Suvi koos vanatädi Rose’iga

See lugu jutustab tüdrukust nimega Eva. Te peaksite Eva kohta teadma kahte tähtsat asja. Esiteks seda, et ta on selles loos 11-aastane. Ja teiseks seda, et ta ei tahtnud absoluutselt, mitte mingil juhul minna ja elada koos oma vanatädi Rose’iga. Mitte üks põrm. Kohe kindlasti mitte.

Kuid Eva ema pidi minema operatsioonile, mis nõudis pikka paranemist. Seepärast saatsid Eva vanemad ta suveks vanatädi Rose’i juurde.

Eva arvates oli tuhat põhjust, miks see polnud hea mõte. Esiteks tähendas see lahusolekut emast. Samuti tähendas see, et tal tuli jätta maha oma pere ja sõbrad. Ja pealegi, ta isegi ei tundnud vanatädi Rose’i. Tänan väga! Ta tundis end üsna hästi seal, kus ta parasjagu oli.

Kuid vaidlemisest ja silmade pööritamisest hoolimata jäi otsus muutumatuks. Nii pakkis Eva kohvri kokku ja sõitis koos isaga maha pika tee vanatädi Rose’i poole.

Hetkest, mil Eva üle läve majja astus, vihkas ta seda.

Kõik oli nii vana! Kõik kohad olid täis vanu raamatuid, imelikku värvi pudeleid ja plastkarpe, kus oli hunnikute viisi helmeid, lehve ja nööpe.

Vanatädi Rose elas üksi. Ta polnud kunagi olnud abielus. Ainsaks teiseks majaelanikuks oli hall kass, kes armastas leida endale igas toas võimalikult kõrge koha ja seal istudes näljase tiigri kombel kõike allolevat jõllitada.

Isegi maja ise tundus üksildane. See asus maakohas ja teised majad olid kaugel eemal. Kilomeetri raadiuses ei elanud ühtki Eva-vanust noort. Evas tekitas see üksildustunde.

Esialgu ei pööranud ta vanatädi Rose’ile kuigi palju tähelepanu. Ta mõtles enamiku ajast oma emale. Mõnikord oli ta öösiti üleval ja palvetas kogu hingest, et ema saaks terveks. Ja kuigi mitte kohe, hakkas Eva pikapeale tundma, et Jumal vaatab ta ema järele.

Lõpuks saabus teade, et operatsioon on läinud edukalt ja nüüd polnud Eval vaja enam muud teha kui üksnes suve lõpuni vastu pidada. Kuid oh, kuidas ta seda vastupidamist vihkas!

Nüüd, kus Eva ema pärast enam nii palju ei muretsenud, hakkas ta veidi rohkem märkama vanatädi Rose’i. Ta oli kogukas naine – kõik temas oli võimas: ta hääl, ta naeratus, ta isiksus. Tal polnud kerge ringi liikuda, kuid ta laulis ja naeris tööd tehes alati ning tema naeruhelin täitis kogu maja. Igal õhtul istus ta oma pehmele sohvale, võttis pühakirjad välja ja hakkas kõva häälega lugema. Ja mõnikord kommenteeris ta seda, mida luges, sõnadega: „Oh, ta poleks pidanud seda tegema!” või „Mida ma kõik annaksin, et võiksin ka seal olla!” või „Kas see pole ilusaim asi, mida sa oled eales kuulnud?” Ja igal õhtul, kui nad kahekesi Eva voodi äärde maha põlvitasid, ütles vanatädi Rose väga ilusaid palveid, tänades Taevast Isa siniste pasknääride ja kuusepuude, päikeseloojangute ja tähtede ning „elus olemise ime” eest. Evale tundus, nagu tunneks Rose Jumalat kui sõpra.

Aja möödudes tegi Eva üllatava avastuse: vanatädi Rose oli tõenäoliselt kõige õnnelikum inimene, keda ta tundis!

Kuidas võis see aga nii olla?

Mille üle tal õnnelik olla oli?

Ta ei olnud kunagi abiellunud, tal polnud lapsi, keegi ei olnud talle seltsiks peale selle imeliku kassi ja tal oli raskusi lihtsate asjade tegemisega, nagu kingapaelte kinnisidumine või trepist üles minemine.

