Kuulekus näitab ustavust


Kuulekus näitab meie usku kõrgeima võimu, Jumala tarkusesse ja väesse.

Pereõhtud, mida me koos õde Perryga igal esmaspäeva õhtul peame, on ühtäkki osalejate arvu poolest kasvanud. Minu vend, vennatütar, Barbara vend ja õetütar koos abikaasaga kolisid meie korterelamusse. See on ainus kord pärast minu poisipõlve, kui pere mulle nii lähedal elab. Lapsepõlves elas mu pere samas kvartalis mitme minu emapoolse sugulasega. Vanaisa Sonne elas meie kõrval põhja pool ja tädi Emma elas meie kõrval lõuna pool. Kvartali lõunaosas elasid tädi Josephine ja idapool elas onu Alma.

Minu poisipõlves suhtlesime me iga päev oma sugulastega ja töötasime ning mängisime koos või külastasime üksteist. Ükski meie tehtud pahandus ei jäänud meie emadele kiiresti ette kandmata. Tänapäeval on meie maailm teistsugune − enamuse perede liikmed kolivad üksteisest kaugele. Isegi kui nad elavad üksteisele küllaltki lähedal, ei ela nad üksteise kõrval. Ma usun, et minu olukord lapsepõlves ja ka praegu on natuke nagu meie olukord taevas, kus kallid pereliikmed üksteisele lähedal elavad. See on mulle pidevaks meeldetuletuseks perekonna igavikulisest olemusest.

Kasvades oli mul eriline suhe vanaisaga. Oma pere vanima pojana koristasin ma talvel lund ja hoolitsesin suvel muruniitmise eest enda, vanaisa ja kahe tädi kodus. Vanaisa istus tavaliselt maja ees verandal, kui ma ta muru niitsin. Kui ma tööga lõpule jõudsin, istusin trepile ja ajasin temaga juttu. Need mälestused on mulle kallid.

Ükskord küsisin ma vanaisalt, kuidas ma võin teada, kas ma alati õigesti tegutsen, kuna elus on nii palju valikuid. Nagu tavaliselt, vastas vanaisa mulle näitega maaelust.

Vanaisa õpetas mulle, kuidas veohobuseid taltsutada, et nad kõik koos töötaksid. Ta selgitas, et hobused peavad alati teadma, kelle sõna kuulata. Üks hobuse kontrollimise ja juhtimise moodus on rakendi ja suuraua abil. Kui üks rakkes hobune arvab, et ei pea juhi sõna kuulama, siis ei vea terve hoburakend nii kõvasti, kui on nende võimuses.

Arutagem natuke seda, mida minu vanaisa selle näitega õpetas. Kes on hoburakendi juht? Minu vanaisa uskus, et selleks on Issand. Temal on eesmärk ja plaan. Tema on ka hoburakendi ja iga üksiku hobuse treener ja terve hoburakendi ülesehitaja. Juht teab kõige paremini, ja õige ja ainus viis, kuidas hobune võib olla kindel, et teeb õiget asja, on olla kuulekas juhi käskudele.

Mille võrdkujud olid rakend ja suuraud minu vanaisa loos? Ma uskusin tol ajal ja usun ka praegu, et mu vanaisa püüdis mulle õpetada, kuidas järgida Püha Vaimu õhutusi. Tema vaimusilmas olid rakend ja suuraud vaimsed. Kuulekas hobune, kes on hästi treenitud hoburakendi liige, ei vaja juhilt muud kui õrna sikutust, et teha täpselt seda, mis temalt nõutakse. See õrn sikutus on sama mis vaikne, tasane hääl, millega Issand meile kõneleb. Austades meie valikuvabadust, ei tõmba Ta ohje kunagi tugevasti.

Mehed ja naised, kes Vaimu kergeid õhutusi eiravad, õpivad samal viisil kui kadunud poeg läbi sõnakuulmatuse ja mässulise elu loomulike tagajärgede. Alles pärast seda, kui loomulikud tagajärjed kadunud poja alandlikuks muutsid, kuulis ta Vaimu talle sosistamas, et ta oma isakoju naaseks (vt Lk 15:11–32).

Õppetund, mida minu vanaisa mulle õpetas, oli, et tuleb alati olla valmis Vaimu õrnadeks sikutusteks. Ta õpetas mulle, et sellised õhutused tulevad mulle alati, kui ma hakkan kursist kõrvale kalduma. Ja kui ma lasen Vaimul juhtida oma otsuseid, ei tee ma kunagi midagi tõsiselt halba.

Nagu ütleb Jaakobuse 3:3: „Kui me paneme suulised hobustele suhu, et nad oleksid meile sõnakuulelikud, siis me juhime kogu nende keha.”

Meil tuleb oma vaimseid suuraudu hoolega jälgida. Isegi Õpetaja kõige väiksema sikutuse puhul tuleb meil oma kurssi täielikult muuta. Et elus edu saavutada, peame õpetama oma vaimu ja keha töötama koos kuulekuses Jumala käskudele. Kui me kuuletume Püha Vaimu õrnadele õhutustele, võib ta ühendada meie vaimu ja keha ühes eesmärgis, mis juhib meid tagasi meie igavesse koju elama koos igavese Taevase Isaga.

Meie kolmas usuartikkel õpetab kuulekuse tähtsusest: „Me usume, et Kristuse lepituse läbi võib saada päästetud kogu inimkond, kui nad kuuletuvad evangeeliumi seadustele ja talitustele.”

Selline kuulekus, millest minu vanaisa rääkis oma hoburakendi näites, nõuab ka erilist usaldust − täielikku usku hoburakendi juhti. Seega vihjas minu vanaisa õpetus ka evangeeliumi esimesele põhimõttele − usule Jeesusesse Kristusesse.

