Kus su varandus on


Kui me pole hoolikad, hakkame ajutisi asju rohkem taga ajama kui vaimseid.

Peagi pärast 2007. aasta oktoobri üldkonverentsi ütles üks mu vendadest mulle, et läheb seitse aastat, enne kui taas selle vaevalise kogemuse osaliseks saan. Ütlesin talle kergendusega, et pean seda seitsmeks külluseaastaks. No ja siin ma olen. Mu seitse külluseaastat on jõudnud lõpule.

Jaanuaris sain ma oma armsa Graceʼiga ülesandeks külastada liikmeid Filipiinidel, mida olid laastanud tohutu maavärin ja ülitugev taifuun. Olime rõõmsad, kuna see ülesanne oli vastuseks meie palvetele ning tunnistuseks armastava Taevaisa halastusest ja headusest. Olime igatsenud neile isiklikult armastust ja muret väljendada ja saime lõpuks selleks omamoodi võimaluse.

Enamik liikmeid, kellega kohtusime, elas ikka veel ajutistes telgilaadsetes varjualustes, kogukonnakeskustes ja Kiriku hoonetes. Kodud, mida külastasime, olid vaid osaliselt katusega kaetud või üldse ilma katuseta. Inimestel polnud niigi kuigi palju ja nüüd oli seegi vähene läinud. Kõikjal oli muda ja praht, kuid siiski olid nad tänulikud vähese abi eest ja heas tujus, kuigi nende olukord oli väga raske. Kui küsisime neilt, kuidas nad hakkama saavad, kõlas kõigilt vastuseks: „Meiega on kõik korras.” Nende usk Jeesusesse Kristusesse andis neile ilmselgelt lootust, et kõik saabki lõpuks korda. Kodu kodu, telk telgi järel õpetasid need ustavad pühad mind ja õde Tehi.

Issandal on oma viis, kuidas muuta meid ja meie eelistusi keset õnnetusi ja tragöödiaid. Äkitselt ei ole kõigel materiaalsel, mille omandamisel me nii kõvasti vaeva nägime, enam tähtsust. Tähtsad on vaid meie perekond ja meie suhted teistega. Üks tubli õde ütles selle kohta nii: „Kui vesi taandus ja oli aeg koristama asuda, vaatasin ma kodus ringi ja mõtlesin: „Küll ma olen paljude aastatega hulga prahti kogunud.””

Arvan, et see õde näeb asju paremast vaatenurgast ning otsustab edaspidi väga hoolikalt, mis asjad on vajalikud ja milleta tegelikult ka ilma elada saab.

Töötades aastate jooksul paljude liikmetega, oleme täheldanud oma rõõmuks ohtralt vaimset jõudu. Samuti oleme näinud nende ustavate liikmete seas nii ohtralt materiaalset vara kui ka selle nappimist.

Paljud meist on oma pere ülalpidamise nimel paratamatult seotud raha teenimise ja mõnede maailma asjade omandamisega. See võtab enda alla suure osa meie ajast ja tähelepanust. Maailmal on meile lõputult pakkuda ja meil on seega oluline õppida märkama, millal meil on piisavalt. Kui me pole hoolikad, hakkame ajutisi asju rohkem taga ajama kui vaimseid. Vaimsete ja igaveste asjade otsingud võtavad seejärel koha sisse tagareas ja mitte vastupidi. Kahjuks paistab olevat tugev kalduvus üha enam omandada ning saada endale see, mis on kõige uuem ja kõrgetasemelisem.

Kuidas teha kindlaks, et meid sellele teele ei kista? Jaakob annab järgmist nõu: „Mispärast, ärge raisake raha selle peale, mis on väärtusetu, ega nähke vaeva sellega, mis ei rahulda! Võtke mind usinalt kuulda ja pidage meeles neid sõnu, mida ma rääkisin; ja tulge Iisraeli Püha juurde ning toituge rõõmuga sellest, mis ei hävi ega saa rikneda ja laske oma hingel tunda heameelt rammusast!”1

Loodan, et keegi ei raiska raha selle peale, mis on väärtusetu, ega näe vaeva sellega, mis ei rahulda.

Päästja õpetas nii juutidele kui ka nefilastele järgmist:

„Ärge koguge endile varandusi maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kus vargad sisse murravad ning varastavad;

vaid koguge endile varandusi taevasse, kus koi ega rooste ei riku ja kus vargad sisse ei murra ega varasta.

Sest kus su varandus on, seal on ka su süda.”2

Ühes teises olukorras andis Päästja selle tähendamissõna:

„Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud.

Ja ta mõtles iseeneses nõnda: mis ma teen? Sest mul ei ole, kuhu ma koguksin oma vilja.