Linna minnes kandis ta peas piinlikult suuri eredavärvilisi kübaraid. Kuid inimesed ei naernud ta üle. Selle asemel kogunesid nad tema ümber ja tahtsid temaga juttu ajada. Rose oli olnud kooliõpetaja ja polnud midagi ebaharilikku, kui tema kunagised õpilased, kellel nüüd olid juba omal lapsed, ta kinni pidasid ja juttu puhusid. Nad tänasid teda hea mõju eest nende elus. Sageli nad naersid. Mõnikord isegi nutsid.

Suvi kestis ning Eva veetis üha enam ja enam aega koos tädi Rose’iga. Nad käisid pikkadel jalutuskäikudel ning Eva õppis vahet tegema varblastel ja vintidel. Ta korjas metsleedrimarju ja tegi apelsiinidest marmelaadi. Ta sai teada oma vaarvanaemast, kes oli oma armsalt kodumaalt lahkunud, purjetanud üle ookeani ja kõndinud koos pühadega üle tasandike.

Peagi tegi Eva veel ühe jahmatava avastuse: vanatädi Rose polnud mitte üksnes kõige õnnelikum inimene, keda ta teadis, vaid ka Eva ise oli tema seltsis õnnelikum.

Nüüd möödusid suvepäevad palju kiiremini. Enne kui Eva arugi sai, ütles vanatädi Rose, et peagi on käes aeg, kui Eva peab koju minema. Kuigi Eva oli kohalejõudmisest alates seda hetke oodanud, ei olnud ta enam päris kindel, mida ta nüüd selle kohta tunneb. Ta mõistis, et hakkab tegelikult seda imelikku halli kassiga vana maja ja oma armast vanatädi Rose’i taga igatsema.

Päev enne seda, kui isa talle järele tuli, küsis Eva midagi, mille üle ta oli juba mitu nädalat mõtisklenud: „Tädi Rose, miks sa nii õnnelik oled?”

Tädi Rose vaatas teda tähelepanelikult ja viis ta siis eestoas rippuva maali juurde. See oli kingitus ühelt tema kallilt andekalt sõbralt.

„Mida sa näed?” küsis ta.

Kujutis

Teerajajatüdruk kekslemas

Eva oli maali varemgi märganud, kuid polnud seda kunagi lähemalt silmitsenud. Teerajaja kleidis tüdruk keksles mööda eresinist rada. Rohi ja puud olid helerohelised. Eva vastas: „See on maal ühest tüdrukust. Tundub, et ta keksleb.”

„Jah, see on teerajajatüdruk, kes rõõmsalt mööda teed keksleb?” ütles tädi Rose. „Ma kujutan ette, et teerajajatel oli palju pimedaid ja süngeid päevi. Nende elu oli väga raske – me ei suuda seda ettegi kujutada. Kuid sellel maalil on kõik särav ja lootusrikas. Selle tüdruku sammudes on rõõmu, ta liigub üha edasi ja järjest ülespoole.”

Eva vaikis ja vanatädi Rose jätkas: „Elus on piisavalt asju, mis ei lähe päris nii, nagu peaksid, nii võiks igaüks ekselda pessimismi padrikus või kukkuda masenduse mülkasse. Kuid ma tunnen inimesi, kes isegi siis, kui asjad ei lähe hästi, keskenduvad elu imelisusele ja imedele. Need on kõige õnnelikumad inimesed, keda ma tean.”

„Aga sa ei saa lihtsalt nuppu vajutades kurvast rõõmsaks muutuda,” ütles Eva.

„Ei, seda ehk mitte,” vastas Rose malbelt naeratades, „kuid Jumal ei loonud meid selleks, et me oleksime kurvad. Ta lõi meid, et me tunneksime rõõmu!³ Seega, kui me Teda usaldame, aitab Ta meil märgata elus häid, säravaid ja lootusrikkaid asju. Ja kindlasti muudab see maailma helgemaks. Ei, see ei juhtu silmapilkselt, kuid olgem ausad, kui paljud head asjad silmapilkselt juhtuvad? Mulle tundub, et parimad asjad, nagu iseküpsetatud leib või apelsinimarmelaad, nõuavad kannatlikkust ja tööd.”

