Armastus – evangeeliumi olemus

Kallid vennad ja õed! Kui meie Päästja inimeste hulgas teenis, küsis üks teadmishimuline käsutundja: „Õpetaja, missugune käsk on suur käsuõpetuses?”

Matteus kirjutab, et Jeesus vastas:

„Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest.

See on suur ja esimene käsk.

Aga teine on selle sarnane: armasta oma ligimest nagu iseennast.”¹

Markus lõpetab selle loo Päästja avaldusega: „Neist suuremat muud käsku ei ole!”²

Me ei saa Jumalat tõeliselt armastada, kui me ei armasta oma rännukaaslasi sellel surelikul teekonnal. Samamoodi ei saa me armastada täielikult oma ligimesi, kui me ei armasta Jumalat, meie kõigi Isa. Apostel Johannes räägib meile: „Ja meil on temalt see käsk, et kes armastab Jumalat, see armastab ka oma venda.”³ Me oleme kõik Taevase Isa vaimulapsed ning seega vennad ja õed. Seda tõde meeles pidades muutub kõigi Jumala laste armastamine lihtsamaks.

Tegelikult peitub evangeeliumi sügavam olemus armastuses ja Jeesus Kristus on meie Eeskuju. Tema elu oli armastuse pärand. Haige, kelle Ta tervendas, rõhutu, kelle Ta tõstis, patune, kelle Ta päästis. Lõpuks võttis vihane rahvahulk Temalt elu. Ja siiski kostuvad Kolgata mäelt sõnad: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!”⁴ – ülim kaastunde ja armastuse väljendus surelikkuses.

On palju omadusi, milles väljendub armastus, näiteks lahkus, kannatlikkus, isetus, mõistmine ja andestamine. Igasugusel suhtlemisel aitavad need ja teised omadused anda tunnistust meie südames olevast armastusest.

Tavaliselt väljendub meie armastus igapäevases omavahelises suhtlemises. Kõige tähtsam on meie võime näha teiste vajadusi ja sellele vastavalt tegutseda. Mulle on alati meeldinud ühes lühikeses luuletuses väljendatud mõtteavaldus:

Hiljuti kuulsin ma ühest armastava lahkuse liigutavast näitest, millel olid ettearvamatud tagajärjed. Oli aasta 1933, kui suure majanduslanguse tõttu oli väga raske tööd leida. See lugu juhtus Ameerika Ühendriikide idaosas. Arlene Biesecker oli just lõpetanud gümnaasiumi. Pärast pikki tööotsinguid õnnestus tal lõpuks õmblusvabrikus õmblejana tööd saada. Vabriku töölistele maksti palka vaid kvaliteetselt tehtud tükitöö alusel. Mida rohkem detaile nad kokku õmblesid, seda rohkem neile maksti.

Peagi pärast vabrikusse tööle asumist pidi Arlene ühel päeval sooritama õmblusoperatsiooni, mis ajas ta segadusse ja meeleheitele. Ta istus oma õmblusmasina taga, püüdes valesti läinud õmblust lahti harutada. Tundus, et pole kedagi, kes teda aitaks, sest kõik teised õmblejad kiirustasid, et võimalikult palju detaile kokku õmmelda. Arlene tundis abitust ja lootusetust. Ta hakkas vaikselt nutma.

Arlene’i vastas istus Bernice Rock, kes oli vanem ja kogenum õmbleja. Nähes Arlene’i kimbatust, jättis Bernice oma töö pooleli ja läks Arelene’i juurde, et teda lahkelt juhiseid andes aidata. Ta jäi Arlene’i kõrvale nii kauaks, kui neiu tundis end kindlana ja suutis detailid edukalt kokku õmmelda. Seejärel läks Bernice oma masina juurde tagasi, olles jäänud ilma võimalusest abistamisele kulunud aja jooksul ise võimalikult palju detaile valmis õmmelda.

Sellest armastavast heateost sai alguse Bernice’i ja Arlene’i eluaegne sõprus. Kumbki neist abiellus lõpuks ja sai lapsed. Millalgi 1950ndatel andis Bernice, kes oli Kiriku liige, Arelene’ile ja tema perele Mormoni Raamatu. 1960. aastal ristiti Arlene, tema mees ja lapsed Kiriku liikmeks. Hiljem pitseeriti nad kokku Jumala pühas templis.

