„Ära karda, usu vaid”

Kaks tuhat kuussada aastat tagasi oli Babülon ehk Paabel maailma suurvõim. Üks muistne ajaloolane kirjeldas, et Paabeli linna ümbritsevad müürid olid üle 90 meetri kõrgused ja 25 meetri paksused. Ta kirjutas, et „toreduses ei saa sellega võrrelda ühtegi linna”.¹

Oma päevil oli Paabel maailma õppimise, õiguse ja filosoofia keskus. Selle sõjaline jõud oli enneolematu. See purustas Egiptuse väe. Vallutas, põletas maha ja röövis Assüüria pealinna Niinivet. Paabel võitis kergesti Jeruusalemma ja viis parimad ja helgemad Iisraeli lapsed endaga koos Paabeli kuningat Nebukadnetsarit teenima.

Üks nendest vangidest oli noor mees nimega Taaniel. Paljud õpetlased usuvad, et Taaniel oli tol ajal 12- kuni 17-aastane. Mõtelge sellele, mu kallid noored Aaroni preesterluse hoidjad. Taaniel oli suure tõenäosusega teievanune, kui ta viidi kuningakotta, et talle õpetataks ilmaliku Paabeli keelt, seadusi, usku ja teadust.

Kas suudate ette kujutada, mis tunne oleks, kui teid sunnitaks kodust lahkuma, marssima 800 kilomeetrit võõrasse linna ja õppima teie vaenlaste usku?

Taanieli oli kasvatatud Jehoovat järgima. Ta uskus ja kummardas Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi Jumalat. Ta oli uurinud prohvetite sõnu ja teadis Jumala suhetest inimesega.

Kuid nüüd, väga noores eas, oli ta Paabelis vang-õpilane. Surve, mida talle avaldati, et ta hülgaks oma vanad uskumused ja võtaks omaks Paabeli usu, pidi olema tohutu. Kuid ta jäi oma usule kindlaks – nii sõnas kui ka teos.

Paljud teist teavad, mis tunne on kaitsta ebapopulaarset tõde. Tänapäeva internetislängis ütleme, et saame kõrvetada nende käest, kes meiega ei nõustu. Kuid Taanieli ei ohustanud vaid avalik halvakspanu. Need, kes Paabelis usujuhtidele vastu hakkasid, teadsid, mida tähendab kõrvetada saada nii kaudses kui ka otseses mõttes. Just nagu Taanieli sõbrad Sadrak, Meesak ja Abednego.²

Ma ei tea, kas Taanielil oli kerge sellises keskkonnas oma usku hoida. Mõnda inimest õnnistatakse uskuva südamega – neile tundub usk tulevat taeva kingitusena. Kuid kujutage, et Taaniel oli nagu paljud meist, kes peavad oma tunnistuse nimel vaeva nägema. Ma olen kindel, et Taaniel veetis palju tunde põlvedel palvetades, asetades küsimusi ja kartusi usualtarile ja oodates Issandalt mõistmist ja tarkust.

Ja Issand õnnistas Taanieli. Kuigi tema usku pandi proovile ja seda naeruvääristati, jäi ta truuks sellele, mida teadis oma kogemuse põhjal õige olevat.

Taaniel uskus. Taaniel ei kahelnud.

Ja siis ühel ööl nägi kuningas Nebukadnetsar unenägu, mis teda vaevama jäi. Ta kogus kokku oma teadlased ja nõuandjad ning nõudis, et nad kirjeldaksid talle tema unenägu ja avaldaksid selle tähenduse.

Muidugi ei osanud nad seda teha. „Keegi ei suuda teha, mida sa palud,” ütlesid nad. Kuid see tegi Nebukadnetsari vaid vihasemaks ja ta käskis, et kõik targad mehed, ennustajad, astroloogid ja nõuandjad tükkideks lõigataks – nende seas ka Taaniel ja teised noored õpilased Iisraelist.

Teie, kes te olete tuttavad Taanieli raamatuga, teate, mis edasi juhtus. Taaniel palus Nebukadnetsarilt veidi lisaaega ja tema ja ta ustavad kaaslased läksid oma usu ja moraalse jõu allika juurde. Nad palvetasid Jumala poole ja palusid sel otsustaval hetkel oma elus jumalikku abi. Ja „siis ilmutati saladus Taanielile ‥ nägemuses”.³

Taaniel, noor poiss vallutatud rahva seast, keda oli väärkoheldud ja taga kiusatud tema imeliku usu pärast, astus kuninga ette ja ilmutas talle unenäo ja selle tähenduse.

