Õnnistatud ja õnnelikud on need, kes peavad Jumala käske

Mõnda aega tagasi käisin Austraalias reisil olles ühe hobuserauakujulise lahe ääres, mis on tuntud surfipaik. Mööda rannaäärt kõndides võlus mind võimas laintemurd lahest eemal ja rannale rulluvad väiksemad lained.

Edasi jalutades kohtusin grupi ameerika surfaritega. Ilmselgelt olid nad millegipärast häiritud, nad vestlesid elavalt ja osutasid merele. Kui neilt küsisin, mis lahti, juhtisid nad mu tähelepanu rannast eemale, kus mühisesid suured lained.

„Vaadake sinna,” ütles üks neist mulle pahaselt. „Kas näete seda barjääri?” Lähemalt vaadates nägin tõepoolest üle lahesuu ulatuvat barjääri seal, kus need ahvatlevad lained rullusid. Barjäär näis olevat tehtud tihedast võrgust, mida toetasid veepinnal olevad poid. Surfarite sõnul ulatus see merepõhjani välja.

Ameerika surfarid jätkasid: „Tulime siia, et kordki elus nendel suurtel lainetel surfata. Me saame surfata lahe väikestel lainetel, kuid barjäär takistab meid suurte lainete peal surfamast. Me ei saa aru, miks on see barjäär sinna pandud. Teame vaid, et see on kogu meie reisi kihva keeranud.”

Ameerika surfarite pahameelt kuulates jäi mulle aga silma üks teine surfar meie lähedal – vanem mees, kes oli ilmselgelt kohalik. Lakkamatu nurin barjääri üle, mida ta pealt oli kuulnud, näis teda üha enam häirivat.

Viimaks tõusis ta püsti ja tuli grupi juurde. Sõnagi lausumata tõmbas ta oma seljakotist välja binokli, ulatas selle ühele surfarile ning osutas barjäärile. Üksteise järel said kõik surfarid vaadata. Siis saabus minu kord. Binokli abiga nägin ma midagi, mida polnud varem märganud – seljauimi. Teiselpool barjääri ujusid rifil toitu otsides ringi suured haid.

Grupp rahunes kiiresti. Vana surfar võttis binokli ja pöördus minekule. Enne veel lausus ta aga sõnad, mida ma kunagi ei unusta: „Ärge olge selle barjääri suhtes nii kriitilised, ” ütles ta. „See on ainus asi, mis teid haide ohvriks langemise eest kaitseb.”

Sellel kaunil rannal seistes oli meie vaatenurk ühtäkki muutunud. Barjäär, mis oli tundunud jäik ja piirav ning näis takistavat lõbutsemist tõeliselt suurtel lainetel, oli muutunud korraga millekski hoopis muuks. Mõistes ohtu, mis pealispinna all varitses, pakkus barjäär nüüd kaitset, turvatunnet ja rahu.

Eluteel käies ja unistuste poole püüeldes võib Jumala käske ja käitumisnorme olla mõnikord raske mõista, just nagu barjäärigi. Need võivad tunduda jäigad ja järeleandmatud ning näida takistavat lõbutsemist ja rõõmu, mida paljud teised kogevad. Apostel Paulus on seda kirjeldanud nii: „Me näeme nagu peeglis tuhmi kujutist”¹ ja sellise piiratud vaateväljaga ei pruugi me tihti aduda pealispinna all peituvaid suuri ohte.

Ent Tema, kes „võib mõista kõiki asju”², teab täpselt, kus need ohud paiknevad. Tema annab meile oma käskude ja armastava juhatuse kaudu kätte jumaliku suuna, et võiksime neid ohte vältida – et võiksime panna oma elus paika raja, mis on kaitstud vaimsete kiskjate ja patu pärani lõugade eest.³

Me näitame oma armastust Jumala vastu ja usku Temasse, kui anname endast iga päev parima, et järgida rada, mille Tema on meie jaoks sillutanud, ja peame käske, mille Tema on meile andnud. Me näitame üles seda suuremat usku ja armastust, kui me mõnda Jumala käsku või Tema ettenäidatud teed täielikult ei mõista. Üsna lihtne on püsida barjääri sees, kui oled teada saanud, et selle taga varitseb teravahambuliste röövloomaparv. Palju raskem on püsida piirides, kui näeme teisel pool vaid vahvaid ja ahvatlevaid laineid. Ent just siis, kui otsustame rakendada usku ja usaldada Jumalat ning näidata Talle oma armastust, kasvame kõige rohkem.