Bernice’i poolt näidatud kaastunde tulemusena, kui ta astus oma mugavustsoonist välja ja läks appi kellelegi, keda ta isegi ei tundnud, kuid kes oli hädas ja vajas abi, sai loendamatul hulgal inimesi, nii elavaid kui surnuid, nüüd evangeeliumi päästvaid talitusi nautida.

Meile antakse iga päev võimalusi olla meid ümbritsevate inimeste suhtes armastavad ja lahked. President Spencer W. Kimball on öelnud: „Me peame meeles pidama, et need surelikud, keda me kohtame autoparklates, ametiasutustes, liftis ja mujal, on see osa inimkonnast, kelle Jumal on andnud meile, et neid armastada ja teenida. Sellest on meile vähe kasu, kui räägime üldiselt inimkonna vendlusest, jättes tähelepanuta need, kes on vendade ja õdedena meie ümber.”⁶

Sageli tulevad võimalused näidata armastust ootamatult. Oktoobris 1981 ühes ajalehes ilmunud artiklis toodi näide sellisest võimalusest. Selles loos avaldunud armastus ja kaastunne liigutasid mu südant nii väga, et ma olen seda ajaleheväljalõiget üle 30 aasta alles hoidnud.

Artiklis kirjutati sellest, et Alaska Airline’i otselend Alaska osariigist Anchorage’ist Washongtoni osariiki Seattle’isse, mille pardal oli 150 reisijat, suunati ühte kõrvalisse Alaska väikelinna, et võtta pardale raskelt vigastatud laps. Kaheaastase poisi käe arter oli tõsiselt viga saanud, kui ta oli kodu lähedal mängides klaasikillu otsa kukkunud. See väikelinn asus üle 700 kilomeetri Anchorage’ist lõunas ega jäänud kohe kindlasti selle lennuki teele. Siiski saatsid meedikud välja meeleheitliku abipalve ja nii suunati lend ümber, et see laps pardale võtta ja Seattle’isse haiglasse viia.

Kui lennuk väikelinna lähedal maandus, teatasid meedikud piloodile, et poisil on nii tugev verejooks, et ta ei pea Seattle’isse lendu vastu. Võeti vastu otsus lennata üle 300 kilomeetri kaugusel asuvasse Juneau’sse Alaskal, kus asus lähim haigla.

Viinud poisi Juneau’sse, suundus lennuk Seattle’isse, olles mitmeid tunde hiljaks jäänud. Ükski reisija ei kurtnud, kuigi enamus neist ei jõudnud kokkulepitud kohtumistele ja jäid jätkulendudest maha. Tegelikult korraldasid reisijad nende möödunud minutite ja tundide jooksul korjanduse, kogudes poisi ja tema pere heaks arvestatava summa.

Kui lennuk oli Seattle’isse maandumas, said reisijad piloodilt rõõmsa teate, et raadio teel oli antud teada, et poisiga saab kõik korda.⁷

Mulle meenuvad sõnad pühakirjadest: „Ligimesearmastus on Kristuse puhas armastus .. ja kellel iganes leitakse seda olevat viimsel päeval, sellega on hästi.”⁸

Vennad ja õed! Mõned meie suurimatest võimalustest näidata armastust avanevad koduseinte vahel. Armastus peaks olema pereelu keskmeks, kuid siiski ei ole see mõnikord nii. Tuleb ette liiga palju kannatamatust, liiga palju vaidlemist, liiga palju tülisid, liiga palju pisaraid. President Gordon B. Hinckley on kurvalt küsinud: „Miks on see nii, et need, keda me kõige enam armastame, satuvad sageli meie karmide sõnade märklauaks? Miks on nii, et mõnikord tahame oma sõnadega kellelegi haiget teha?”⁹ Vastused neile küsimustele võivad olla igaühe jaoks erinevad, kuid tegelikult ei ole meil selleks mingit põhjust. Selleks et pidada kinni käsust üksteist armastada, peame kohtlema üksteist lahkelt ja austusega.

