Jüngerluse rõõmus koorem

Eelmise aasta 20. mail hävitas massiivne tornaado Ameerika südames Oklahoma City äärelinnasid, jättes endast maha üle pooleteise kilomeetri laiuse ja kahekümne seitsme kilomeetri pikkuse jälje. See torm, laastavate tornaadode metsik rünnak, jättis jälje nii maastikku kui oma teele jäänud inimeste ellu.

Vaid üks nädal pärast hävitavat tormi määrati mind külastama piirkonda, kus kodud ja vara olid maatasa tehtud ja laastatud naabruskonda laiali pillutud.

Enne minekut rääkisin ma meie armastatud prohveti president Thomas S. Monsoniga, kes hindab kõrgelt sedalaadi Issanda tööd. Austusega mitte ainult tema positsiooni, vaid ka headuse vastu küsisin: „Mida ma tegema pean? Mida ma neile ütlen?”

Ta võttis õrnalt minu käe, nagu oleks ta võtnud iga ohvri ja neile appi tulnud inimese käe, kui ta ise seal oleks olnud, ja ütles:

„Esmalt ütle neile, et ma armastan neid.

Teiseks, et ma palvetan nende eest.

Kolmandaks, palun täna kõiki, kes seal abiks on.”

Seitsmekümne juhatuse liikmena tundsin oma õlul raskust, mida kirjeldavad Issanda sõnad Moosesele:

„Kogu mulle seitsekümmend meest Iisraeli vanemaist, kellest sa tead, et nad on tõesti rahvavanemad ja ülevaatajad.

Siis ma astun alla ja räägin seal sinuga, ja ma võtan vaimu, mis on sinu peal, ja panen nende peale, et nad ühes sinuga kannaksid rahva koormat ja sul ei oleks vaja üksinda kanda.”¹

Need on sõnad iidsetest aegadest, kuid Issanda teed ei ole muutunud.

Hetkel on Issand kutsunud Kirikus 317 seitsetkümmet, kes teenivad kaheksas kvoorumis, et aidata kaheteistkümnel apostlil kanda koormat, mis lasub Esimesel Presidentkonnal. Ma tunnen rõõmuga seda vastutust oma hinge põhjas, nagu ka minu kaasteenijad. Kuid me ei ole ainsad, kes selles suures töös abiks on. Kiriku liikmetena kõikjal maailmas on meil kõigil imeline võimalus teiste elu õnnistada.

Ma sain meie kallilt prohvetilt teada, mida vajasid tormist räsitud inimesed − armastust, palveid ja tänulikkust abikäte eest.

Täna pärastlõunal tõstame me kõik oma parema käe ja toetame Esimest Presidentkonda ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumit Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku prohvetite, nägijate ja ilmutajatena. See pole pelgalt formaalsus ega mõeldud ainult neile, kes on kutsutud üldjuhina teenima. Meie juhtide toetamine on au, mis käib koos isikliku vastutusega jagada nende koormat ja olla Issanda Jeesuse Kristuse jünger.

President Monson ütles:

„Meid ümbritsevad inimesed, kes vajavad meie tähelepanu, kes vajavad, et me neid julgustaksime, toetaksime, trööstiksime ja oleksime nende vastu lahked, olgu nad pereliikmed, sõbrad, tuttavad või võõrad. Meie oleme Jumala käteks siin maa peal volitusega Tema lapsi teenida ja aidata. Ta sõltub igaühest meist.

„Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!” [Mt 25:49]”²

Kas me vastame armastusega, kui meile avaneb võimalus abivajajat külastada, talle helistada, kirja kirjutada või veeta päev tema vajaduste eest hoolt kandes? Või oleme me nagu noor mees, kes tunnistas, et peab kõiki Jumala käske?

„Seda kõike ma olen pidanud. Mis puudub mul veel?”

Jeesus ütles talle: „Kui tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, siis on sul varandus taevas, ja tule ning järgi mind!”³

Noort meest kutsuti tegema suurt teenimistööd Issanda kõrval Jumala maise kuningriigi hüvanguks, kuid ta läks ära, „sest tal oli palju vara”.⁴

Ja mis on väärt meie maine vara? Me oleme näinud, mis tornaado sellega mõne minuti jooksul ära teeb. On nii väga tähtis, et me koguksime endale vaimset varandust taevasse, kasutades oma aega, andeid ja valikuvabadust Jumala teenimiseks.

