Preesterluse võtmed ja volitus

Nägime sellel konverentsil mõnede ustavate vendade ametist vabastamist ja oleme toetanud teisi, keda kutsuti. Selles ringluses – mis on Kirikus nii tavapärane – ei astu me alla, kui meid vabastatakse, ega astu üles, kui meid kutsutakse. Issanda teenistuses pole mingit üles ega alla liikumist. On vaid edasi või tagasi, ja erinevus seisneb selles, kuidas me oma kutsest vabastamise ja uue kutse vastu võtame ja selles tegutseme. Kord olin ma eesistujaks ühe noore vaiajuhataja vabastamisel, kes oli üheksa aastat eeskujulikult teeninud ning rõõmustas nüüd oma vabastamise ja uue kutse üle, mille ta koos oma naisega oli saanud. Nad kutsuti oma koguduse lastetoa õpetajateks. Ainult selles Kirikus nähakse seda võrdväärselt auväärsena.

Kõneledes naiste konverentsil, ütles Abiühingu üldjuhataja Linda K. Burton: „Me loodame juurutada igaühes suuremat soovi preesterlust paremini mõista.”¹ See vajadus on meil kõigil ja mina püüan seda teha, kõneledes preesterluse võtmetest ja volitusest. Kuna need teemad käivad nii meeste kui naiste kohta, on mul heameel, et seda istungit võivad näha ja trükisõnas lugeda kõik Kiriku liikmed. Preesterluse vägi õnnistab meid kõiki. Preesterluse võtmed juhivad nii naisi kui mehi ja preesterluse talitused ja preesterluse volitus on tähtsad nii naistele kui meestele.

President Joseph F. Smith kirjeldas preesterlust kui „Jumala väge, mis on antud mehele, et tegutseda maa peal inimkonna päästmiseks”.² Teised juhid on meile õpetanud, et preesterlus „on täiuslik vägi siin maa peal. Selle väega loodi maa.”³ Pühakirjad õpetavad, et „seesama preesterlus, mis oli alguses, on ka maailma lõpus” (Ms 6:7). Seega on preesterlus vägi, millega meid surnuist äratatakse ja mis meid igavesse ellu viib.

Mõistmine, mida me otsime, algab preesterluse võtmete mõistmisest. „Preesterluse võtmed on volitus, mille Jumal on andnud preesterluse [hoidjatele], et juhatada, kontrollida ja juhtida Tema preesterluse kasutamist maa peal.”⁴ Iga tegu või talitus, mis Kirikus läbi viiakse, tehakse selle ülesande võtmete hoidja otsese või kaudse volitusega. Nagu vanem M. Russell Ballard selgitas: „Need, kellel on preesterluse võtmed, ‥ võimaldavad otseses mõttes kõigil, kes ustavalt nende juhatuse all teenivad, rakendada preesterluse volitust ja pääseda ligi preesterluse väele.”⁵

Preesterluse võtmetega saab preesterluse volituse kasutamist nii lubada kui ka piirata. Preesterluse võtmete abil võib teha preesterluse volituse ja õnnistused kättesaadavaks kõigile Jumala lastele. Kuid nende kaudu saab määrata, kes preesterluse volituse saab, kes mingisse ametisse määratakse ja kuidas preesterluse kasutusõigus ja vägi edasi antakse. Näiteks ei või preesterlust hoidev isik anda oma ametit või volitust teisele, kui teda pole selleks volitanud preesterluse võtmete hoidja. Ilma selle volituseta oleks ametisse seadmine kehtetu. See selgitab, miks preesterluse hoidja – vaatamata ametile – ei või pühitseda ametisse oma pere liiget ega läbi viia sakramenditalitust oma kodus ilma vastavate preesterluse võtmete hoidja volituseta.

Välja arvatud püha töö, mida õed templis templipresidendi võtmete all teevad, millest ma varsti räägin, võivad preesterluse talitustes osaleda ainult preesterluse hoidjad. Kõik volitatud preesterluse talitused kirjutatakse üles Kiriku ülestähendustesse.