Loomulikult tuleb ette aegu, kui on vaja rakendada korrale kutsumist. Pidagem siiski meeles Õpetuse ja Lepingute raamatus leiduvat nõuannet – nimelt, kui meil on vaja teist noomida, siis hiljem näitame tema vastu üles veelgi suuremat armastust.¹⁰

Ma loodan, et püüame jääda alati meid ümbritsevate inimeste suhtes taktitundeliseks ja arvestada teiste mõtete, tunnete ja olukordadega. Ärgem käitugem alandavalt või halvustavalt. Olgem pigem kaastundlikud ja julgustavad. Me peame olema oma tegudega ettevaatlikud, et mitte hävitada hoolimatute sõnade või tegudega teise inimese enesekindlust.

Andestus peaks käima käsikäes armastusega. Meie peredes, aga samamoodi ka meie suhetes sõpradega võib tulla ette haiget saamist ja lahkarvamusi. Veel kord, tegelikult ei ole tähtis, kui tühine see asi on. Asja ei tohiks jätta käärima, mädanema ja lõpuks hävima. Süüdistamine ei lase haavadel paraneda. Ainult andestamine tervendab.

Üks armas naine, kes on nüüdseks juba surnud, külastas mind ühel päeval ja avaldas ootamatult kahetsust. Ta rääkis ühest aastatetagusest juhtumist, millesse oli kaasatud naabertalunik, kes kunagi oli olnud tema hea sõber, kuid kellega temal ja ta abikaasal oli hiljem palju erimeelsusi. Ühel päeval küsis too talunik, kas ta võib minna üle tema maade, et otsemat teed oma maadele jõuda. Selles kohas katkestas naine oma loo ja ütles väriseval häälel: „Vend Monson, ma ei lubanud tal ei tol korral ega hiljem üle oma maade minna, vaid nõudsin, et ta kõnniks maha pika tee, et oma maadele jõuda. Ma eksisin ja ma kahetsen seda. Nüüdseks on ta surnud, kuid oh, kuidas ma soovin, et võiksin talle öelda: „Palun vabandust!” Kuidas ma soovin, et mul oleks veel üks võimalus olla lahke.”

Naist kuulates meenus mulle John Greenleaf Whittieri kurb tähelepanek: „Sõnust, mis kirjas või keelelt võivad tulla, kõige kurvemad need: „Oleks võin’d olla!””¹¹ Vennad ja õed! Koheldes teisi armastuse ja lahkusega, väldime selliseid kahetsusi.

Armastust saab väljendada paljudel äratuntavatel viisidel: naeratades, käega viibates, öeldes häid sõnu, tehes komplimendi. Teised armastuseväljendused võivad olla vaevu hoomatavad, nagu huvi tundmine teiste tegemiste vastu, lahkelt ja kannatlikult põhimõtete õpetamine, kellegi külastamine, kes on haige või koju aheldatud. Need ja paljud teised sõnad ja teod võivad anda edasi armastust.

Tuntud Ameerika kirjanik ja lektor Dale Carnegie uskus, et igas inimeses on „jõudu, et suurendada maailmas õnne, ‥ öeldes mõne siira tänusõna kellelegi, kes on üksildane või heidutatud”. Ta ütles: „Teil on ehk täna öeldud lahked sõnad homseks meelest läinud, kuid need, kellele need sõnad öeldi, võivad neist kogu elu rõõmu tunda.”¹²

Alustagem kohe, juba täna, Jumala lastele armastuse väljendamist, olgu nad siis meie pereliikmed, sõbrad, tuttavad või meile täiesti võõrad inimesed. Otsustagem igal hommikul tõustes, et suhtume kõigesse, mida see päev meile toob, armastusega ja lahkelt.

Vennad ja õed! Jumala armastus meie vastu ületab meie arusaamad. Oma armastuse pärast saatis Ta oma Poja, kes armastas meid piisavalt palju, et anda meie eest oma elu, et me võiksime saada igavese elu. Mõistes seda võrreldamatut andi, täituvad meie südamed armastusest meie Igavese Isa, meie Päästja ja kogu inimkonna vastu. Et see nii oleks, on minu siiras palve Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.