Sellest päevast peale, otsese tagajärjena tema ustavusest Jumalale, sai Taanielist kuninga usaldatud nõuandja, kes oli kogu Paabelis tuntud oma tarkuse poolest.

Poisikesest, kes uskus ja elas oma usu järgi, oli saanud Jumala mees. Prohvet. Õigemeelsuse prints.⁴

Ma küsin kõigilt, kes me kanname Jumala püha preesterlust: kas me oleme kui Taaniel?

Kas me oleme Jumalale ustavad?

Kas me elame oma õpetuste järgi või oleme ainult pühapäevakristlased?

Kas meie igapäevategevused peegeldavad seda, mida me väidame end uskuvat?

Kas me aitame „vaeseid ja abivajajaid, haigeid ja vaevatuid”?⁵

Kas me vaid räägime head juttu või ka tegutseme oma sõnade järgi?

Vennad, meile on palju antud. Meile on õpetatud Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi jumalikke tõdesid. Meile on usaldatud preesterluse volitus, et aidata meie ligimesi ja ehitada Jumala kuningriiki maa peal. Me elame suure vaimse väe väljavalamise ajal. Meil on tõe täius. Meil on preesterluse võtmed, millega pitseerida maa peal ja taevas. Pühad kirjutised ja elavate prohvetite ning apostlite õpetused on rohkem käepärast kui kunagi varem.

Mu kallid sõbrad, ärge suhtuge neisse asjadesse kergekäeliselt. Nende õnnistuste ja eesõigustega kaasneb suur vastutus ja kohustus. Täitkem oma kohust.

Muistne Paabeli linn on varemeis. Selle hiilgus on ammu otsa saanud. Kuid Paabeli ilmalikkus ja pahelisus elavad edasi. Meil on kohus elada uskujatena uskmatus maailmas. Meile on antud väljakutse rakendada igapäevaselt Jeesuse Kristuse taastatud evangeeliumi põhimõtteid ja elada ustavalt Jumala käskude järgi. Me peame jääma rahulikuks eakaaslaste survet tundes, mitte imetlema populaarseid trende või valeprohveteid ega laskma jumalatute naeruvääristamisel ennast morjendada, seista vastu kurja kiusatustele ja saada üle omaenda laiskusest.

Vaid mõtelge sellele. Kui palju kergem oleks olnud Taanielil lihtsalt võtta omaks Paabeli eluviis? Ta oleks võinud heita kõrvale piiravad käitumisnormid, mis Jumal oli Iisraeli lastele andnud. Ta oleks võinud võtta osa kuninga pakutavast rikkalikust toidust ja lubanud endale loomuliku inimese ilmalikke naudinguid. Ta oleks vältinud naeruvääristamist.

Ta oleks olnud populaarne.

Ta oleks teiste hulka sulandunud.

Tema teekond oleks olnud palju lihtsam.

Seda muidugi ainult selle päevani, kui kuningas nõudis oma unenäole seletust. Siis oleks Taaniel teiste Paabeli „tarkade meeste” sarnaselt kaotanud oma ühenduse tõelise valguse ja tarkuse allikaga.

Taaniel läbis oma proovilepaneku. Meie proovilepanek aga kestab veel.

Saatan, meie vastane, soovib, et me läbi kukuksime. Et meie tõekspidamisi hävitada, levitab ta valesid. Ta väidab kavalalt, et kahtleja, skeptik, küünik on haritud ja intelligentne, samas kui need, kellel on usku Jumalasse ja Tema imedesse, on naiivsed, pimedad või ajupestud. Saatan kinnitab, et on lahe kahelda vaimsetes andides ja tõeliste prohvetite õpetustes.

Soovin, et võiksin aidata kõigil mõista üht lihtsat tõsiasja: me usume Jumalasse tänu sellele, mida me teame oma südames ja meeles, mitte tänu asjadele, mida me ei tea. Meie vaimsed kogemused on mõnikord liiga pühad, et neid ilmalikul moel selgitada, kuid see ei tähenda, et need ei ole tõelised.

Taevane Isa on valmistanud oma lastele vaimse pidusöögi, pakkudes igasuguseid oivalisi toite, mida suudate vaid ette kujutada – ja ikkagi, selle asemel et nautida neid vaimseid ande, piirduvad küünikud eemalt vaatamisega, rüübates oma skeptitsismi, kahtluse ja lugupidamatuse tassist.

Miks rahulduks keegi elurajal käies iseenese mõistmise küünla valgusega, kui meie Taevase isa poole pöördudes võiksid nad kogeda vaimsete teadmiste päikese sära, mis suurendaks nende meelt tarkusega ja täidaks nende hinge rõõmuga?