Ja ta ütles: seda ma teen: ma kisun maha oma aidad ja ehitan suuremad, ja sinna ma kogun kõik oma vilja ja oma vara,

ja ütlen oma hingele: hing, sul on palju vara tagavaraks mitmeks aastaks; ole nüüd rahul, söö, joo ja ole rõõmus!

Aga Jumal ütles temale: sina meeletu! Selsamal ööl nõutakse sult sinu hing; kellele saab siis, mis sa oled soetanud?

Nõnda on selle lugu, kes enesele kogub tagavara ja ei ole rikas Jumalas!”3

President Dieter F. Uchtdorf andis veidi aega tagasi järgmist nõu:

„Taevane Isa näeb meie tõelisi võimeid. Ta teab meie kohta nii mõndagi sellist, mida me ise endi kohta ei tea. Ta innustab meid täitma selle elu jooksul meile loomisel määratud ülesandeid, elama head elu ja naasma Tema juurde.

Miks me raiskame nii palju aega ja energiat asjadele, mis on tühised, tähtsusetud ja pealiskaudsed? Kas me keeldume nägemast, kui rumal on ajada taga tühisust ja mööduvat?”4

Kõik me teame, et meie maise vara loetelu sisaldab uhkust, rikkust, materiaalseid asju, võimu ja inimeste austust. See ei vääri rohkem aega ja tähelepanu ning ma keskendun selle asemel asjadele, mis kujutavad endast meie varandust taevas.

Mis on see taevane vara, mida enda jaoks tallele panna? Alustuseks oleks meil hea omandada sellised Kristusele omased tunnusjooned nagu usk, lootus, alandlikkus ja ligimesearmastus. Meile on antud korduvalt nõu jätta maha loomupärane inimene ja saada lapse sarnaseks.5 Päästja on manitsenud meid püüdma olla täiuslikud just nagu Tema ja meie Taevane Isa.6

Teiseks peaksime me pühendama rohkem aega ja jõudu peresuhete tugevdamisele. Pere on ikkagi seatud Jumalast. See on kõige tähtsam üksus ajas ja igavikus.7

Kolmandaks on teiste teenimine Kristuse tõelise järgija tunnus. Ta ütles: „Mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud!”8

Neljandaks, Kristuse õpetuse mõistmine ja oma tunnistuse tugevdamine on töö, mis toob tõelist rõõmu ja rahuldust. Meil tuleb uurida järjepidevalt Kristuse sõnu, nagu need on kirjas pühakirjades, ja elavate prohvetite sõnu. „Sest vaata, Kristuse sõnad ütlevad teile kõik, mida te peate tegema.”9

Lubage mul lõpetada looga 73-aastasest lesknaisest, kellega oma reisil Filipiinidele kokku saime.

Kui maavärin Boholi saart tabas, varises kodu, mille ehitamisel tema ja ta surnud abikaasa nii kõvasti vaeva nägid, maatasa ning tema tütar ja tütrepoeg said surma. Üksi jäänuna peab ta nüüd iseennast tööga ülal pidama. Ta on hakanud käsitsi teiste pesu pesema ja peab mitu korda päevas parajalt kõrgele mäele vee järele minema ja sealt alla tulema. Kui me teda külastasime, elas ta ikka veel telgis.

Need on tema sõnad: „Vanem, olen nõus kõigega, mida Issand on palunud mul läbi teha. Ma pole pahane. Mu templisoovitus on mulle kallis ja hoian seda padja all. Tea, palun, et ma maksan pesu pesemise eest saadud napist sissetulekust täit kümnist. Maksan kümnist alati, mis ka ei juhtuks.”

Tunnistan, et meie eelistustel, suunitlustel, kalduvustel, soovidel, himudel ja kirgedel on otsene mõju meie järgmisele seisundile. Pidagem alati meeles Päästja sõnu: „Sest kus su varandus on, seal on ka su süda!” Palvetan, et meie südamed leitaks õigest kohast, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Näita viited

  1.  

    1. 2Ne 9:51.

  2.  

    2. Mt 6:19–21; vt ka 3Ne 13:19–21.

  3.  

    3. Lk 12:16–21.

  4.  

    4. Dieter F. Uchtdorf. Kahetsusest ja otsustest. – 183. sügisene üldkonverents, okt 2012.

  5.  

    5. Vt Mo 3:19.

  6.  

    6. Vt 3Ne 12:48.

  7.  

    7. Vt Handbook 2: Administering the Church, 2010, alajaotus 1.1.1.

  8.  

    8. Mt 25:40.

  9.  

    9. 2Ne 32:3.