Sõsarkond: Oo, kuidas me üksteist vajame


Peame lõpetama keskendumise meie erinevustele ja otsima seda, mis meid ühendab.

Nägime selles videos kaheksat riiki ja kuulsime üheksat keelt. Kujutage ette, kui palju keeli lisandus viimase salmi ajal. On suur rõõm teada, et ülemaailmse sõsarkonnana saame tõsta oma hääled, et tunnistada igavesest tõest, et oleme meid armastava Taevase Isa tütred.

On suur au osaleda sellel ajaloolisel üritusel ning kõneleda kõigile 8-aastastele ja vanematele Kiriku naistele. Täna õhtul väljendub meie ühtsuses tohutu jõud. Nähes meid kõiki Konverentsikeskusesse kokku kogunenuna ja mõeldes veel tuhandetele, kes vaatavad seda ülekannet üle maailma, panevad meie ühinenud tunnistused Jeesusest Kristusest ja meie usk Temasse aluse ühele suurema usu ja väega naiste kogunemisele Kiriku, kui mitte lausa kogu maailma ajaloos.

Täna õhtul tunneme rõõmu paljudest erinevatest rollidest, mis meil Kiriku naistena on. Kuigi oleme mitmel moel erinevad ja ainulaadsed, teadvustame ka seda, et oleme kõik sama Taevase Isa tütred ja seega õed. Meid seob Jumala kuningriigi ehitamine ja lepingud, mida oleme sõlminud, olenemata meie olukorrast. See tänane kogunemine on kahtlemata kõige hiilgavam õdede kogunemine maa palgel.1

See, et oleme õed, tähendab, et meie vahel on katkematu side. Õed hoolitsevad üksteise eest, hoiavad üksteisel silma peal, lohutavad üksteist ja on üksteise jaoks olemas nii heas kui halvas. Issand on öelnud: „Olge üks; ja kui te ei ole üks, pole te minu omad.”2

Vastane tahab, et me üksteist kritiseeriksime ja üksteise üle kohut mõistaksime. Ta tahab, et me keskenduksime meie erinevustele ja võrdleksime ennast pidevalt üksteisega. Teile meeldib ehk iga päev tund aega aktiivselt trenni teha, sest tunnete ennast siis hästi, samal ajal kui minu jaoks on suureks sporditegemiseks juba see, kui kõnnin treppi mööda korruse kõrgemale, selle asemel et liftiga sõita. Me saame siiski olla sõbrad, kas pole?

Me, naised, võime endi suhtes eriti karmid olla. Ennast teistega võrreldes tunneme alati, et pole nii head kui teised ja oleme teiste peale solvunud. Õde Patricia T. Holland ütles kord: „Asi on selles, et me ei saa öelda endi kohta kristlased ja jätkata karmilt üksteise või iseendi üle kohtu mõistmist.”3 Õde Holland jätkas, rääkides sellest, et pole midagi nii väärtuslikku, mille nimel tasuks loobuda kaastundest ja sõsarlusest. Me peame lihtsalt maha rahunema ja rõõmustama meie jumalike erinevuste üle. Peame mõistma, et meie kõigi sooviks on teenida kuningriigis, kasutades meile ainuomaseid andeid ja ande vaid meile omasel viisil. Siis saame tunda rõõmu sõsarlusest, ühtekuuluvusest ja hakata teenima.

Tegelikult me tõesti vajame üksteist. Naised otsivad mõistagi sõprust, tuge ja kaaslust. Meil on üksteiselt palju õppida. Sageli laseme meie endi tekitatud barjääridel olla takistuseks, mis ei lase nautida suhtlemist, mis võiks olla meie elus suureks õnnistuseks. Näiteks meie, veidi vanemad naised, vajame seda, mida on pakkuda teil, Algühingu eas tüdrukud. Me võime õppida teilt palju kristliku teenimise ja armastuse kohta.

