2010–2019
Vaata, see on su ema!
Oktoober 2015


Vaata, see on su ema!

Mitte ükski armastus surelikkuses ei ole lähemal Jeesuse Kristuse puhtale armastusele kui pühendunud ema omakasupüüdmatu armastus oma lapse vastu.

Ma ühinen teie kõigiga tervitades vanem Ronald A. Rasbandit, vanem Gary E. Stevensoni ja vanem Dale G. Renlundi ning nende abikaasasid parimasse sõprusringi, mida nad võivad ette kujutada.

Kuulutades ette Päästja lepitusest kirjutas Jesaja: „Ta [võttis] enese peale meie haigused ja kandis meie valusid!”1 Suursugune viimse aja nägemus rõhutab, et „[Jeesus] tuli maailma .. kandma maailma pattusid”.2 Nii muistsed kui ka tänapäeva pühakirjad tunnistavad, et „ta lunastas nad ja toetas neid ja kandis neid kõikidel vanadel aegadel”.3 Üks kirikulaul palub meil „kuula[ta] suure Päästja häält”.4

Kandma, enda peale võtma, vabastama. Need on võimsad, julgustavad messialikud sõnad. Need annavad edasi abi ja lootust, et liigume turvaliselt sealt, kus oleme, sinna, kus peaksime olema, kuid kuhu me ei pääse ilma abita. Need sõnad eeldavad samuti koormat, heitlust ja väsimust ning sobivad väga kirjeldama Tema misjonit, kes sõnulseletamatu hinnaga tõstab meid üles, kui oleme kukkunud, kannab meid edasi, kui jõud on kadunud, viib meid turvaliselt koju, kui turvalisus on meie haardeulatusest väljaspool. „Minu Isa saatis mind,” ütles Ta, „et mind saaks tõsta üles ristile; .. et nii nagu [mina olen üles tõstetud], .. just samuti [peaks tõstetama] inimesed .. minu ette.”5

Kuid te võite selles kõnekasutuses kuulda ka üht teist inimpüüdluse aspekti, milles me kasutame sõnu, nagu kandma ja enda peale võtma,hoidma ja tõstma,maha saama ning vabanema. Nagu Jeesus ütles Johannesele lunastuse hetkel, nii ütleb Ta ka meile kõigile: „Vaata, see on su ema!”6

Täna kuulutan ma sellest kõnepuldist midagi, mida on öeldud ka varem: mitte ükski armastus surelikkuses ei ole lähemal Jeesuse Kristuse puhtale armastusele kui pühendunud ema omakasupüüdmatu armastus oma lapse vastu. Kui Jesaja soovis Päästjat kirjeldades näitlikustada Jehoova armastust, siis kasutas ta ema pühendumuse kujundit. Ta küsib: „Kas naine unustab oma lapsukese?” Ta viitab, et see mõte on absurdne, kuigi mitte nii absurdne kui mõte, et Kristus meid kunagi unustab.7

Selline tugev armastus on „pikameelne ja lahke, .. ei otsi omakasu, .. vaid .. kannatab kõik, usub kõik, loodab kõik, talub kõik”.8 Ja mis kõige julgustavam: selline ustavus „ei hävi ilmaski”.9 „Sest mäed eemalduvad ja künkad liiguvad, aga minu lahkus sinu vastu ei kao,” ütles Jehoova.10 Sedasama ütlevad ka meie emad.

Nad mitte ainult ei kanna meid, vaid nad pidevalt ka kannatavad koos meiega. See ei ole mitte ainult enne sündi toimuv kandmine, vaid kogu elu kestev kandmine, mis muudab emaks olemise nii vapustavaks kangelasteoks. Loomulikult on olemas südantlõhestavad erandid, kuid enamik emasid teab vaistlikult ja instinktiivselt, et see on kõige üllam püha usaldus. Selle mõistmise raskus võib, eriti väga noortel emalikel õlgadel, olla väga hirmuäratav.