Eva mõtles hetke ja lausus: „Võib-olla pole see nii lihtne nende inimeste jaoks, kelle elus pole kõik täiuslik.”

„Kallis Eva, kas sa tõesti arvad, et minu elu on täiuslik?” Tädi Rose istus Evaga pehmele sohvale. „Oli aeg, mil ma olin nii heidutatud, et ma ei tahtnud edasi elada.”

„Sina?” küsis Eva.

Tädi Rose noogutas. „Mul oli oma eluga seoses nii palju unistusi.” Seda rääkides tungis tema häälde kurbus, mida Eva polnud kunagi varem kuulnud. „Enamik neist ei täitunud kunagi. Üks südamevalu järgnes teisele. Ühel päeval tõdesin, et mu elu ei saa kunagi selliseks, nagu ma olin lootnud. See oli masendav päev. Olin valmis alla andma ja olema õnnetu.”

„Mida sa siis tegid?”

„Esialgu mitte midagi. Olin lihtsalt vihane. Minuga oli kohutav koos olla.” Siis naeris ta veidi, kuid see polnud tema tavaline võimas naer, mis täidaks kogu ruumi. „„See pole õiglane” oli laul, mida ma ikka ja jälle mõtteis laulsin. Kuid lõpuks avastasin midagi, mis muutis kogu mu elu.”

„Mis see oli?”

„Usk,” naeratas tädi Rose. „Ma avastasin usu. Ja usk viis lootuseni. Ning usk ja lootus andsid enesekindluse, et ühel päeval on kõigel oma mõte, sest Päästja kaudu muudetakse õigeks kõik, mis on valesti. Pärast seda nägin, et minu ees laiuv tee polegi nii sünge ja tolmune, kui olin arvanud. Hakkasin märkama eresinist, helerohelist ja leekpunast ning otsustasin, et olen valiku ees: ma võisin pea longu lasta ja enesehaletsuse tolmusel teel jalgu järel lohistada või mul võis olla veidi usku panna selga eredavärviline kleit, pista jalga tantsukingad ja samal ajal laulu lüües mööda eluteed edasi kekselda.” Seda öeldes väljendas ta hääl samasugust rõõmu nagu maalil olev tüdruk.

Tädi Rose sirutas end üle lauakese ja tõstis oma kulunud pühakirjad põlvedele. „Ma ei usu, et mul oli meditsiinilises mõttes depressioon – ma pole kindel, kas sellisel juhul saab ennast sõnadega ümber veenda. Kuid olen kindel, et olin veennud end oma sõnadega olema õnnetu! Jah, mul oli ka raskeid päevi, kuid kogu mu peamurdmine ja muretsemine poleks seda nagunii muutnud – see tegi asja ainult hullemaks. Päästjasse uskumine õpetas mulle, et hoolimata sellest, mis minevikus on juhtunud, võib minu lool olla õnnelik lõpp.”

„Kuidas sa seda tead?” küsis Eva.

Tädi Rose pööras Piiblis lehte ja ütles: „See on siinsamas kirjas:

„Jumal ‥ asub nende juurde elama ja nemad on tema rahvad ja Jumal ise on nendega.

Ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!””⁴

Vanatädi Rose vaatas Evat. Laia naeratusega, väike värin hääles, sosistas ta: „Kas see pole ilusaim asi, mida sa oled eales kuulnud?”

Eva arvates kõlas see tõesti ilusasti.

Tädi Rose pööras veel mõne lehekülje edasi ja näitas Evale ühte salmi, mida ette lugeda: „Mida silm ei ole näinud ja kõrv ei ole kuulnud ja mis inimese südamesse ei ole tõusnud, mis Jumal on valmistanud neile, kes teda armastavad!”⁵

Tädi Rose ütles: „Miks peaks sellise hiilgava tuleviku puhul laskma mineviku või oleviku asjadel, mis ei lähe nii, nagu planeerisime, end alla neelata?”

