Missugused mehed te peaksite olema?


Kuidas peame muutuma, et meist saaksid sellised mehed, nagu me olema peaksime?

Kui me seda ülemaailmset koosolekut ette kujutame, siis ei leia me sellele võrdset kusagil. Üldkonverentsi preesterluse istungi eesmärk on õpetada preesterluse hoidjatele, missugused mehed me peaksime olema (vt 3Ne 27:27), ja innustada meid selle ideaali poole pürgima.

Minu Aaroni preesterluse päevil Hawaiil pool sajandit tagasi ja misjonärina Inglismaal kogunesime me kogudusehoonetesse ja (suurte jõupingutustega) kuulasime preesterluse istungit telefonisidet kasutades. Hiljem võimaldasid hiiglaslikud satelliidivastuvõtjad ülekandeid teatud kirikuhoonetesse edastada ja me võisime toimuvat nii kuulda kui ka näha. Me tundsime aukartust selle tehnoloogia ees. Vähesed oleksid osanud ette kujutada tänapäeva maailma, kus igaüks, kellel on internetiühendus nutitelefonis, tahvelarvutis või arvutis, võib näha ja kuulda selle koosoleku sõnumit.

Kuid paranenud võimalused kuulda Issanda teenijate häält, mis on sama kui Issanda enda hääl (vt ÕL 1:38), on väheväärtuslikud, kui meil puudub soov sõna vastu võtta (vt ÕL 11:21) ja seda siis järgida. Lihtsalt öeldes täitub üldkonverentsi ja selle preesterluse istungi eesmärk vaid siis, kui me oleme valmis tegutsema – kui oleme valmis muutuma.

Mitu aastakümmet tagasi teenisin ma piiskopina. Pikka aega kohtusin ma ühe meie koguduse mehega, kes oli minust mitu aastat vanem. See vend ei saanud hästi läbi oma naisega ja oli oma laste jaoks võõraks jäänud. Tal oli probleeme töökoha hoidmisega, tal puudusid lähedased sõbrad ja teiste koguduse liikmetega suhtlemine oli tema jaoks nii raske, et ta ei olnud lõpuks enam nõus Kirikus teenima. Ühe vestluse ajal, kus arutasime tema elumuresid, kummardus ta mulle lähemale ja meie mitme vestluse kokkuvõtteks ütles: „Piiskop, mul on halb iseloom ja selline ma lihtsalt olen!”

See ütlus võttis mind sõnatuks ja on mind sellest ajast peale kummitanud. Kui kes tahes meist kord otsustab – nagu see mees kord otsustas –, et „selline ma lihtsalt olen”, siis teeme me lõpu oma võimele muutuda. Võime sama hästi valge lipu heisata, relvad maha panna, lahingu lõpetada ja alla anda – igasugune võidulootus on kadunud. Kuigi mõned meie seast võivad mõelda, et see ei käi nende kohta, siis ehk võib igaüks meist leida endas mingi halva harjumuse, mille kohta öelda „selline ma lihtsalt olen”.

Me oleme sellel preesterluse istungil, kuna see, kes me oleme, ei ole see, kelleks me võime saada. Me oleme siia kogunenud Jeesuse Kristuse nimel. Me kohtume siin kindlana, et Tema lepitus annab igaühele meist – hoolimata meie nõrkustest, eksimustest ja sõltuvustest – võime muutuda. Me kohtume lootuses, et meie tulevik on helgem, vaatamata meie minevikule.

Kui me osaleme sellel koosolekul tõsise kavatsusega muutuda (vt Mn 10:4), on Vaimul täielik voli meie südames ja meeles. Issand ilmutas prohvet Joseph Smithile: „Ja sünnib, et kuivõrd nad ‥ rakendavad usku minusse” – tuletage meelde, et usk on vägi, mis põhineb tegudel –, „valan ma päeval, mil nad kokku kogunevad, nende peale oma Vaimu” (ÕL 44:2). See tähendab täna õhtul!

Kui arvate, et teie probleemid on ületamatud, siis las ma jutustan teile ühest mehest, keda ma kohtasin väikeses külas Hyderabadi lähistel Indias 2006. aastal. See mees näitas üles soovi muutuda. Appa Rao Nulu sündis India maapiirkonnas. Kolmeaastasena nakatus ta lastehalvatusse, mis tegi ta füüsiliselt vigaseks. Tema ühiskond õpetas talle, et tal on väga väike potentsiaal. Kuid noore täiskasvanuna kohtas ta meie misjonäre. Nad õpetasid, kui suur on tema potentsiaal nii siin elus kui igavikus. Ta sai ristitud ja kinnitatud Kiriku liikmeks. Nüüd, saanud uue tulevikuväljavaate, seadis ta endale eesmärgiks saada Melkisedeki preesterlus ja teenida põhimisjonil. 1986. aastal pühitseti ta vanemaks ja kutsuti teenima Indias. Kõndimine polnud kerge; ta andis endast parima, hoides kummaski käes keppi. Ja ta kukkus tihti, kuid ei andnud kunagi alla. Ta oli otsustanud auväärselt ja pühendunult misjonil teenida ja seda ta ka tegi.