Jeesus Kristus kutsub meid järjepidevalt: „Tule ning järgi mind!”⁵ Ta kõndis kodumaal isetult koos oma jüngritega. Ta käib jätkuvalt koos meiega, seisab meie juures ja juhib meid. Me tunnustame ja austame Päästjat, järgides Tema täiuslikku eeskuju, kes kandis kõiki meie koormaid oma püha ja päästva lepituse ülima teenimisteo kaudu. Mida ta meilt palub, on, et me võtaksime enda kanda rõõmsa jüngerluse koorma.

Oklahomas viibides oli mul võimalus kohtuda mõne perega, kes olid tormis kannatada saanud. Sorrelsi perega kohtudes puudutas mind eriti nende tütre kogemus. Tori oli tol ajal Plaza Toweri algkooli viienda klassi õpilane. Ta viibib täna siin koos oma emaga.

Tori ja käputäis tema sõpru kössitasid tualettruumis, kui tornaado koolimaja kohal mühises. Kuulake, kui ma loen Tori enda sõnu selle päeva sündmuste kohta:

„Ma kuulsin, kuidas miski katusele kukkus. Ma arvasin, et sajab rahet. Heli muutus üha valjemaks. Ma palvetasin, et Taevaisa meid kaitseks ja ei laseks meiega midagi juhtuda. Äkitselt kuulsin ma valju vaakumi häält ja katus meie pea kohal lendas minema. Ümberringi oli tuul ja lendas prahti, mis tervet minu keha peksid. Väljas oli pime ja paistis, nagu oleks taevas must, aga see ei olnud taevas − see oli tornaado sisemus. Ma sulgesin silmad ja lootsin ning palvetasin, et kõik peagi lõppeks.

Äkitselt jäi kõik vaikseks.

Kui ma oma silmad lahti tegin, nägin otse enda ees stoppmärki. See puudutas peaaegu mu nina.”⁶

Tori koos ema ja kolme õe-venna ning mitme sõbraga, kes koos temaga koolis olid, jäid imekombel tornaados ellu. Seitse nende koolikaaslast aga surid.

Sel nädalavahetusel andsid preesterluse vennad hulga õnnistusi liikmetele, kes olid tormis kannatada saanud. Ma tundsin end alandlikult, et sain Torile õnnistuse anda. Kui ma oma käed tema pea peale asetasin, meenus mulle mu lemmikpühakirjasalm: „Ma lähen teie palge eel. Ma olen teie paremal käel ja vasakul, ja minu Vaim on teie südames ja minu inglid teie ümber, et teid toetada.”⁷

Ma palusin Toril meelde jätta see päev, kui Issanda teenija oma käed tema pea peale pani ja ütles, et teda kaitsesid tormis inglid.

Üksteise päästmine mistahes olukorras on armastuse igavene mõõdupuu. Sellist teenimist nägin ma tol nädalal Oklahomas.

Tihti antakse meile võimalus aidata abivajajaid. Kiriku liikmetena on meil igaühel püha kohus „[kanda] üksteise koormaid, et need oleksid kerged”,⁸ „[trööstida] neid, kes vajavad tröösti”,⁹ ja „tõsta käsi, mis on rippu vajunud, ja [tugevdada] nõrkenud põlvi”.¹⁰

Vennad ja õed! Issand on tänulik teist igaühe eest, lugematute teenimistundide eest, olgu need teod siis suured või väikesed, mida te iga päev nii lahkelt teete.

Kuningas Benjamin õpetas Mormoni Raamatus: „Kui te olete oma kaasinimeste teenistuses, te olete ainult oma Jumala teenistuses.”¹¹

Kui me keskendume oma vendade ja õdede teenimisele, võib see aidata meil igapäevaelus teha jumalikke otsuseid ja valmistada meid ette väärtustama ja armastama seda, mida armastab Issand. Nii tehes tunnistame oma eluga, et oleme Tema jüngrid. Kui me teeme Tema tööd, tunneme Tema Vaimu enda ümber. Meie tunnistus, usk, usaldus ja armastus kasvavad.

Ma tean, et minu Lunastaja Jeesus Kristus elab ja kõneleb oma prohvetiga ja oma prohveti kaudu, kelleks on praegu, meie päevil, president Thomas S. Monson.

Ma palun, et leiaksime rõõmu, mis tuleb pühast teenimisest ja üksteise koormate kandmisest, isegi kui need on lihtsad ja väikesed. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.