üldkonverentsil. Innustasin liikmeid palvetama, et neid juhatataks vähemalt ühe inimese juurde, kellele nad võiksid esitada üleskutse õppida taastatud evangeeliumist veel enne jõule. Paljud liikmed on jaganud minuga erilisi kogemusi, mis järgnesid, kui nad palusid Issandal anda võimalusi teha misjonitööd.

Näiteks palvetas üks koju naasnud misjonär eriliselt selle eest, et teda juhatataks „selle ühe” juurde, kelle poole ta võiks pöörduda. Talle tuli meelde endise kolledžikaaslase nimi. Noormees otsis ta Facebookis üles ning sai teda, et tüdruk oli just palvetanud, et tema elul oleks eesmärk ja mõte. Ta uuris, kuidas sel tüdrukul läheb just sel ajal, kui too otsis tõde – ja detsembris sai tüdruk ristitud.

Mulle anti teada paljude sarnaste kutsete esitamisest, kuid vaid mõni hoidis end kursis sellega, mis edasi sai, nagu tegi see vend.

Mul on suur usk järelkontrolli põhimõttesse. Nagu on kirjas misjonitöö juhises „Jutlusta minu evangeeliumi”: „Üleskutse esitamine ilma järelkontrollita on nagu päeviku alustamine ilma selle lõpetamiseta või kontserdile pileti ostmine, jättes sinna minemata. Lõpetamata tegevusega on kohustus tühine..”2

„Jutlusta minu evangeeliumi” ei õpeta igaühele üksnes seda, kuidas esitada kutset, vaid ka seda, kuidas tunda huvi asjade edenemise vastu. Määratledes misjonitöö eesmärki, on öeldud, et selleks on kutsuda „teisi tulema Kristuse juurde, aidates neil võtta vastu taastatud evangeelium Jeesusesse Kristusesse ja Tema lepitusse uskumise, meeleparanduse, ristimise, Püha Vaimu anni saamise ja lõpuni vastupidamise kaudu”.3

Kutsumine on kindlasti selle protsessi üks osa. Kuid pange tähele, et liikmete misjonitöö kätkeb endas midagi palju enamat, kui lihtsalt esitada inimestele kutse misjonäre kuulata. Lisaks tuleb end kursis hoida, kuidas õnnestub misjonäridel kasvatada neis usku, motiveerida meeleparandusele ning valmistada ette lepingute tegemiseks ja lõpuni vastu pidamiseks.

Sellisest järelkontrolli põhimõttest on räägitud Apostlite tegudes:

„Aga Peetrus ja Johannes läksid pühakotta palvusele ..

Ja üks mees, kes oli emaihust alates halvatu, toodi sinna. Ta pandi iga päev pühakoja ukse ette, mida hüütakse Ilusaks, ande paluma pühakojas käijailt.

Kui see nägi, et Peetrus ja Johannes tahavad minna pühakotta, palus ta neilt andi.

Siis Peetrus ühes Johannesega vaatas temale otsa ning ütles: „Vaata meie poole!”

Tema jäi teraselt neile otsa vaatama, oodates, et ta neilt midagi saab.

Aga Peetrus ütles: „Hõbedat ja kulda mul ei ole, aga mis mul on, seda ma annan sulle: Jeesuse Kristuse, Naatsaretlase nimel, tõuse üles ja kõnni!”

See on vägev kutse Issanda teenijalt, kas pole? Kuid Peetrus ei piirdunud pelgalt kutsega. Pühakirjades jutustatakse meile seejärel, et „ta haaras kinni tema paremast käest ja aitas ta üles. Ja sedamaid said tema jalapöiad ja luupeksed tugevaks;

ja ta kargas üles, seisis ja kõndis, ja läks ühes nendega pühakotta sisse, kõndides ja hüpates ning Jumalat kiites.”4

Teisisõnu, Peetrus ei kasutanud üksnes preesterluse volitust ega kutsunud meest püsti tõusma ja kõndima, vaid aitas pärast kutse esitamist asjale kaasa, kummardudes mehe poole, võttes tal paremast käest, aidates ta püsti ja kõndides seejärel koos temaga pühakotta.

Peetruse eeskuju vaimus soovitan ma, et me kõik võiksime veelgi järjepidevamalt misjonitöös osaleda, asendades oma hirmu tõelise usuga, esitades vähemalt kord kvartalis, see on neli korda aastas, kellelegi kutse, et põhimisjonärid võiksid teda õpetada. Nad on valmis õpetama Vaimu juhatusel ning saavad Issandalt siirast ja südamlikku inspiratsiooni. Üheskoos saame hoida end kursis, kuidas kutse saanutel läheb, ja võtta neil käest kinni, aidata nad püsti ja kõndida koos nendega vaimsel teekonnal.

Et teid selles tegevuses aidata, kutsun ma kõiki liikmeid olenemata praegusest kutsest või sellest, kui aktiivsed te Kirikus olete, muretsema endale raamat „Jutlusta minu evangeeliumi”. Te leiate selle meie jaotuskeskustest või saate seda tasuta internetist lugeda ja alla laadida. See on misjonitöö juhis, mis tähendab, et see on juhiseks meile kõigile. Lugege seda, uurige seda ja seejärel rakendage õpitut, et mõistaksite, kuidas kutset esitades ja seejärel toeks olles hingi Kristuse juurde tuua. Nagu on öelnud president Thomas S. Monson: „Käes on aeg liikmetel ja misjonäridel koos pingutada, teha tööd Issanda viinamäel, et tuua hingesid Tema juurde.”5

Jeesus Kristus õpetas oma jüngritele:

„Lõikust on palju, aga vähe töötegijaid.

