Proovilepanekud, kiusatused ja abi

Elu jooksul kogeme proovilepanekuid ja kiusatusi. Meil on aga võimalus rakendada valikuvabadust ja üksteist aidata. Need tõed on osa meie Taevase Isa imelisest ja täiuslikust plaanist.

President John Taylor on õpetanud: „Ma kuulsin prohvet Josephit kõnelemas Kaheteistkümnele: „Teil tuleb läbida kõikvõimalikke katsumusi. Ja on vajalik, et teid katsutakse järele nagu Aabrahami ja teisi jumalamehi; ning Jumal katsub teid ja võtab teist kinni ning väänab teie südamekeeli.””¹

Kui jõuame vastutavasse ikka, muutuvad proovilepanekud ja kiusatused igapäevaseks. Mõnikord võivad need hakata meid koormama, kuid neist edukalt ülesaamine aitab meil ka tugevneda ja kasvada.

Õnneks ei pea me neid koormaid kandma üksi. Alma õpetas: „Te soovite tulla Jumala lambatarasse ja olla kutsutud tema rahvaks ja olete nõus kandma üksteise koormaid, et need oleksid kerged.”² Need sõnad viitavad, et meil on kohustus üksteist aidata. See vastutus võib tulla Kiriku kutse või ülesandega, kui oleme kellegi sõbrad, lapsevanema, abikaasa või pereliikme jumaliku kohustusena või lihtsalt seetõttu, et oleme Jumala perekonna liikmed.

Toon neli näidet, kuidas meie koormad kergenevad, kui üksteist aitame.

1. Päästja on öelnud: „Kes sind sunnib kaasas käima ühe penikoorma, sellega mine kaks.”³ Näiteks on meil palutud käia regulaarselt templis, nii nagu meie isiklik olukord võimaldab. Templis käimine nõuab aja ja vahendite ohverdamist, eriti neilt, kes peavad sõitma kaugele. Ent seda ohverdust võib võtta kui osa esimesest penikoormast.

Teine penikoorem saab alguse siis, kui mõistame sõnu „Leia, võta kaasa ja õpeta”.⁴ Ehk kui otsime oma esivanemate nimesid ja valmistame need ette templitalitusteks, kui aitame kaasa indekseerimisega, kui teenime templitöötajatena ja otsime viise, kuidas aidata teistel saada templis häid kogemusi.

Kui teenisin piirkonna seitsmekümnena, võttis üks minu koordineeriva nõukogu vaiadest osa suurest templireisist. Tempel, kus liikmed käisid, on väike, ja kahjuks ei saanud mõned liikmed pärast 12-tunnist reisi templisse minna, kuna seal oli juba liiga palju külastajaid.

Paar päeva pärast reisi kohtusin ma selle vaia juhatajaga ja küsisin temalt, kas võiksin vestelda mõnega neist liikmetest, kes ei saanud templisse minna. Üks vend, kellega vestlesin, ütles mulle: „Vanem, ärge muretsege. Ma olin ikkagi Issanda kojas. Ma istusin aias pingil ja mõtisklesin oma meeles nende talituste üle. Siis lubati mul sisse minna, aga selle asemel lasin ma sisse teise venna, kes oli tulnud templisse esimest korda, et saada oma naisega kokku pitseeritud. Neil oli sel päeval võimalus osaleda kahel istungil. Issand tunneb mind ja on mind õnnistanud. Kõik on korras.”

2. Naeratage. See väike heategu võib aidata neid, kes tunnevad end ülekoormatuna. Eelmisel kevadisel üldkonverentsil istusin preesterluse istungi ajal poodiumil ühena viiest äsja ametisse kutsutud üldjuhist. Me istusime seal, kus praegu istuvad õed ja abiorganisatsioonide juhid. Olin oma uue kutse pärast väga närvis.

Vahelaulu lauldes tundsin tugevalt, et keegi mind vaatab. Mõtlesin endamisi: „Selles hoones on rohkem kui 20 000 inimest ja enamik neist on näoga meie poole. Loomulikult keegi vaatab sind.”

Laulmist jätkates tundsin taas, et keegi mind vaatab. Heitsin pilgu reale, kus istuvad kaksteist apostlit, ja nägin, et president Russell M. Nelson on end ümber pööranud ja vaatab meie poole. Tabasin ta pilgu ja ta naeratas mulle laialt. See naeratus tõi mu murelikku südamesse rahu.

Jeesus Kristus külastas pärast ülestõusmist oma teisi lambaid. Ta kutsus ja pühitses ametisse kaksteist jüngrit, kes selleks volituse saanuna teenisid rahva seas. Issand Jeesus Kristus ise seisis nende keskel. Issand palus neil põlvitada ja palvetada. Ma ei tea, kas äsja kutsutud kaksteist jüngrit ka oma kutse pärast pabistasid, aga pühakirjades on öeldud: „ Ja sündis, et Jeesus õnnistas neid, kui nad tema poole palvetasid; ja tema pale naeratas neile ja ta palge valgus paistis nende peale.”⁵ Eelmisel üldkonverentsil kergenes tänu sellele naeratusele mu koorem otsekohe nagu imeväel.

3. Olge teiste vastu kaastundlikud. Kui olete preesterluse juht, siis palun kasutage oma väge, et anda Jumala lastele õnnistusi. Lohutage ja trööstige neid, kes kannatavad või kogevad viletsust.

4. Jumala plaani nurgakivi on Issanda Jeesuse Kristuse lepitus. Me peaksime vähemalt korra nädalas mõtisklema, nagu tegi seda president Joseph F. Smith, „Isa ja Poja suure ja imepärase armastuse üle, mis avaldus Lunastaja tulekus maailma”.⁶ Kui kutsume teisi kirikusse võtma vääriliselt sakramenti, siis anname rohkematele Taevase Isa lastele võimaluse lepituse üle mõtiskleda. Ja kui me pole väärilised, võime meelt parandada. Pidage meeles, et Kõigekõrgema Poeg laskus kõigest allapoole ja võttis enda peale meie üleastumised, patud, eksimused, haigused, valud, viletsuse ja üksilduse. Pühakiri õpetab, et Kristus „tõusis kõrgele, ning samuti laskus ta allapoole kõiki asju, mistõttu ta võib mõista kõiki asju”.⁷

Pole tähtis, milline on meie isiklik proovilepanek – olgu selleks siis kas haigus, pikemaajaline üksildus või vastase kiusatused ja katsumused – Hea Karjane on meiega. Ta kutsub meid nimepidi ja ütleb: „Tulge minu juure kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!”⁸

Soovin need neli punkti kokku võtta:

Esiteks – käige läbi ka teine penikoorem.

Teiseks – palun naeratage. Teie naeratus aitab teisi.

Kolmandaks – näidake üles kaastunnet.

Neljandaks – kutsuge teisi kirikusse.

Ma tunnistan Päästjast. Jeesus on Kristus, elava Jumala Poeg, ja Ta elab. Ma tean, et Ta toetab Isa plaani kogu oma jõu ja väega. Ma tean, et president Thomas S. Monson on elav prohvet. Tema hoiab kõiki võtmeid, et Jumala tööd maa peal edukalt edasi viia. Ma tean, et Taevase Isa lastena võime me üksteist proovilepanekutes ja kiusatustes aidata. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.