Selged ja hinnalised tõed

Kallid vennad ja õed! Aastakümneid on üldkonverentsi toimudes juhataja Boyd K. Packer, vanem L. Tom Perry ja vanem Richard G. Scott istunud poodiumil ning ühel istungil kõnelenud. Meie mälestused neist on kallid ja ma lisan oma austusavalduse neile. Igaüks neist oli väga ainulaadne, kuid siiski olid nad sedavõrd ühtsed oma tunnistuses Jeesusest Kristusest ja Tema lepitusest.

Ma leian teie-sarnaselt jõudu ja toetan president Thomas S. Monsonit kui prohvetit, nägijat ja ilmutajat ning imetlen tema ustavat ja kohusetundlikku teenimist apostlina enam kui 50 tähelepanuväärse aasta jooksul.

Selle nädala teisipäeva hommikul kell 9 alustas juhtiv piiskopkond koosolekut Aasia piirkonna juhatusega, kes on konverentsiks siia tulnud, kui mind kutsuti president Monsoni ja tema nõuandjatega kohtuma. Kui ma mõni hetk hiljem sisenesin prohveti kabineti kõrval asuvasse koosolekuruumi, pidin ma paistma laua taha istudes ärevil, kui prohvet mahedalt rääkides mu närve rahustas. Prohvet mainis, et ma näen päris noor välja ja paistan isegi oma tegelikust vanusest noorem.

Mõni hetk hiljem selgitas president Monson, et Issanda tahtel tegutsedes esitab ta mulle kutse Kaheteistkümne Apostli Kvoorumisse. Ta küsis, kas ma võtan selle kutse vastu, millele ma pärast väga kohatut häälekat hingetõmmet, ise täielikus šokis olles, jaatavalt vastasin. Ja seejärel, veel enne, kui ma suutsin sõnadesse panna oma ütlemata suurt tunnete hiidlainet, millest enamiku moodustas küündimatustunne, pöördus president Monson lahkelt minu poole ja kirjeldas, kuidas president David O. McKay tema palju aastaid tagasi apostliks kutsus ning et temagi tundis tol hetkel küündimatust. Ta andis mulle rahulikult nõu: „Piiskop Stevenson, Issand muudab need, keda Ta kutsub, oma ülesannete vääriliseks.” Need prohveti rahustavad sõnad tõid rahu, vaigistasid valulist enesehindamise tormi ja pakkusid õrnu tundeid kõigil järgnevatel piinarikastel tundidel nii päeval kui ka ööl sellest ajast alates.

Ma kordasin teile seda, mida hiljem tol päeval oma kallile kaaslasele Lesale kirjeldasin, kui me istusime templiväljaku vaikses nurgakeses, kust meile oli hästi näha tempel ja ajalooline tabernaakel. Kui koos selle päeva sündmusi mõista ja mõtestada püüdsime, andis meile kindlust usk Jeesusesse Kristusesse ja teadmine suurest õnneplaanist. Siinkohal tahan väljendada oma sügavat armastust Lesa vastu. Ta on minu elu päikesepaiste ja Jumala imeline tütar. Tema elu ilmestab isetu teenimine ja tingimusteta armastus kõigi vastu. Püüan jääda meie igavese liidu õnnistuste vääriliseks.

Ma väljendan oma sügavat armastust meie neljale pojale ja nende peredele, kellest kolm on täna siin koos oma kaunite naiste, meie lastelaste emadega. Neljandal pojal, kes on misjonär, on eriluba olla üleval pärast misjonäridele ette nähtud magamaminekuaega ja ta vaatab selle konverentsi otseülekannet koos oma misjonijuhataja ja tema naisega nende misjonikodus Taiwanil. Ma armastan neid kõiki ja seda, kuidas nad armastavad Päästjat ja evangeeliumi.

Ma väljendan armastust igale oma pereliikmele, oma kallile emale ja isale, kes eelmisel aastal surid, kes on süstinud minusse tunnistuse, mis tundus elavat minus juba kõige varasematest mälestustest alates. Järgnevalt väljendan ma tänu oma vennale, õdedele ja nende ustavatele abikaasadele, samuti Lesa perekonnale, kellest paljud on tegelikult täna siin. Samuti ma tänan kõiki oma arvukaid sugulasi, sõpru, misjonäre, juhte ja õpetajaid eluteel.

Mind on õnnistatud sellega, et olen saanud lähedalt suhelda Esimese Presidentkonna, Kaheteistkümne ja Seitsmekümnete liikmetega ning abiorganisatsioonide üldjuhatustega. Ma väljendan tänu ja lugupidamist kõigile teile, õed ja vennad, ning püüan olla meie jätkuva koostöö vääriline. Juhtival piiskopkonnal on peaaegu taevane ühtsus. Ma hakkan tundma puudust oma igapäevasest suhtlemisest piiskop Gérald Caussé ja piiskop Dean M. Daviese ning teistega.

Ma seisan teie ees tunnistusena Issanda sõnadest, mis on üles tähendatud Õpetuse ja Lepingute esimeses osas: „Et minu evangeeliumi täius saaks kuulutatud nõrkade ja lihtsate poolt maa äärteni ning kuningate ja valitsejate ees.”¹ Need sõnad pärinevad Issanda kuulutusest, mis näitab Isa armastust Tema laste vastu: „Mispärast, mina, Issand, teades seda häda, mis peab tulema maa elanikele, kutsusin oma teenija Joseph Smith noorema ning rääkisin temale taevast ja andsin talle käsud.”²

Meie armastav Taevane Isa ja Tema Poeg Jehoova, „tea[des] lõppu algusest peale”,³ avasid taevad ja uue evangeeliumi ajajärgu, et korvata viletsust, mille saabumisest nad olid teadlikud. Apostel Paulus kuulutas eelseisvast viletsusest kui rasketest aegadest.⁴ Minu jaoks tähendab see, et rasketel aegadel elamise kompenseerivaks õnnistuseks on elamine aegade täiuse ajajärgul.

Kui ma möödunud nädalal oma küündimatuste üle muretsesin, sain ma selge mulje, mis mind ühtaegu noomis ja trööstis: et ma ei keskenduks sellele, mida ma teha ei suuda, vaid sellele, mida ma teha suudan. Ma suudan tunnistada evangeeliumi selgetest ja lihtsatest tõdedest.

Need on sõnad, mida ma olen sadu kordi jaganud nii nendega, kes kuuluvad Kirikusse, kui ka paljude inimestega, kes pole liikmed: „Jumal on meie [armastav] Taevane Isa. Me oleme Tema lapsed. ‥ Ta nutab koos meiega, kui me kannatame, ja rõõmustab, kui me teeme seda, mis on õige. Ta tahab meiega suhelda ja me saame seda teha siira palve kaudu. ‥

Taevane Isa on loonud meile, Tema lastele, mooduse, kuidas ‥ naasta elama Tema juurde. ‥ Meie Isa plaanis on kesksel kohal Jeesuse Kristuse lepitus.”⁵

Taevane Isa saatis oma Poja maa peale, et lunastada kogu inimkonna patud. Ma tunnistan nendest selgetest ja hinnalistest tõdedest ja teen seda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.