Uue Testamendi Ananias ei suutnud mõista Issanda käsku otsida üles Saulus ja teda õnnistada. Saulus oli ju mees, kellele oli antud luba Kristusesse uskujad vangi panna. Ent kuna Ananias kuuletus Jumala käsule, aitas ta kaasa apostel Pauluse vaimsele sünnile.⁴

Kui usaldame Issandat, rakendame usku, kuuletume Tema käskudele ja järgime rada, mille Tema on meile sisse seadnud, siis muutume selliseks, nagu Issand soovib, et me saaksime. Just see saamise protsess, see südame pöördumine, ongi kõige tähtsam. Vanem Dallin H. Oaks on meile õpetanud: „Ainuüksi välispidiselt evangeeliumi järgi elamine pole kellegi jaoks piisav. Evangeeliumi käsud, talitused ja lepingud ei ole sissemaksete loetelu, mida tuleb teha mõnele taevasele arvele. Jeesuse Kristuse evangeelium on plaan, mis näitab meile, kuidas saada selliseks, milliseks Taevane Isa soovib, et me saaksime.”⁵

Tõeline kuulekus on niisiis see, kui anname end täielikult Temale ja laseme Tal näidata kätte tee nii rahulikel kui ka rasketel aegadel, mõistes, et Tema võib meid muuta palju enamaks, kui me ise eales suudaksime.

Kui alistume Tema tahtele, suureneb meie rahu ja õnn. Kuningas Benjamin õpetas, et need, kes peavad Jumala käske, on „õnnistatud ja rõõmsa[d] ‥ kõiges, nii ajalikes kui ka vaimsetes asjades”.⁶ Jumal tahab, et tunneksime rõõmu. Ta tahab, et tunneksime rahu. Ta tahab, et meil läheks hästi. Ta tahab, et oleksime kaitstud maailma mõjude eest, mis meid ümbritsevad.

Teisisõnu ei ole Issanda käsud mingi kurnav veealuste barjääride labürint, mille peame õppima selles elus vastumeelselt ära kannatama, et võiksime siis järgmises elus ülendatud saada. Pigem loovad Issanda rajatud barjäärid meile turvalise lahesopi, mis on kaitstud paheliste ja hävitavate mõjude eest, mis meid vastasel korral meeleheite sügavustesse veaksid. Issanda käsud on antud armastusest ja hoolitsusest. Need on mõeldud tagama meile rõõmu selles elus⁷ ning õnne ja ülendust järgmises. Need näitavad, mida meil tuleb teha ja – mis veel tähtsam – heidavad valgust sellele, kelleks peaksime saama.

Nagu kõigi heade ja õigete asjade puhul, on meie parimaks eeskujuks Jeesus Kristus. Kogu igaviku suurim kuulekuse ilming leidis aset siis, kui Poeg alistus Isa tahtele. Paludes sügavas alandlikkuses, et karikas Temalt ära võetaks – et Ta võiks valida mõne muu raja, kui see, mis Temale oli määratud –, oli Kristus nõus valima tee, mida mööda palus Tal minna Ta Isa. See tee kulges läbi Ketsemani ja Kolgata, kus Ta pidi taluma kujuteldamatut agooniat ja kannatusi, ja kus Ta täielikult omapäi jäeti, kui Isa Vaim Temast eemaldus. Kuid seesama rada tipnes kolmandal päeval tühja haua ja hüüetega „Ta on üles tõusnud!”⁸, mis kõlasid Teda armastanud inimeste kõrvus ja südames. Selle juurde kuulus kirjeldamatu rõõm ja lohutus, mis keskendus kogu igavikus elavate Jumala laste eest tehtud lepitusele. Lastes enda tahtel neelduda Isa omasse, andis Kristus meile võimaluse saada igavene rahu, igavene rõõm ja igavene elu.

Ma tunnistan, et me oleme armastava Jumala lapsed. Ma tunnistan, et Ta tahab, et oleksime õnnelikud, kaitstud ja õnnistatud. Seetõttu on Ta sillutanud meile raja, mis viib tagasi Tema juurde, ning loonud barjäärid, mis meid teel olles kaitsevad. Kui anname endast parima, et mööda seda rada käia, leiame tõelise kaitse, õnne ja rahu. Ning alistudes Tema tahtele, saame selliseks, nagu Tema tahab, et saaksime. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.