Üks suurepärane noor ema kirjutas mulle hiljuti: „Kuidas on võimalik, et inimolend suudab armastada last nii sügavalt, et on tema nimel valmis ära andma suurema osa oma vabadusest? Kuidas saab surelik armastus olla nii tugev, et sa vabatahtlikult allutad end vastutusele, haavatavusele, ärevusele ja südamevalule ning armastad kogu aeg, hoolimata neist negatiivsetest emotsioonidest? Milline surelik armastus saab panna sind tundma pärast lapse sündi, et su elu ei ole kunagi enam sinu enda oma? Emalik armastus peab olema jumalik. Sellele pole teist seletust. See, mida emad teevad, on oluline osa Kristuse tööst. See teadmine peaks meile piisavalt hästi ütlema, et sellise armastuse mõju kõigub talumatu ja kõikehõlmava vahel, üha uuesti ja uuesti, kuni me viimase maa peal oleva lapse turvalisuse ja päästmise järel võime öelda koos Jeesusega: „[Isa!] Ma olen lõpetanud selle töö, mille sa oled andnud mulle teha.”11

See oivaline kiri meeles mõlkumas, lubage mul jagada kolme kogemust, mis peegeldavad emade võimsat mõju ning mille tunnistajaks ma olen olnud oma teenimistöö viimase paari nädala jooksul.

Esimene kogemus on hoiatav lugu, mis meenutab meile, et mitte kõik emalikud püüdlused ei lõppe muinasjutuliselt, vähemasti mitte kohe. See meenutus tuleneb minu vestlusest armsa sõbraga, keda olen tundnud üle 50 aasta ja kes oli suremas, olles eemaldunud sellest Kirikust, mille tõesust ta teadis. Hoolimata sellest, kui palju ma teda lohutada püüdsin, ei suutnud ma enda meelest talle rahu tuua. Lõpuks ta ütles: „Jeff, ükskõik kui piinarikas saab minu jaoks olema Jumala ees seismine, ei suuda ma taluda mõtet oma ema ees seismisest. Evangeelium ja ta lapsed tähendasid talle kõike. Ma tean, et olen murdnud ta südame, ja see piinab mind.”

Ma olen täiesti kindel, et nüüd, pärast minu sõbra surma, võttis tema ema ta vastu avatud, armastavate kätega, nagu on vanematele kombeks. Kuid selle loo hoiatav osa on, et lapsed võivad murda oma ema südame. Ka selles näeme veel ühte võrdlust jumalikuga. Ma ei pea teile meelde tuletama, et Jeesus suri murtud südamega, mis oli kurnatud ja maailma pattude kandmisest väsinud. Seega hoidkem kiusatuse hetkel silme ees oma ema ja samuti Päästjat ning säästkem neid mõlemaid meie patustamisest tulenevast südamevalust.

Teiseks soovin rääkida noorest mehest, kes läks väärilisena misjonile teenima, kuid naasis vabatahtlikult koju enne õiget aega omasooveetluse ning sellega seoses kogetud trauma tõttu. Ta oli ikka vääriline, kuid kahtles oma usus tõsiselt. Tema emotsionaalne koorem kasvas veelgi raskemaks ja tema vaimne valu oli järjest sügavam. Teda vaevas kordamööda valu, segadus, viha ja lohutamatus.

Tema misjonijuhataja, tema vaiajuhtaja ja tema piiskop veetsid loendamatuid tunde temaga vastuseid otsides, nuttes ja teda õnnistades, proovides teda aidata, kuid suurem osa haavadest olid nii isiklikud, et ta hoidis vähemalt osa neist varjul. Selles loos proovis armastav isa kogu hingest last aidata, kuid tema väga nõudliku ameti tõttu seisid nende pimedate, pikkade öödega, mil need heitlused aset leidsid, tihti silmitsi vaid poiss ja tema ema. Päeval ja öösel, esialgu nädalaid, seejärel kuid, mis lõpuks venisid aastateks, otsisid nad koos paranemist. Kibestumuse aegadel (enamasti poja, kuid vahel ka ema) ja lõputu hirmu aegadel (enamasti ema, kuid vahel ka poja), kandis ema poega – siin on jälle see ilus, koormav sõna „kandis” – oma tunnistusega Jumala võimust, Tema Kirikust, kuid eriti just Tema armastusest selle lapse vastu. Samal ajal tunnistas ema omaenda kompromissitust ja surematust armastusest poja vastu. Viimaks, ühendades need kaks omaenda olemasolu esmatähtsat osa – Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja oma perekonna – valas ema välja oma hinge lõputus palves. Ta paastus ja nuttis, ta nuttis ja paastus ning seejärel kuulas ja kuulas, kuidas tema poeg korduvalt ütles talle, et ta süda on murdumas. Seega ta kandis teda – jälle –, aga seekord mitte üheksa kuud. Seekord ta arvas, et poja tõsiste vaimsete katsumustega mahasaamine võtab aega igaviku.

