Mida sina arvad?

Nelikümmend üks aastat tagasi reisides ronisin ma koos oma kauni naise Jani ja meie pisipoja Scottyga 18-rattalise raskeveoki rooli. Me transportisime rasket ehitusmaterjalide koormat läbi mitme osariigi.

Neil päevil ei olnud mingeid turvavöösid ega laste turvatoole. Mu naine hoidis meie kallist poega enda süles. Minu naise tähelepanek „Küll me oleme alles kõrgel” oleks pidanud mulle aimu andma tema kartustest.

Kui me laskusime läbi ajaloolise Donneri kuru maantee kõige järsemas osas, täitus veoki kabiin äkitselt paksu suitsuga. Oli võimatu midagi näha ja me suutsime vaevu hingata.

Raske koormaga ei piisa üksnes piduritest, et järsult kiirust vähendada. Mootori pidureid kasutades ja madalama käigu peale minnes püüdsin ma paaniliselt pidama jääda.

Kui ma teeserva keerasin, kuid enne kui täielikult seisma jäin, avas mu naine kabiiniukse ja hüppas välja, beebi süles. Vaatasin abitult, kuidas nad kahekesi poris veeresid.

Kohe kui mul õnnestus veok seisatada, jooksin ma suitsevast kabiinist välja. Suure ärevusega jooksin ma üle kivide ja taimede ning haarasin naise ja lapse oma embusesse. Jani käsivarred ja küünarnukid olid sinikates ja verised, kuid õnneks mõlemad lapsega hingasid. Ma hoidsin neid kõvasti, kuni tolm maanteeservas haihtus.

Kui mu süda taas vaiksemini lööma hakkas ja ma hingeldamast lakkasin, pahvatasin ma naisele: „Mis sul arus oli? Kas sa tead, kui ohtlik see oli? Sa oleks võinud surma saada!”

Ta vaatas mulle otsa, suitsust punased silmad veekalkvel, ja tema sõnad, mis mul praeguseni kõrvus kajavad, torkasid mulle südamesse: „Ma püüdsin ainult meie poja elu päästa.”

Tol hetkel ma mõistsin, et mu kaasa arvas, et mootor põleb, ja kartis, et veok plahvatab ja me saame surma. Mina seevastu teadsin, et tegemist on elektririkkega, mis on küll ohtlik, aga mitte eluohtlik. Ma vaatasin oma kallist naist, kes õrnalt meie pisipoja pead silitas, ja imestasin omaette, milline naine teeks midagi nii hulljulget.

See situatsioon oleks võinud olla emotsionaalselt sama ohtlik kui meie mootoririke. Õnneks pärast mõningast vaikimist, mille ajal me kumbki uskusime teise süüdiolekut, väljendasime me lõpuks tundeid, mis meie väljaütlemiste taga mäslesid. Nende tunnete jagamine, mis avaldasid meie vastastikust armastust ja muret teise heaolu pärast, hoidis ära olukorra, mis oleks võinud meie kallist abielu kahjustada.

Paulus hoiatas: „Ükski nurjatu sõna ärgu tulgu teie suust, vaid ainult seesugune, mis on hea tarvilikuks kasvatuseks, et see pakuks mõnu kuulajaile” (Ef 4:29). Tema sõnadest kaigub teatud puhtust.

Mida tähendab fraas „ükski nurjatu sõna” teie jaoks? Me kõik kogeme regulaarselt pingelisi viha tundeid – nii meie endi kui ka teiste inimeste omi. Oleme näinud, kuidas viha avalikes kohtades kontrolli alt väljub. Me oleme kogenud seda kui mingit sorti emotsionaalset plahvatust spordivõistlustel, poliitilisel areenil ja isegi meie enda kodus.

Lapsed räägivad mõnikord oma armsate vanematega lubamatult teraval toonil. Abikaasad, kes on koos kogenud elu kõige helgemaid ja õrnemaid kogemusi, kaotavad visiooni ja kannatuse teineteise suhtes ja tõstavad häält. Kõik, kes me oleme armastava Taevaisa lepingulapsed, oleme kahetsenud oma isekatele tunnetele järele andmist ja oleme kõnelnud karmilt, enne kui mõistsime situatsiooni teiste vaatenurgast. Me kõik oleme näinud, kuidas hävitavad sõnad võivad ohtliku olukorra hukatuslikuks muuta.

Hiljutine kiri Esimeselt Presidentkonnalt ütleb selgelt: „Jeesuse Kristuse evangeelium õpetab meid teisi armastama ja kohtlema neid lahkelt ja viisakalt – isegi kui me nende vaadetega ei nõustu” (Esimese Presidentkonna kiri, 10. jaan 2014). Milline võimas meeldetuletus, et me võime jätkata ja peaksimegi jätkama ühiskondlikul tasandil kaasa rääkimist, eriti kuna meie vaatame maailma teisest vaatenurgast.

