2010–2019
Kõlagu trompetihüüd
Oktoober 2015


Kõlagu trompetihüüd

Maailmal on vaja Kristuse jüngreid, kes oskavad jagada evangeeliumi sõnumit selgelt ja südamest.

Möödunud suvel viibisid kaks meie tütrepoega minu ja mu naise pool, samal ajal kui nende vanemad võtsid osa oma vaia korraldatud teerajajate retkest. Meie tütar soovis, et poisid ka kodust eemal olles kindlasti klaverit harjutaksid. Ta teadis, et kui nad on paar päeva vanavanemate juures, võib harjutamine kergesti meelest minna. Ühel pärastlõunal otsustasin istuda oma 13-aastase tütrepoja Andrew kõrval ja kuulata, kuidas ta klaverit mängib.

See poiss on väga energiline ja armastab olla looduses. Ta käiks meelsasti kogu aeg ainult jahil ja kalal. Kui ta klaverit harjutas, oli näha, et meelsamini lähekski ta lähedalasuva jõe äärde kalale. Kuulasin, kuidas ta ühe tuttava laulu igat akordi jõuliselt plõnnis. Ta mängis igat nooti sama rõhu ja rütmiga, nii et meloodiat oli raske ära tunda. Istusin ta kõrvale pingile ja selgitasin, kui tähtis on natuke rohkem rõhutada meloodiat ja pisut summutada neid noote, mis meloodiat saadavad. Arutasime, et klaver on midagi enamat kui pelk mehaanikaime. See võib olla meie enda hääle ja tunnete väljendaja ja saada suurepäraseks suhtlusvahendiks. Nii nagu kõneldes liigutakse ühelt sõnalt teisele sujuvalt, peaks ka meloodia ühelt noodilt teisele voogama.

Me naersime koos, kui ta üha uuesti ja uuesti mängida üritas. Tema põskedele tekkisid naerulohukesed, kui varasema segase helimassi asemel hakkas kostma tuttav meloodia. Selgeks sai ka selle sõnum: „Olen Jumala laps, mind siia saatis Ta.”1 Küsisin Andrew’lt, kas ta tunnetab sõnumis erinevust. Ta vastas: „Jah, vanaisa, ma tunnen seda!”

Apostel Paulus on õpetanud meile kahe muusikainstrumendi suhtlusviisi võrdlemist, kui ta kirjutas korintlastele:

„Nõnda on ju lugu ka elutute asjadega, mis annavad häält, olgu vile või kannel; kui need ei annaks erinevaid hääli, kuidas teatakse, mida puhutakse vilel või mida mängitakse kandlel?

Samuti kui pasun annab segast häält, kes siis hakkab valmistuma sõjaks?”2

Kui maailmas on kunagi üldse vajatud Kristuse jüngreid, kes edastaksid evangeeliumi sõnumit selgelt ja südamest, siis on see aeg praegu käes. Me vajame kõlavat trompetihüüdu.

Kristus oli selles kahtlemata parim eeskuju. Ta näitas alati üles julgust seista selle eest, mis on õige. Tema sõnad kõlavad kajana sajandeid, kui Ta kutsub meid üles pidama meeles armastada Jumalat ja ligimesi, pidama kinni kõigust Jumala käskudest ja elama kui maailma valgus. Ta ei peljanud rääkida oma aja võimukandjate või juhtide vastu, isegi kui nood seisid vastu Tema missioonile, mille Tema Taevane Isa oli Talle andnud. Tema sõnad ei olnud mõeldud segadusse ajama, vaid inimsüdameid liigutama. Ta teadis täpselt Isa tahet kõiges, mida Ta ütles ja tegi.

Armastan ka Peetruse eeskuju, kes astus nelipühipäevil maailmalikult meelestatute ette julgelt ja selgusega. Tol päeval olid inimesed tulnud kokku paljudelt maadelt, et tolleaegseid pühasid kritiseerida, kuna nad kuulsid neid kõnelemas keeltes ja arvasid, et nood on joobunud. Peetrus, kes tundis Vaimu juhatust, tõusus püsti, et Kirikut ja selle liikmeid kaitsta. Ta tunnistas: „Juuda mehed ja kõik teie, Jeruusalemma elanikud, see olgu teile teada ja pange tähele mu sõnu!”3

Seejärel tsiteeris ta pühakirju, kus olid kirjas prohvetlikud ettekuulutused Kristusest, ja tunnistas otsekoheselt: „Kindlasti teadku nüüd kogu Iisraeli kodakond, et Jumal on teinud tema Issandaks ning Kristuseks, selle Jeesuse, kelle te risti lõite!”4

Paljud kuulsid tema sõnu, tundsid Vaimu ja 3000 hinge liitus varakristliku Kirikuga. See on vägev näide, et kui mees või naine on valmis tunnistama, siis isegi kui maailm näib liikuvat vastupidises suunas, võib sellest välja kasvada midagi suurt.