Eva kortsutas kulmu. „Pea kinni,” ütles ta. „Kas sa tahad öelda, et õnnelik olla tähendab oodata vaid õnne tulevikus? Kas kogu õnn ootab meid igavikus? Kas osa sellest võib saada teoks ka praegu?”

„Loomulikult võib see nii olla!” hüüatas tädi Rose. „Kallis laps, praegu on osa igavikust. See ei alga pärast meie surma! Usk ja lootus avab su silmad õnnele, mis sinu ees asub.

Sa tead ju seda luuletust, kus öeldakse: „Igavik koosneb praegutest.”⁶ Ma ei tahtnud, et minu igavik koosneks süngetest ja hirmu täis „praegutest”. Ja ma ei tahtnud elada punkri hämaruses, krigistades hambaid, sulgedes silmad ja nördinult kurva lõpuni vastu pidades. Usk andis mulle lootust, mida vajasin, et elada praegu rõõmu tundes!”

„Aga mida sa siis tegid?” küsis Eva.

„Ma rakendasin usku Jumala lubadustesse, täites oma elu tähendusrikaste asjadega. Ma läksin kooli. Ma omandasin hariduse. See juhatas mind töö juurde, mida armastasin.”

Eva mõtles hetke selle üle ja ütles: „Kuid kindlasti ei muutnud hõivatud olek sind õnnelikuks. On palju väga hõivatud inimesi, kes pole õnnelikud.”

„Kuidas sa oled nii tark, ise alles nii noor?” küsis tädi Rose. „Sul on täiesti õigus. Ja enamik nendest väga hõivatud õnnetutest inimestest on unustanud ühe asja, mis on kogu maailmas kõige tähtsam – selle, mis on Jeesuse sõnul Tema evangeeliumi keskmeks.”

„Ja mis see on?” küsis Eva.

„See on armastus – puhas Kristuse armastus,” vastas Rose. „Tead, kõik muud asjad evangeeliumis – kõik käsud ja nõuanded ning noomimised – viivad armastuseni. Kui me Jumalat armastame, siis tahame Teda teenida. Me tahame olla temasarnased. Kui me oma ligimesi armastame, ei mõtle me enam nii palju oma muredele, vaid aitame neil nende muresid lahendada.”⁷

„Ja kas see muudab meid õnnelikuks?” küsis Eva.

Vanatädi Rose noogutas ja naeratas, pisarad silmis. „Jah, mu kallis. See on, mis meid õnnelikuks teeb.”

Järgmisel päeval kallistas Eva vanatädi Rose’i ja tänas teda kõige eest, mis ta oli teinud. Ta pöördus tagasi oma pere ja sõprade juurde ning oma koju ja naabruskonda.

Kuid mitte iialgi ei olnud ta enam päris endine.

Vanemaks saades mõtles Eva sageli vanatädi Rose’i sõnadele. Lõpuks Eva abiellus, kasvatas lapsi ning elas pika ja imelise elu.

Ja ühel päeval, kui ta seisis oma kodus ja imetles maali, kus teerajaja kleidis tüdruk keksis mööda eresinist teerada, mõistis ta, et on kuidagi jõudnud samasse ikka, kui oli vanatädi Rose tol imelisel suvel.

Kujutis

Teerajajatüdruk kekslemas

Seda mõistes tundis ta, kuidas tema südamesse valgus eriline palve. Ja Eva oli tänulik oma elu, perekonna, taastatud Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja selle nii palju aastaid tagasi olnud suve eest, mil vanatädi Rose⁸ õpetas talle usust, lootusest ja armastusest.⁹

Mu kallid õed, mu armsad sõbrad Kristuses! Ma loodan ja palvetan, et miski selles loos puudutas teie südant ja inspireeris teie hinge. Ma tean, et Jumal elab ja Ta armastab teid kõiki.

Ma palvetan, et kui te kõnnite oma jüngriks olemise eredal teel, kinnitaks usk teie igat sammu, et lootus avaks teie silmad hiilgustele, mis Taevasel Isal on teie jaoks varuks ning et armastus Jumala ja kõikide Tema laste vastu täidaks teie südame. Issanda apostlina jätan ma selle teile oma tunnistusena ja õnnistusena, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.