Lõppkokkuvõttes hoiab kõiki preesterluse võtmeid Issand Jeesus Kristus, kelle preesterlus see on. Tema on see, kes otsustab, milliseid võtmeid surelikele anda ja kuidas neid võtmeid peaks kasutama. Meie oleme harjunud mõtlema, et kõik preesterluse võtmed anti Joseph Smithile Kirtlandi templis, aga pühakiri ütleb, et ainsad võtmed, mis talle anti, olid selle „evangeeliumi ajajärgu võtmed” (ÕL 110:16). Palju aastaid tagasi ühel üldkonverentsil tuletas president Spencer W. Kimball meile meelde, et on veel preesterluse võtmeid, mida pole antud inimestele maa peal, sealhulgas loomise ja ülestõusmise võtmed.⁶

Preesterluse võtmete rakendamisele pandud piirangute jumalik olemus seletab erinevust Kiriku haldusküsimuste ja preesterlust puudutavate küsimuste vahel. Esimesel Presidentkonnal ja Esimese Presidentkonna ja Kaheteistkümne Kvoorumi nõukogul, kes Kirikut juhivad, on voli teha palju otsuseid seoses Kiriku eeskirjade ja menetlustega – nagu näiteks Kiriku hoonete asukoht ja misjonäride vanus. Kuid kuigi need eesistuvad võimukandjad hoiavad ja rakendavad kõiki võtmeid, mis on sellel evangeeliumi ajajärgul inimestele antud, ei või nad muuta jumalikult seatud põhimõtet, et ainult mehed võivad tegutseda preesterluse ametis.

Nüüd räägin ma preesterluse volituse teemal. Ma alustan kolme põhimõttega, mida me just arutasime. (1) Preesterlus on Jumala vägi, mis on antud inimestele, et tegutseda inimkonna päästmiseks; (2) preesterluse volitust juhivad preesterluse hoidjad, kellel on preesterluse võtmed; ja (3) kuna pühakiri ütleb, et „kõik kirikus olevad muud volitused [ning] ametid on lisad sellele [Melkisedeki] preesterlusele” (ÕL 107:5), siis kõik, mida tehakse nende preesterluse võtmete juhtimisel, tehakse preesterluse volitusega.

Mis on sellel pistmist naistega? Abiühingule peetud kõnes ütles juhataja Joseph Fielding Smith, kes oli tol ajal Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi juhataja, järgmist: „Kuigi õdedele ei ole antud preesterlust, ei tähenda see, et Issand ei ole andnud neile volitust. ‥ Nii mees kui naine võivad saada volituse teha Kirikus teatud asju, mis on siduvad ja absoluutselt vajalikud meie päästmiseks, nagu töö, mida meie õed teevad Issanda kojas. Neile on antud volitus teha mõningaid suuri imelisi asju, Issandale pühasid asju, mis on sama siduvad kui õnnistused, mida annavad preesterlust hoidvad mehed.”⁷

Selles märkimisväärses kõnes kordas juhataja Smith üha uuesti ja uuesti, et naistele on antud volitus. Ta ütles naistele: „Te võite kõneleda volitusega, kuna Issand on andnud teile volituse.” Samuti ütles ta, et Abiühingule „[on] antud vägi ja volitus teha palju asju. Seda tööd, mida nad teevad, teevad nad jumaliku volitusega.” Ja hoolimata sellest, kas seda tööd teevad Kirikus naised või mehed, kas seda tehakse templites või kogudustes, tehakse seda preesterluse võtmete hoidjate juhatusel. Niiviisi Abiühingule kõneledes selgitas juhataja Smith: „[Issand] on andnud neile selle suurepärase organisatsiooni, kus nad võivad teenida koguduste piiskoppide juhtimisel ‥, et hoolitseda meie rahva vaimsete ja ajalike vajaduste eest.”⁸

Seega on tõsi, et Abiühing ei ole lihtsalt klass, vaid ühing, millesse naised kuuluvad – jumalikult rajatud lisa preesterlusele.⁹

Me ei ole harjunud rääkima, et naistel on nende kiriku kutsete täitmisel preesterluse volitus, aga mis muu volitus see olla võib? Kui naine – noor või vana – asetatakse ametisse kuulutama evangeeliumi põhimisjonärina, siis antakse talle preesterluse volitus, et täita preesterluse funktsiooni. Sama võib öelda naise kohta, kes asetatakse Kiriku organisatsioonis juhiks või õpetajaks preesterluse võtmete hoidja juhatusel. Kes tahes tegutseb ametis või kutses, mille ta on saanud preesterluse võtmete hoidjalt, rakendab preesterluse volitust oma ülesannete täitmisel.