Kui meie liikmetena teeme otsuse seista vägeva tunnistajana Jumala õpetusest ja Tema Kirikust, siis miski meie sees muutub. Me saame Tema peegelpildi oma näoilmesse. Me saame lähedasemaks Tema Vaimuga. Tema aga omakorda läheb meie eel ja on meie „paremal käel ja vasakul, ja [Tema] Vaim on [m]eie südames ja [Tema] inglid [m]eie ümber, et [m]eid toetada”.5

Tõelised Kristuse jüngrid ei püüa õpetust välja vabandada, kui see maailma hetkearusaamadega ei kattu. Ka Paulus oli vapper jünger, kes kuulutas julgelt, et ta „ei häbene evangeeliumi; sest see on Jumala vägi õndsakssaamiseks igaühele, kes usub”.6 Tõelised jüngrid esindavad Issandat ka siis, kui seda teha on ebamugav. Tõelised jüngrid soovivad teisi innustada, mitte ainult neile muljet avaldada.

Tihtipeale pole Kristuse eest seismine mugav. Olen kindel, et see ei olnud mugav ka Paulusele, kes kutsuti kuningas Agrippase ette, kus ta pidi end kaitsma ja oma loo ära rääkima. Paulus ei kõhelnud, vaid kuulutas oma uskumusi sellise väega, et see hirmuäratav kuningas tunnistas, et palju puudu ei jää, et ka teda võiks veenda hakkama kristlaseks.

Pauluse vastus annab tunnistust tema soovist, et inimesed saaksid täpselt aru, mida ta tahab öelda. Ta ütles kuningas Agrippasele, et tema soov on, et kõik, kes teda kuulevad, saaksidki kristlasteks.7 Nii võibki sündida, kui kõnelda selgusega.

Kõik need aastad, mil olen uurinud Mormoni Raamatust Lehhi unenägu,8 olen arvanud, et suures ja ruumikas hoones viibivad vaid eriti mässumeelsed. Hoone oli täis inimesi, kes pilkasid ja näitasid näpuga ustavate peale, kes olid hoidnud kinni Jumala sõna sümboliseerivast raudkäsipuust ning rühkinud elupuu juurde, mis esindab Jumala armastust. Mõni ei suutnud pilkajate survele vastu pidada ja eksis rajalt. Teised otsustasid liituda pilkajatega ruumikas hoones. Kas neil polnud julgust kõneleda julgelt maailma kriitika või sõnumite vastu?

Kui vaatan, kuidas praegune maailm Jumalast eemale triivib, arvan ma, et see hoone aina suureneb. Paljud leiavad end tänapäeval uitamas mööda suure ja ruumika hoone koridore, aimamata, et nad on muutumas osaks selle kultuurist. Tihti annavad nad selle kiusatustele ja sõnumitele järele. Viimaks avastavad nad end kiitmas takka neid ja pilkamas koos nendega, kes kritiseerivad ja pilkavad.

Olen aastaid arvanud, et pilkav rahvasumm naerab ustavate eluviiside üle, kuid tänapäeva ruumika hoone hääled on oma tooni ja lähenemist muutnud. Sageli püüavad pilkajad lihtsat evangeeliumi sõnumit summutada, rünnates mõnda Kiriku ajaloo aspekti või kritiseerides karmilt mõnda prohvetit või muud Kiriku juhti. Nad ründavad ka meie õpetuste tuuma ja Jumala seadusi, mida on antud juba maailma loomisest alates. Meie kui Jeesuse Kristuse jüngrid ja Tema Kiriku liikmed ei tohi raudkäsipuust kunagi lahti lasta. Me peame lubama oma hingepõhjast kostval trompetihüüul kõlada.

Selleks lihtsaks sõnumiks on, et Jumal on meie armastav Taevane Isa ja Jeesus Kristus on Tema Poeg. Evangeelium on neil viimsetel aegadel elavate prohvetite kaudu taastatud ja selle tõend on Mormoni Raamat. Õnn peitub perekonnas kui põhiüksuses, mille on algselt loonud ja ilmutanud meie Taevane Isa. See on tuttav meloodia sõnumiga, mille paljud ära tunnevad, kuna on seda kuulnud surelikkusele eelnevas elus.

Meil, viimse aja pühadel, on aeg püsti tõusta ja tunnistada. On aeg, et evangeeliumi meloodia kostaks üle maailma kärast. Lisan oma tunnistuse Päästja ja maailma Lunastaja sõnumile. Ta elab! Tema evangeelium on taastatud ja me saame selles elus kindlasti tunda õnne ja rahu, kui elame Tema käskude järgi ja käime Tema rajal. Tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.