Paluge siis lõikuse Issandat, et ta läkitaks töötegijaid välja oma lõikusele!”6

Issand on tänapäeval vastanud sellele palvele suurima põhimisjonäride arvuga maailma ajaloos. Ustavate töötegijate hulga suurendamisega on Issand andnud meile uue võimaluse Teda selles suures hingede lõikuses aidata.

On mitmeid praktilisi viise, kuidas liikmed saavad meie suurepäraseid misjonäre aidata ja toetada. Näiteks võite misjonäridele öelda, et uurite raamatut „Jutlusta minu evangeeliumi”, ja paluda, et nad näitaksid teile, mida nemad sellest raamatust õpivad. Omavahel nendest asjadest rääkides suureneb kindlasti liikmete ja põhimisjonäride vaheline usaldus, just nagu Issand on käskinud:

„Vaid et iga inimene räägiks Jumala, Issanda, maailma Päästja enda nimel.”7

Ja „Vaata, ma saatsin teid välja tunnistama ja inimesi hoiatama, ja igal inimesel, keda on hoiatatud, tuleb hoiatada oma ligimest.”8

Vennad ja õed, kas võite ette kujutada, millist mõju avaldab see, kui pere ja sõbrad lisavad misjonäridele saadetud kirjadele ja e-kirjadele asju, mida nad on raamatust „Jutlusta minu evangeeliumi” ise õppinud? Kas suudate ette kujutada õnnistusi, mis saavad osaks nende peredele, kui nad teavad ja mõistavad paremini, mida nende pojad ja tütred misjonil õpivad ja õpetavad? Kas te suudate ette kujutada lepitava armu imelisi õnnistusi, mis saavad seda tehes osaks meile kõigile ja igaühele individuaalselt? Päästja on lubanud need õnnistused kõigile neile, kes jagavad tunnistust, kui osalevad hingede kutsumises Tema juurde, ja seejärel tunnevad huvi, kuidas kutse saanutel läheb.

Issand on prohvet Joseph Smithi kaudu öelnud: „Te olete õnnistatud, sest tunnistus, mida te olete andnud, on kirja pandud taevas inglitele vaatamiseks; ja nad rõõmustavad teie üle, ja teie patud on teile andeks antud.”9

„Sest ma annan teile andeks teie patud selle käsuga – jääge oma meeles vankumatuks .. tunnistuse andmises kogu maailmale neist asjadest, mis teile on edasi antud.”10

Kui hoiame end asjade käiguga kursis, ei jäta Issand meid hätta. Ma olen näinud üle kogu maailma Kiriku liikmete kirjeldamatut rõõmu, mis saadab tunnistusest ajendatud kutset ja siirast huvi selle vastu, kuidas asjad edenevad. Hiljuti Argentiinas olles julgustasin ma liikmeid, et nad kutsuksid enne käesolevat üldkonverentsi kellegi kirikusse. Kaheksa-aastane Joshua võttis neid sõnu kuulda ning kutsus oma parima sõbra ja tema pere Buenos Aireses oma koguduse lahtiste uste päevale. Lubage mul ette lugeda osa äsja saabunud kirjast selle kohta, kuidas Joshua esitas kutse ja tundis asjade käigu vastu siirast huvi:

„Joshua jooksis iga natukese aja tagant värava juurde, et vaadata, kas nad juba tulevad. Ta ütles, et teab, et nad tulevad.

Aeg kulus ja Joshua sõpra polnud kusagil näha, ent Joshua ei andnud alla. Ta kontrollis usinalt iga mõne minuti järel majaesist väravat. Saabus aeg hakata asju kokku panema, kui Joshua üles-alla hüpeldes kuulutas: „Nad on siin! Nad on siin!” Tõstsin pilgu ja nägin kogu nende peret kirikule lähenemas. Joshua jooksis õue neid tervitama ja oma sõpra kallistama. Nad tulid kõik sisse ja tundus, et neile meeldis väga. Nad võtsid endale mõne voldiku ning veetsid palju aega uusi tutvusi sobitades ja sõpru leides. Oli tore näha selle väikese poisi usku ja teada, et ka Algühingu lapsed saavad olla misjonärid.”11

Ma tunnistan, et kui töötame koos, otsides seda ühte, kui me kutsume ja tunneme siiralt huvi, kuidas läheb, teeme seda usaldades ja uskudes, naeratab Issand meile ja sajad tuhanded Jumala lapsed leiavad eesmärgi ja rahu Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus. Õnnistagu Issand meid kõiki püüetes päästmistööd kiirendada, on minu alandlik palve Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Näita viited

  1.  

    1.  ÕL 115:4.

  2.  

    2. Jutlusta minu evangeeliumi: misjonitöö juhis, 2004, lk 202.

  3.  

    3. Jutlusta minu evangeeliumi, lk 1.

  4.  

    4.  Ap 3:1–8, rõhutus lisatud.

  5.  

    5. Thomas S. Monson, Tere tulemast konverentsile, 2013. aasta sügisene üldkonverents, okt 2013.

  6.  

    6.  Mt 9:37–38.

  7.  

    7.  ÕL 1:20.

  8.  

    8.  ÕL 88:81.

  9.  

    9.  ÕL 62:3.

  10.  

    10.  ÕL 84:61.

  11.  

    11. Isiklik kiri, 10. märts 2014.