Apostel Paulus õpetas: „Aga usk on kindel usaldus selle vastu, mida oodatakse, ja veendumus selles, mida ei nähta” (Hb 11:1). Seejärel kasutas Paulus Aabeli, Eenoki, Noa ja Aabrahami näiteid, et õpetada usust. Ta peatus pikemalt Aabrahami lool, sest Aabraham on ustavate isa:

„Usu läbi kuulas Aabraham sõna, kui teda kutsuti välja minema paika, mille ta pidi saama pärandiks; ja ta läks välja ilma teadmata, kuhu ta läheb.

Usu läbi asus ta võõrana elama tõotusemaale otsekui võõrale maale. ‥

Usu läbi sai isegi Saara rammu soo rajamiseks ja pealegi üle oma ea, sellepärast et ta pidas ustavaks teda, kes tõotuse oli andnud” (Hb 11:8–9, 11).

Me teame, et Aabrahami ja Saara poja Iisaki kaudu anti Aabrahamile ja Saarale lubadus − järelpõlve lubadus: „Nii palju nagu taevas tähti ja nagu mere ääres liiva, mida ei saa ära lugeda” (vt salmi 12, vt ka 1Ms 17:15–16). Ja siis pandi Aabrahami usk proovile viisil, mida paljud meist ei suudaks ette kujutada.

Ma olen palju mõelnud Aabrahami ja Iisaku loo üle ja ma ei mõista ikka veel täielikult Aabrahami ustavuse ja kuulekuse ulatust. Ma suudan ehk kujutada ette, kuidas ta asjad kokku pakkis, et vara hommikul teele asuda, aga kuidas suutis ta sammuda oma poja kõrval kolm päeva kestnud teekonnal Morija mäe jalamile? Kuidas nad kandsid tulepuud mäest ülesse? Kuidas ta altari ehitas? Kuidas Aabraham Iisaku kinni sidus ja altarile asetas? Kuidas selgitas ta oma pojale, et tema ongi ohvriand? Ja kuidas oli tal jõudu tõsta nuga, et oma poega ohverdada? Aabrahami usk aitas tal täpselt järgida Jumala juhiseid kuni selle imelise hetkeni, mil ingel talle taevast hüüdis ja kuulutas, et Aabraham oli selle piinarikka proovilepaneku läbinud. Ja siis kordas Issanda ingel Aabrahami lepingu lubadusi.

Ma mõistan, et Jeesusesse Kristusesse uskumisega ja Temale kuuletumisega seotud väljakutsed on mõnele keerulisemad kui teistele. Mul on piisavalt kogemusi teadmaks, et kuigi hobuste iseloomud on erinevad ja seepärast on mõnda neist kergem ja mõnda raskem treenida, on erinevused inimeste seas veelgi suuremad. Igaüks meist on Jumala poeg või tütar ja meil on unikaalne surelikkusele eelnev ja sureliku elu lugu. Ja seepärast on vähe lahendusi, mis kõigile ühtmoodi sobiks. Ja samuti tunnen ma elu ekslikku loomust ja veelgi enam pidevat vajadust evangeeliumi teise põhimõtte − meeleparanduse − järele.

Samuti on tõsi, et aeg, mil elas minu vanaisa, oli lihtsam aeg, eriti mis puudutab hea ja halva vahel valiku tegemist. Samas kui mõned väga targad ja arukad inimesed võivad uskuda, et keerulisemad ajad nõuavad veel keerulisemaid lahendusi, ei ole ma veendunud, et neil on õigus. Pigem arvan mina, et tänapäeva keerukus nõuab suuremat lihtsust nagu vastus, mille andis vanaisa minu siirale küsimusele, kuidas teha vahet heal ja halval. Ma tean, et pakun täna lihtsat valemit, kuid ma tunnistan, kui väga see mind aitab. Ma soovitan seda teile kõigile ja kutsun teid üles minu sõnu proovile panema. Kui te seda teete, luban ma, et see aitab teil valikute rägastikus selgelt näha õiget valikut ja leida lihtsa vastuse küsimustele, mis haritud ja ennast targaks pidavad inimesed segadusse ajavad.

Liiga tihti mõtleme me kuulekusest kui kõrgema võimu käskude passiivsest ja pimesi järgimisest. Tegelikkuses näitab kuulekus meie usku kõrgeima võimu, Jumala tarkusesse ja väesse. Kui Aabraham näitas kõikumatut ustavust ja kuulekust Jumala suhtes, isegi kui tal kästi oma poeg ohverdada, päästis Jumal ta. Samamoodi päästab Jumal ka lõpuks meid, kui näitame ustavust, olles kuulekad.

Inimesed, kes toetuvad ainult iseendale ja järgivad ainult enda soove ja tahtmisi, on piiratud võrreldes inimestega, kes järgivad Jumalat ja otsivad Tema juhatust, väge ja ande. On üks kõnekäänd, et inimesel, kes jagab hoolitsust vaid iseendale, pole palju jagada. Täielik, tegudele keskendunud kuulekus ei ole kunagi nõrk ega passiivne. See on viis, kuidas me kuulutame oma usku Jumalasse ja saame taevase väe vääriliseks. Kuulekus on valik. See on valik meie enda piiratud teadmiste ja Jumala piiritu tarkuse ja kõikvõimsuse vahel. Minu vanaisa õpetuse järgi on see valik tunda oma suus vaimset suurauda ja järgida juhti.

Me võime saada Aabrahami lepingu pärijateks ja tema sooks ustavuse ja taastatud evangeeliumi talituste kaudu. Ma luban teile, et igavese elu õnnistused on kättesaadavad kõigile, kes on ustavad ja kuulekad. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.