Ärge minge vale teed

Väike poiss harjutas parajasti klaverit, kui üks müügimees, kes nägi teda läbi akna, küsis: „Kas su ema on kodus?”

Poiss vastas seepeale: „Ja … mis sa ise arvad?”

Meie viis kallist last mängivad kõik tänu minu naise järjekindlusele klaverit! Kui klaveriõpetaja meie uksest sisse astus, peitis meie poeg Adrián end ära, et klaveritunnist pääseda. Kuid ühel päeval juhtus midagi imelist! Talle hakkas muusika nii väga meeldima, et ta hakkas iseseisvalt harjutama.

Kui jõuaksime oma usule pöördumises sellesse punkti, oleks see imeline. Oleks imetore, kui sooviksime kogu südamest pidada kinni käskudest, ilma et keegi meile seda pidevalt meelde tuletaks, ja kui meil oleks kindel veendumus, et õiget teed käies saavad meile osaks pühakirjades lubatud õnnistused.

Aastaid tagasi külastasin ma koos oma abikaasa, tütre Evelini ja mõne sõbraga Kaarte rahvusparki. Üht sealset kõige tuntumat kaart kutsutakse nimega Delicate Arch. Otsustasime selle kaareni jõudmiseks kõndida umbes 2 kilomeetrit ülesmäge.

Alustasime teekonda suure entusiasmiga, kuid õige pea vajasid mu kaaslased puhkust. Kuna mul oli suur soov pärale jõuda, jätkasin edasiliikumist üksinda. Pööramata suuremat tähelepanu rajale, mida mööda pidin liikuma, järgnesin minu ees kõndivale mehele, kes tundus väga enesekindlalt edasi liikuvat. Rada muutus üha raskemaks. Pidin hüppama kivilt kivile. Kuna teekond oli raske, olin kindel, et minuga koos teed alustanud naised ei jõua eales pärale. Äkki silmasin Delicate Arch’i, kuid oma suureks imestuseks nägin, et see asus minu jaoks ligipääsmatus kohas.

Tusaselt otsustasin tagasi pöörduda. Ootasin kannatamatult, millal teistega taas kohtun. Küsisin kärsitult: „Kas jõudsite Delicate Arch’ini?” Vastuseks kõlas õnnelik jah. Nad selgitasid, et olid järginud teetähiseid ning pärast mõningast vaeva ja jõupingutusi sihtkohta jõudnud.

Kahjuks olin ma läinud vale teed. Ma sain tol päeval suure õppetunni!

Kui sageli eksime õigelt teelt, lastes end maailma trendidel kaasa kiskuda? Peame endilt järjepidevalt küsima, kas järgime Jeesuse Kristuse sõnu?

Johannese evangeeliumis on kirjas imeline õpetus:

„Jääge minusse ja mina jään teisse. Nagu oks ei või vilja kanda iseenesest, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minusse.

Mina olen viinapuu, teie olete oksad; kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha!” (Jh 15:4–5)

Seda analoogiat kasutades võime näha väga lähedast, ülimat suhet Jeesuse Kristusega ja seda, kui tähtsaks Ta igaüht meist peab. Tema on juur ja tüvi, mis toovad meieni eluvee, Tema on puu mahl, mis meid toidab, et võiksime tuua esile rohkelt vilju. Jeesus Kristus õpetas meile sel moel, et okstena – ehk siis Temast sõltudes – ei alahinda me eales Tema õpetuste väärtust.

Mõned vead võivad olla rängad ja kui me neid õigel ajal ära ei paranda, võivad need meid õigelt teelt jäädavalt kõrvale juhtida. Kui parandame meelt ja viime vigade paranduse ellu, aitavad need kogemused meil muutuda alandlikumaks, muuta meie tegusid ja meie Taevase Isaga taas lähedasemaks saada.

Tahaksin tuua sellest ühe näite, viidates ühele kõige dramaatilisemale hetkele, mida koges prohvet Joseph Smith. Selle kogemuse kaudu annab Päästja meile hindamatuid õpetusi põhimõtete kohta, mida peame kogu oma elu meeles pidama. See juhtus siis, kui Martin Harrisel läksid kaduma Mormoni Raamatu esimesest osast tõlgitud 116 lehekülge.

Pärast seda, kui prohvet oli parandanud meelt, sest ta ei olnud järginud Jumala nõuannet, sai ta ilmutuse, mis on kirjas Õpetuse ja Lepingute 3. osas (vt „Teachings of Presidents of the Church: Joseph Smith”, 2007, lk 69–71). Sellest, mis on kirjas salmides 1 kuni 10, sooviksin ma esile tõsta kolme põhimõtet, mida peaksime alati meeles pidama.

1. Jumala töid ja eesmärke ei saa nurja ajada.

2. Me ei tohi karta inimesi rohkem kui Jumalat.

3. Meeleparandust tuleb teha järjepidevalt.

Salmis 13 õpetab Issand meile neljast asjast, mida me ei tohiks kunagi teha.

1. Ärge pidage tühiseks Jumala nõuandeid.

2. Ärge murdke kõige pühamaid lubadusi, mis anti Jumala ees.

3. Ärge toetuge iseenda otsustusvõimele.

4. Ärge hoobelge iseenda tarkusega.

Ma palvetan, et me ei kaotaks silmist teed, et me võiksime olla alati taevastega ühenduses, nii et maailma hoovused ei pühiks meid minema.

Kui keegi teist jõuab selleni, et tahab Issanda tee hüljata, asudes sellel teel mistahes punktis, tunnete suure kahetsusega meelekibedust selle üle, et pidasite Jumala nõuandeid tühiseks, et murdsite kõige pühamaid lubadusi, mis tehti Jumala ees, et toetusite iseenda otsustusvõimele või hooplesite iseenda tarkusega.

Kui lood on nii, siis ma keelitan teid kohe meelt parandama ja õigele teele tagasi tulema.

Kord helistas lapselaps vanaisale, et talle sünnipäevaks õnne soovida. Ta küsis vanaisalt, kui vana too on. Vanaisa vastas, et tal täitus 70. eluaasta. Lapselaps mõtles hetke ja küsis siis: „Vanaisa, kas sa alustasid tõesti esimesest eluaastast?”

Lapsepõlves ja nooruses ei mõtle inimesed sellele, et nad saavad kunagi vanaks. Neil ei teki kunagi mõtteid surmast – see on väga, väga eakate inimeste asi – ja see eluetapp tundub olevat sama kaugel kui igavik. Aeg lendab, kuud ja aastaajad mööduvad, kuni hakkavad ilmuma kortsud, jõud raugeb, üha sagedamini tuleb minna arsti juurde ja nii edasi.

Saabub päev, mil kohtume taas meie Lunastaja ja Päästja Jeesuse Kristusega. Ma palvetan, et sel pühal ja üleval hetkel tunneksime Ta ära tänu teadmistele, mis meil Tema kohta on, ja kuna oleme Tema õpetusi järginud. Ta näitab meile haavajälgi oma kätes ja jalgades ja me embame üksteist pikalt, nuttes rõõmust, et järgisime Tema teed.

Ma tunnistan kõigile maailma elanikele, et Jeesus Kristus elab. Ta manitseb meid: „Võtke kuulda, oo teie, maa rahvad, ja kuulake selle Jumala sõnu, kes teid tegi!” (ÕL 43:23) Ma palvetan, et meil oleks jõudu hoida kinni, võtta kuulda, mõista ja õigesti tõlgendada „selle Jumala [sõnumit], kes [meid] tegi”, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.