Kui me kohtasime vend Nulut kakskümmend aastat pärast tema misjonit, tervitas ta meid sillutatud tee lõpus rõõmsameelselt ja juhtis meid mööda ebaühtlast muldrada oma kahetoalise kodu juurde, kus ta elas koos oma naise ja kolme lapsega. Oli väga palav ja ebamugav päev. Tal oli ikka veel raske kõndida, kuid tal ei olnud mingit enesehaletsust. Tänu usinusele on temast saanud õpetaja, kes aitab küla lastel haridust saada. Kui me tema tagasihoidlikusse majja sisenesime, viis ta mind kohe ühte nurka ja tõmbas välja karbi, mis sisaldas tema kõige hinnalisemaid asju. Ta tahtis, et ma näeksin üht paberit. Sellel oli kirjas: „Head soovid ja õnnistused vanem Nulule, julgele ja rõõmsale misjonärile; [kuupäev] 25. juuni 1987; [alla kirjutanud] Boyd K. Packer.” Kui tollal vanem Packer Indiat külastas ja misjonäride grupile kõneles, kinnitas ta vanem Nulule tema suurt potentsiaali. Seega, mida vend Nulu mulle tol päeval 2006. aastal ütles, oli see, et evangeelium on teda jäädavalt muutnud.

Kui me Nulude kodu külastasime, oli meiega kaasas misjonijuhataja. Ta oli seal, et vend Nulu, tema naise ja lastega vestelda, et vanemad võiksid saada oma templianni ja templis abielluda ning lapsed võiksid saada vanematega kokku pitseeritud. Samuti andsime neile nende reisiplaani Hiinasse Hong Kongi templisse, kus neid talitusi saada. Nad nutsid rõõmust, et nende kauaaegne unistus tõeks saab.

Mida oodatakse Jumala preesterluse hoidjalt? Kuidas peame muutuma, et meist saaksid sellised mehed, nagu me olema peaksime? Ma annan kolm soovitust.

  1. 1.

    Me peame olema preesterluse mehed! Oleme me siis noored mehed Aaroni preesterluses või hoiame Melkisedeki preesterlust, peame olema preesterluse mehed. Kuna oleme sõlminud lepinguid, peame näitama vaimset küpsust. Nagu ütles Paulus: „Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, ma mõtlesin nagu väeti laps ja arvasin nagu väeti laps; aga kui ma sain meheks, siis ma hülgasin selle, mis on omane väetile lapsele” (1Kr 13:11). Me peaksime olema teistmoodi, sest hoiame preesterlust – mitte ülbed, uhked või üleolevad, vaid alandlikud, õpetatavad ja vagurad. Preesterluse ja selle mitmete ametite saamine peaks meie jaoks tähtis olema. See ei tohiks olla pinnapealne siirderituaal, mis teatud vanuses automaatselt aset leiab, vaid püha lepingu sõlmimine. Me peaksime tundma austust ja tänulikkust ning seda peaks nägema meie igas teos. Kui me preesterlusele vaevu isegi mõtleme, tuleb meil ennast muuta.

  2. 2.

    Me peame teenima! Preesterluse tuumaks on oma kutse suurendamine (vt ÕL 84:33) teisi teenides. Vältides oma kõige tähtsamat kohust teenida oma naist ja lapsi, Kirikus kutseid mitte vastu võttes või neid passiivselt täites või mitte teistest hoolides – välja arvatud juhul, kui see meile sobib –, ei ole me sellised mehed, kes me olema peaksime. Päästja kuulutas: „Armasta Issandat, oma Jumalat, kõigest oma südamest ja kõigest oma hingest ja kõigest oma meelest” (Mt 22:37) ja hiljem lisas: „Kui sa mind armastad, teenid sa mind ja pead kinni kõikidest minu käskudest” (ÕL 42:29). Isekus on preesterluse kohustuse vastand ja kui see on meie iseloomu omadus, tuleb meil ennast muuta.

  3. 3.

    Me peame olema väärilised! Mul ei pruugi olla vanem Jeffrey R. Hollandi võimet, kui ta teile mõne aasta eest preesterluse koosolekul kõneles, „teile otse silma [vaadata], näost näkku, leegitseval pilgul, et tunneksite, kuidas teie kulmud kärssama hakkavad” (Meid on värvatud. – 2011. aasta sügisene üldkonverents, okt 2011), kuid, kallid vennad, me peame silmad lahti tegema ja nägema, kuidas maailmas laialt levinud tegevused piiravad meie preesterluse väge. Kui me arvame, et võime kas või natukene pornograafiat vaadata või kõlbluse seadust rikkuda või olla natukenegi ebaausad, ilma et sel oleks negatiivset mõju meile ja meie peredele, siis me petame ennast. Moroni ütles: „Vaadake, et te teete kõiki asju väärilisuses” (Mr 9:29). Issand andis meile vägeva juhatuse: „Ja teile annan ma nüüd käsu: Pange end tähele, pöörates usinasti tähelepanu igavese elu sõnadele” (ÕL 84:43). Kui meie väärilisust piiravad lahendamata patud, siis peame ennast muutma.

Ainukene täielik vastus Jeesuse Kristuse küsimusele „Missugused mehed te peaksite olema?” on see, mis Ta ise meile andis: „Just nagu mina olen” (3Ne 27:27). Kutse „Tulge Kristuse juurde ja saage täiuslikuks temas” (Mn 10:32) nõuab ja ootab, et me ennast muudaksime. Olles armulik, ei ole Ta meid üksi jätnud. „Ja kui inimesed tulevad minu juurde, ma näitan neile nende nõrkust. ‥ Siis ma lasen nõrkadel asjadel saada nende jaoks tugevaks” (Et 12:27). Päästja lepitusele tuginedes võime me muutuda. Selles olen ma kindel. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.