Kuulsin hiljuti imelist lugu väikesest tüdrukust, kelle nimi on Sarah ja kelle emal oli võimalus aidata oma koguduses naist nimega Brenda, kes põdes polüskleroosi. Sarah’le meeldis minna koos emaga Brendale appi. Ta võidis Brenda käsi salviga ning masseeris ta sõrmi ja käsivarsi, sest naisel olid sageli valud. Seejärel õppis Sarah hellalt Brenda käsi üle pea venitama, et treenida ta lihaseid. Sarah kammis naise juukseid ja ajas temaga juttu, kuni ema kandis hoolt Brenda teiste vajaduste eest. Sarah õppis, kui tähtis on teist inimest teenida ja millist rõõmu see toob. Ta mõistis, et isegi laps võib muuta kellegi elu.

Mulle meeldib näide Luuka evangeeliumi esimeses peatükis, kus kirjeldatakse Jeesuse ema Maarja ja tema sugulase Eliisabeti lähedast suhet. Maarja oli noor naine, kui ta sai teada oma imelisest missioonist olla Jumala Poja ema. Esialgu pidi see kindlasti tunduma raske kohustusena, et seda enda teada hoida. Issand ise andis Maarjale kellegi, kellega seda koormat jagada. Ingel Gabrieli kaudu anti Maarjale teada usaldusväärse ja osavõtliku naise nimi, kelle poole ta võis toetuse saamiseks pöörduda – tema sugulane Eliisabet.

Noort neidu ja tema „väga elatunud”4 sugulast sidusid nende imelised rasedused ja ma võin vaid ette kujutada, kui tähtsad olid mõlema jaoks need kolm koos veedetud kuud, kui nad said teineteisele rääkida oma ainulaadsetest kutsetest ning tunda teineteisele kaasa ja olla toeks. Milline imeline näide põlvkondade vahelisest naiselikust hoolitsusest.

Need meie hulgast, kes on veidi küpsemas eas, võivad avaldada hiiglasuurt mõju noorematele põlvkondadele. Kui minu ema oli alles väike tüdruk, ei olnud kumbki tema vanematest Kirikus aktiivne. Kõigest 5-aastasena kõndis ta üksi kirikusse ja osales kõigil koosolekutel – Algühingus, pühapäevakoolis ja sakramendikoosolekul, mis kõik toimusid eri aegadel.

Küsisin hiljuti oma emalt, miks ta küll tegi seda nädalast nädalasse, kuigi tal polnud kodust tuge ja julgustust. Ta vastas: „Minu Algühingu õpetajad armastasid mind.” Need õpetajad hoolisid temast ja õpetasid talle evangeeliumi. Nad õpetasid talle, et tal on Taevane Isa, kes teda armastab, ja õpetajate mure tüdruku pärast pani teda iga nädal kohale tulema. Mu ema ütles mulle: „See oli üheks suuremaks mõjuks minu lapsepõlves.” Loodan, et saan neid ühel päeval tänada! Vanusevahe kaob, kui asi puudutab kristlikku teenimist.

Mõni nädal tagasi kohtasin ma Kalifornias vaia Noorte Naiste juhatajat, kes rääkis mulle, et tema 81-aastane ema kutsuti hiljuti vestade klassi nõustajaks. Olin sellest väga huvitatud ja helistasin selle naise emale. Kui õde Val Bakeri piiskop ütles, et soovib temaga vestelda, ootas õde, et teda kutsutakse raamatukoguhoidjaks või koguduse kroonikakirjutajaks. Kui piiskop kutsus teda teenima Noortes Naistes vestade nõustajana, olid tema esimesed sõnad: „Kas olete kindel?”

Piiskop vastas pühalikult: „Õde Baker, ärge saage valesti aru, see kutse on Issandalt.”

Naine ütles, et tal polnud vastata muud kui: „Loomulikult.”

Mulle meeldib, et piiskop sai sellist inspiratsiooni, et tema koguduse neljal vestal on palju õppida selle küpse õe tarkusest, kogemustest ja eluaegsest eeskujust. Ja arvake, kelle poole pöördub õde Baker, kui ta Facebooki kasutamisel abi vajab?

Mõtlen sellele, kui suur abi on Abiühingu õdedest, kes tervitavad lahkelt noori õdesid, kes on alles hiljuti olnud Noortes Naistes. Meie noored õed tunnevad sageli, nagu neil ei oleks midagi ühist nendega, kes on Abiühingus. Enne 18-aastaseks saamist vajavad nad Noorte Naiste juhte ja emasid, kes rõõmsalt tunnistavad Abiühingu suurtest õnnistustest. Nad peaksid olema indu täis, et saavad peagi kuuluda sellisesse hiilgavasse organisatsiooni. Kui noored naised hakkavad Abiühingus käima, vajavad nad üle kõige sõpra, kes istuks nende kõrval, käsi ümber õla, ning võimalust õpetada ja teenida. Aidakem kõik üksteisel ületada elus muutusi ja verstaposte.