Kuid Jumala armu abil, omaenda püsivuse ja paljude Kiriku juhtide, sõprade, pereliikmete ja professionaalide abiga on see anuv ema näinud oma poega tõotatud maale koju tulemas. Kahjuks peame tõdema, et see õnnistus ei ole vähemalt mitte veel praegu osaks saanud kõigile vanematele, kes tunnevad hingepiina väga erinevate lastega seotud olukordade tõttu, kuid selles olukorras oli lootust. Ja kuigi ma pean ütlema, et selle poja seksuaalne orientatsioon ei muutunud ühtäkki imeväel, keegi ei eeldanudki seda. Kuid vähehaaval muutus tema süda.

Ta tuli tagasi Kirikusse. Ta otsustas osa võtta sakramendist vabatahtlikult ja vääriliselt. Ta sai templisoovituse ja võttis vastu kutse teenida varahommikuse seminari õpetajana ning on selles kutses suurepäraselt hakkama saanud. Ja nüüd, viis aastat hiljem, on ta oma soovil ja Kiriku märkimisväärse abiga läinud tagasi misjonile, et lõpetada oma teenistus Issanda ees. Ma olen nutnud selle noore mehe ja tema pereliikmete julguse, aususe ning kindlameelsuse tõttu, kuidas nad probleemidega tegelesid ning aitasid noormehel usku säilitada. Ta teab, et tal on suur võlg nii paljude ees, kuid ta teab, et kõige suurem on võlg kahe inimese ees, kes teenisid tema elus Messiana. Kaks, kes teda toetasid ja kandsid, aitasid tal maha saada ja koormast vabaneda: tema Päästja, Issand Jeesus Kristus, ning tema otsusekindel, lunastav, täielikult pühakulik ema.

Viimaseks lugu Mehhiko Mexico City templi taaspühitsemisest vaid kolm nädalat tagasi. Ma olin seal koos president Henry B. Eyringiga ja nägin meie armastatud sõpra Lisa Tuttle Pieperit seismas sellel liigutaval pühitsemistseremoonial. Kuid ta seisis mõningase raskusega, sest ühe käega hoidis ta kinni oma armastatud, kuid raske puudega tütart Dorat, ning teisega püüdis samal ajal aidata Dora vaevutoimivat paremat kätt, nii et see piiratud võimetega, kuid igavikuliselt kallis Jumala tütar saaks lehvitada valget taskurätikut ning häälitseda vaid iseendale ja taevainglitele arusaadavalt: „Hosianna, hosianna, hosianna Jumalale ja Tallele!”12

Ma ütlen kõikidele meie emadele kõikjal nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus: tänan teid, tänan teid, et sünnitate lapsi, kujundate nende hinge, vormite laste iseloomu ja näitate Kristuse puhast armastust. Ema Eevale, Saarale, Rebekale, Naatsareti Maarjale ning Taevasele Emale ütlen, et ma tänan teid üliolulise rolli eest igaviku eesmärkide täitmisel. Kõikidele emadele kõikides olukordades, ka neile, kes on raskustes, ma ütlen: olgu teil rahu. Uskuge Jumalasse ja iseendasse. Te saate hakkama paremini, kui arvate endid saavat. Te olete tõepoolest päästjad Siioni mäel13 ja nagu ka Õpetajal, keda te järgite, „ei hävi [teie armastus] ilmaski”.14 Ma ei suuda avaldada suuremat austust mitte kellelegi. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.