Kes tahes rakendab preesterluse volitust, peaks unustama oma õigused ja keskenduma oma kohustustele. Seda põhimõtet vajab kogu ühiskond. Kuulus vene kirjanik Aleksandr Solženitsõn olevat öelnud: „Käes on aeg ‥ seista, mitte niivõrd inimõiguste kui inimkohustuste eest.”¹⁰ Viimse aja pühad kindlasti mõistavad, et ülenduse saamiseks ei pea me mitte õigusi taga nõudma, vaid kohustusi täitma.

Issand on määranud, et ainult mehi pühitsetakse preesterluse ametitesse. Kuid nagu on rõhutanud mitmed Kiriku juhid, ei ole mehed preesterlus.¹¹ Mehed hoiavad preesterlust püha kohusega kasutada seda kõigi Jumala laste õnnistamiseks.

Kõige suuremat väge, mille Jumal on oma poegadele andnud, saab rakendada ainult koos ühega Jumala tütardest. Sest ainult Tema tütardel on Jumala antud vägi „olla kehade loojaks ‥, et Jumala kava ja suur plaan kannaks vilja”.¹² Need on president J. Reuben Clarki sõnad.

Ta jätkas: „See on meie naiste ja emade koht igaveses plaanis. Nad ei ole preesterluse kandjad; neile ei ole antud vastutust täita preesterluse kohustusi ja funktsioone; neid ei koormata selle vastutusega; nemad ehitavad ja organiseerivad selle väe juhatusel ning saavad osa selle õnnistustest. Neil on preesterluse väe tugi ja jumalik kutse, mis on igavikuliselt sama tähtis kui preesterlus ise.”¹³

Nende inspireeritud sõnadega kõneles president Clark perekonnast. Nagu on öeldud perekonna läkituses, juhib isa perekonda ja temal ja emal on erinevad rollid, kuid neil tuleb „aidata teineteist võrdsete kaaslastena”.¹⁴ Mõni aasta enne pereteemalist läkitust andis president Kimball järgmise inspireeritud selgituse: „Kui me räägime abielust kui partnerlusest, siis rääkigem sellest kui täielikust partnerlusest. Me ei taha, et viimse aja pühadest naised oleksid selles igavikulises ülesandes vaikivad või piiratud partnerid! Palun olge täieõiguslikud partnerid, kes annavad selles ühenduses oma panuse.”¹⁵

Jumala silmis, olgu see siis Kirikus või perekonnas, on naised ja mehed võrdsed, kuid neil on erinevad vastutused.

Ma jagan lõpetuseks mõningaid tõdesid preesterluse õnnistuste kohta. Erinevalt preesterluse võtmetest ja preesterluse ametitest on preesterluse õnnistused saadaval nii naistele kui meestele samadel tingimustel. Püha Vaimu and ja templi õnnistused on selle tõe tuttavad näited.

Oma suurepärases kõnes BYU haridusnädalal eelmisel suvel õpetas vanem M. Russell Ballard järgmist:

„Meie Kiriku õpetus asetab naised meestega võrdsele, kuid erinevale tasandile. Jumal ei pea kumbagi sugupoolt teisest paremaks või tähtsamaks. ‥

Kui mehed ja naised templisse lähevad, antakse neile sama vägi – preesterluse vägi. ‥ Kõikidel Jumala lastel on võimalus osa saada preesterluse väest ja õnnistustest.”¹⁶

Ma tunnistan, et Jumala preesterluse väest ja õnnistustest võivad võrdselt osa saada nii Tema pojad kui tütred. Ma tunnistan preesterluse volitusest, mis toimib kõigis Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku ametites ja tegevustes. Ma tunnistan preesterluse võtmete jumalikult juhitud funktsioonist. Neid võtmeid hoiab ja rakendab nende täiuses meie prohvet ja Kiriku president Thomas S. Monson. Viimasena, mis on kõige tähtsam – ma tunnistan meie Issandast ja Päästjast Jeesusest Kristusest, kelle preesterlus see on ja kelle teenijad me oleme. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.