Õpetussõnade kirjutaja annab nõu: „Rahulik vastus vaigistab raevu, aga haavav sõna õhutab viha” (Õp 15:1). „Rahulik vastus” on läbimõeldud vastus – kontrollitud sõnad alandlikust südamest. See ei tähenda, et me ei räägi kunagi otse või teeme oma õpetuslike tõdede osas kompromisse. Informatsiooni saab edasi anda ka rahulikul toonil.

Mormoni Raamatus on ere näide, kuidas jääda endale kindlaks abielus ette tuleva lahkarvamuse puhul. Saaria ja Lehhi pojad olid saadetud tagasi Jeruusalemma vaskplaatide järele ega olnud veel naasnud. Saaria uskus, et tema pojad on ohus ja ta oli vihane ja tahtis kedagi süüdistada.

Kuulake seda lugu läbi Saaria poja Nefi silmade: „Sest [minu ema] oli arvanud, et me olime kõnnumaal hukkunud; ja ta oli ka kaevanud minu isa üle, rääkides temale, et ta on nägemustega mees, öeldes: Vaata, sina oled juhtinud meid välja meie pärandmaalt ja minu poegi ei ole enam ning me hukkume kõnnumaal” (1Ne 5:2).

Kaalugem, mida Saaria võis mõelda. Ta oli ärevil omavahel tülitsevate poegade pärast, kes läksid tagasi paika, kus tema abikaasa elu oli ohus olnud. Ta oli vahetanud oma ilusa kodu ja sõbrad telgi vastu eraldatud tühermaal, olles ise veel lapsesaamiseas. Hirmude tõttu peaaegu murdumas, näis, nagu hüpanuks Saaria kangelaslikult, kuigi mõtlematult poolhaagise kabiinist, et kaitsta oma peret. Ta väljendas tõsist muret oma mehele viha, kahtluse ja süüdistuse keeles – keeles, mida terve inimkond paistab hästi tundvat.

Prohvet Lehhi kuulas seda hirmu, mis tema naise viha esile kutsus. Seejärel andis ta kontrollitud vastuse kaastunde keeles. Esiteks tunnustas ta seda, kuidas asjad tema naise vaatenurgast paistsid: „Ja ‥ minu isa rääkis temale, öeldes: Ma tean, et ma olen nägemustega mees, ‥ [kuid kui ma] oleksin jäänud Jeruusalemma, [oleksime] hukkunud koos oma vendadega” (1Ne 5:4).

Seejärel puudutas Lehhi naise hirmu nende poegade heaolu pärast, nagu Püha Vaim talle kahtlemata tunnistas, öeldes:

„Aga vaata, ma olen saanud tõotatud maa, mille üle ma rõõmustan; jah, ja ma tean, et Issand päästab mu pojad Laabani käest. ‥

Ja niiviisi kõneledes trööstis minu isa Lehhi minu ema ‥ meie suhtes” (1Ne 5:5–6).

Tänapäeval on suur vajadus, et mehed ja naised püüaksid üksteist suurtest usulistest ja käitumuslikest erinevustest ja vastukäivatest tegevuskavadest hoolimata austada. Võimatu on mõista, mis meile teatud mõtteid ja tundeid tekitab, või isegi täielikult mõista nende katsumuste ja valikute konteksti, millega me silmitsi seisame.

Sellegipoolest, mis juhtuks nende „nurjatute sõnadega”, millest Paulus kõneles, kui me püüaksime olla teiste kogemuste suhtes kaastundlikud? Ma tunnistan täielikult, et ka mina pole täiuslik ja pean veel palju endas muutma. Ma palun teid, et harjuksite teistelt küsima: „Mis sina arvad?”

Meenutage, kuidas Issand üllatas Saamueli ja Sauli, valides Iisraeli kuningaks väikese karjuspoisi, petlemlase Taaveti. Issanda prohvet kuulutas: „Sest see pole nii, nagu inimene näeb: inimene näeb, mis silma ees, aga Jehoova näeb, mis südames” (1Sm 16:7).

Kui meie veoki kabiin suitsuga täitus, tegutses minu naine kõige vapramal viisil, mis ta suutis kujutada, et meie poega kaitsta. Ka mina tegutsesin kaitsjana, kui ma oma naise teo küsimuse alla seadsin. Üllatavalt polnud tähtsust sellel, kummal meist rohkem õigus oli. Tähtis oli, et me teineteist kuulasime ja teineteise vaatenurka mõistsime.

Valmisolek näha läbi teiste silmade muudab nurjatud sõnad heasoovlikeks ja mõistetavateks. Apostel Paulus mõistis seda ja mingil tasemel võime me kõik seda kogeda. See ei pruugi probleemi muuta või lahendada, aga sellest tähtsam on see, kas üles tõstev arm võib meid muuta.

Ma tunnistan alandlikult, et võime leevendada valu kaastundlike sõnadega, kui Püha Vaim täidab meie südame mõistmisega teiste inimeste tunnete ja nende olukorra suhtes. See võimaldab meil muuta ohtlikud olukorrad pühadeks kogemusteks. Ma tunnistan, et Päästja armastab meid ja „näeb, mis südames”, ning hoolib meie arvamusest. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.