Kui teie ja mina inimestele usust ja tõekspidamistest räägime, kuuleme neid tihti ütlemas: „Ma sooviks, et võiksin uskuda samamoodi, nagu sina usud.”

Selles ütluses vihjatakse järgmisele Saatana pettusele, et usk on saadaval vaid mõnele inimesele, kuid mitte teistele. Usus pole mingit maagiat. Soov uskuda on vajalik esimene samm! Jumal ei tee vahet isikute vahel.⁶ Ta on teie Isa. Ta soovib teiega rääkida. Kuid selleks läheb vaja natuke teaduslikku uudishimu – see nõuab katsetamist Jumala sõnaga – ja pisut usu rakendamist.⁷ Samuti on vaja natuke alandlikkust. Ja selleks on vaja avatud südant ja avatud meelt. Selleks peab otsima selle sõna täies tähenduses. Ja ehk kõige raskem on, et selleks läheb vaja kannatlikkust ja Issanda järel ootamist.

Kui me ei tee jõupingutusi, et uskuda, oleme nagu inimene, kes lambi juhtme seinast välja tõmbab ja siis lampi süüdistab, et see valgust ei anna.

Hiljuti üllatas ja kurvastas mind kuuldus ühest Aaroni preesterluse hoidjast, kes tundus olevat uhke selle üle, et on Jumalast kaugenenud. Ta ütles: „Kui Jumal ennast mulle ilmutab, siis ma usun. Aga senikaua leian ma tõde, tuginedes omaenda mõistmisele ja intellektile, valgustamaks minu ees seisvat teed.”

Ma ei näe selle noore mehe südamesse, kuid ma tundsin talle ääretult kaasa. Kui kergekäeliselt hülgas ta annid, mida Issand talle pakkus. See noor mees oli lambi juhtme seinast välja tõmmanud ja tundus olevat rahul oma taibuka tähelepanekuga, et valgus on kustunud.

Kahjuks paistab see olevat tänapäeval vägagi populaarne suhtumine. Kui me asetame tõekoorma Jumalale, siis arvame, et meil on hea vabandus Jumala käske mitte tõsiselt võtta ja mitte vastutada selle eest, milline on meie suhe Jumalaga.

Vennad, teeme ühe asja selgeks: küünilisuses ei ole midagi õilsat ega muljetavaldavat. On kerge olla skeptiline – igaüks suudab seda. Ustav elu nõuab moraalset jõudu, pühendumust ja julgust. Need, kes hoiavad kõvasti kinni usust, on palju muljetavaldavamad kui need, kes annavad salapäraste küsimuste või murede tekkimisel voli kahtlustele.

Kuid meile ei tohiks tulla üllatusena, et ühiskond usku ei hinda. Maailm on juba kaua hüljanud seda, mida ta ei mõista. Ja tal on eriti raske mõista asju, mida ta ei näe. Kuid see, et me midagi oma füüsiliste silmadega ei näe, ei tähenda, et seda pole olemas. Tõepoolest, „on asju maal ja taevas rohkem, ‥ kui kogu teie teadus unes näeb” – seda nii meie õpikutes, teadusajakirjades kui ka maailmafilosoofias.⁸ Universum on täis hämmastavaid imesid – asju, mida võib mõista ainult läbi vaimusilmade.

Kui me otsustame uskuda, rakendada usku meeleparanduseks ja järgida Päästjat Jeesust Kristust, siis avame oma vaimsed silmad hiilgusele, mida suudame vaevu ette kujutada. Seega saavad meie tõekspidamised ja usk tugevamaks ning me näeme veelgi enamat.⁹

Vennad, ma tunnistan, et isegi kõige raskematel aegadel ütleb Päästja teile, nagu Ta ütles ärevale isale ühel Galilea rahvarohkel tänaval: „Ära karda, usu vaid!”¹⁰

Me võime otsustada uskuda.

Sest usus leiame päevavalguse.

Me leiame tõe.¹¹

Me leiame rahu.¹²

Tänu usule ei tunne me kunagi nälga ega janu.¹³ Jumala armuannid aitavad meil olla ustavad oma usule ja täidavad meie hinge kui veeallikas, „mis voolab igavesse ellu”.¹⁴ Me kogeme tõelist ja kestvat rõõmu.¹⁵

Seepärast, mu kallid sõbrad, mu armsad vennad Jumala preesterluses,

olgu teil julgust uskuda.

Ärge kartke, uskuge vaid.

Seiske koos Taanieliga.

Ma palvetan, et igaüks meist – nii vana kui noor – leiab uuenenud jõudu, julgust ja soovi uskuda. Jeesuse Kristuse, meie Õpetaja nimel, aamen.