Tänan kõiki Kiriku naisi, kes ületavad ealisi ja kultuurilisi erinevusi, et üksteist õnnistada ja teenida. Noored naised teenivad Algühingu lapsi ja eakaid inimesi. Erinevas eas vallalised õed veedavad loendamatuid tunde, kandes hoolt neid ümbritsevate inimeste vajaduste eest. Me tunnustame tuhandeid noori naisi, kes annavad 18 kuud oma elust selleks, et jagada maailmale evangeeliumi. Kõik need asjad on kinnituseks ühe armsa kirikulaulu sõnadele: „On inglite kohustus naistele antud.”5

Kui tuleb ette barjääre, siis johtub see sellest, et me ise oleme need barjäärid loonud. Peame lõpetama keskendumise meie erinevustele ja otsima seda, mis meid ühendab, alles siis hakkame mõistma meie suurimat potentsiaali ja saavutame maailmas palju head. Õde Marjorie P. Hinckley ütles kord: „Oo, kuidas me üksteist vajame. Need meie seast, kes on eakad, vajavad teid, kes te olete noored. Ja loodetavasti vajate teie, kes olete noored, mõnesid meie hulgast, kes oleme eakad. On sotsioloogiline tõsiasi, et naine vajab naist. Me vajame omavahel sügavat rahuldust pakkuvat ja ustavat sõprust.”6 Õde Hinckleyl oli õigus! Oo, kuidas me üksteist vajame!

Õed! Kogu maailma naistest ei ole kellelgi teisel võimalik saada suurimaid õnnistusi kui meil, viimse aja pühadest naistel. Me oleme Issanda Kiriku liikmed ja hoolimata meie isiklikest oludest võime me kõik tunda ristimisel ja templis tehtud lepingute pidamise kaudu rõõmu preesterluse väe kõikidest õnnistustest. Meid juhivad ja õpetavad elavad prohvetid ja me naudime suurepärast Püha Vaimu andi, mis on meile elus lohutajaks ja juhiks. Meile on õnnistuseks töötada kodude ja perede tugevdamisel käsikäes õigemeelsete vendadega. Meile saab osaks templitalituste jõud ja vägi ning veel palju muudki.

Lisaks sellele, et saame nautida neid võrratuid õnnistusi, on meil meie Kiriku õed. Me oleme õed Jeesuse Kristuse evangeeliumis. Meid on õnnistatud õrna ja armuliku loomusega, mis võimaldab meil pakkuda inimestele meie ümber kristlikku armastust ja neid teenida. Jättes kõrvale ealised, kultuurilised ja oludest tingitud erisused, et üksteist kosutada ja teenida, täitume Kristuse puhta armastuse ja inspiratsiooniga, mis annab meile teada, millal ja keda teenida.

Ma esitan teile üleskutse, mille esitas kord Abiühingu üldjuhataja, kes ütles: „Ma kutsun teid üles mitte üksnes üksteist rohkem armastama, vaid üksteist paremini armastama.”7 Minu palve on, et me saaksime aru, kui väga me üksteist vajame, ja armastaksime kõik üksteist paremini. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Näita viited

  1.  

    1. Vt Barbara B. Smith. The Bonds of Sisterhood. – Ensign, märts 1983, lk 21.

  2.  

    2.  ÕL 38:27.

  3.  

    3. Patricia T. Holland. One Thing Needful: Becoming Women of Greater Faith in Christ. – Ensign, okt 1987, lk 29.

  4.  

    4.  Lk 1:7.

  5.  

    5. As Sisters in Zion. – Hymns, nr 309.

  6.  

    6. Glimpses into the Life and Heart of Marjorie Pay Hinckley, toim Virginia H. Pearce, 1999, lk 254–255.

  7.  

    7. Bonnie D. Parkin. Valides ligimesearmastuse − selle hea osa. – 2003. aasta sügisene üldkonverents, okt 2003.