2010–2019
Rõõm Kristusele pühendunud elust
Oktoober 2015


Rõõm Kristusele pühendunud elust

Kristus peab olema meie elu täpseks keskpunktiks, kui soovime selles elus leida tõelist rõõmu ja rahu.

Maailm, milles me elame, survestab kõikjal häid inimesi alandama või isegi hülgama õigemeelse elu väärtusi. Hoolimata meid igapäevaselt ümbritsevast kurjusest ja kiusatustest võime leida tõelist rõõmu, kui elame Kristusele pühendunud elu.

Jeesuse Kristuse ja Tema evangeeliumi asetamine elu keskpunktiks toob meie ellu stabiilsust ja õnne, just nagu võib näha järgnevatest näidetest.

Vanem Taiichi Aobal Seitsmekümne kvoorumist, kes elab väikeses mägikülas Shikokus Jaapanis, paluti õpetada noortekonverentsil. Konverentsi teemaks valiti „Seiske pühades paikades”. Pärast teema ja õpetatava üle mõtisklemist otsustas vanem Aoba kasutada õppevahendina oma eriala. Ta töötas keraamikuna.

Kujutis
Vanem Aoba koos noortega savinõusid tegemas

Vanem Aoba sõnul oli klassitäis noori väga huvitatud, kuidas ta on võimeline peaaegu imeväel muutma savi oma käte vahel taldrikuteks, kaussideks ja tassideks. Pärast töö ettenäitamist küsis ta noortelt, kas keegi neist sooviks samuti proovida. Kõik tõstsid käe.

Vanem Aoba lubas mitmel noorel nende uut huvi katsetada. Kui noored olid vanem Aobat jälginud, arvasid nad, et see oleks üsna lihtne. Kuid mitte ükski neist ei suutnud valmistada isegi mitte kõige lihtsamat kaussi. Nad ütlesid: „Ma ei saa sellega hakkama!”, „Miks on see nii raske?”, „See on nii keeruline.” Need laused öeldi ajal, mil savitükid lendasid klassitoas kõikjale laiali.

Ta küsis noortelt, miks on savi voolimine neile niivõrd raske. Noored andsid talle mitmesuguseid vastuseid. „Mul puudub kogemus”, „Mind ei ole koolitatud” või „Mul puudub anne”. Lõpptulemuse põhjal oli nende öeldu tõsi, kuid kõige tähtsam ebaõnnestumise põhjus oli see, et savi ei asunud treiratta keskel. Noorte arvates olid nad asetanud savi treiratta keskele, kuid professionaali seisukohalt ei olnud see täpselt keskel. Seejärel ütles ta neile: „Proovime veel üks kord.”

Kujutis
Vanem Aoba savinõud loomas

Seekord asetas Vanem Aoba savi täpselt treiratta keskele ja hakkas treiratast keerutama, tehes savi keskele augu. Mitu noort proovis uuesti. Seekord hakkasid kõik plaksutama ja ütlesid: „Oi, seekord see ei värisegi”, „Ma saan sellega hakkama” või „Ma saingi sellega hakkama!” Loomulikult ei olnud kujundid täiuslikud, kuid võrreldes esimese katsega oli tulemus märkimisväärselt erinev. Edu põhjus oli see, et savi oli täpselt treiratta keskel.

Maailm, kus elame, on keraamiku treiratta sarnane ning ratta kiirus aina kasvab. Just nagu savi peab olema treiratta keskel, peab ka meie elul olema keskpunkt. Meie elu tuumaks ja keskpunktiks peab olema Jeesus Kristus ning Tema evangeelium. Kristusele pühendunud elu elamine tähendab, et me õpime Jeesusest Kristusest ja Tema evangeelimist ning seejärel järgime Tema eeskuju ja peame täpselt kinni Tema käskudest.

Prohvet Jesaja ütles: „Nüüd aga, Jehoova, oled Sina meie Isa! Meie oleme savi ja Sina vormid meid, me kõik oleme Sinu kätetöö!”1

Kui Jeesus Kristus on meie elu keskpunkt, saab Ta meid vormida selleks, kelleks me peame saama, et naasta Tema ja Taevase Isa juurde selestilisse kuningriiki. Selles elus kogetav rõõm on otseses seoses sellega, kui täpselt on meie elu keskpunktiks Jeesuse Kristuse õpetused, eeskuju ja Tema lepituse ohver.

Vennad ja õed, ma sündisin mitmenda põlvkonna viimse aja pühade perekonda ja seega õnnistused ning rõõm, mis tulenevad sellest, et Jeesus Kristus on perekultuuri põhialus, olid osa igapäevaelust. Enne põhimisjonit noore mehena ei mõistnud ma, kui suurt positiivset mõju omab Jeesuse Kristuse evangeeliumi täius neile, kes ei ole varem oma elus kogenud selle õnnistusi. See salm Matteuse evangeeliumist on näiteks protsessist, mida kogevad inimesed, kes pöörduvad Jeesuse Kristuse evangeeliumisse: „Taevariik on põllusse peidetud varanduse sarnane, mille mees leidis ning kinni kattis ja läks sealt ära rõõmsana selle üle ja müüs ära kõik, mis tal oli ja ostis selle põllu.”2

Soovin teiega jagada näidet Mormoni Raamatust, mis illustreerib, mida oli valmis maksma üks pöördunu, et tunda seda rõõmu, mis oli seotud aarde leidmisega Jeesuse poolt jutustatud tähendamissõnas peidetud varandusest.

Kas mäletate, kuidas Alma raamatu 20. peatükis läksid Ammon ja Lamooni Midooni linna eesmärgiga leida üles ja vabastada vanglast Ammoni vend Aaron? Teekonnal kohtasid nad Lamooni isa, kes oli laamanlaste kuningas üle terve maa.

Kuningas oli väga pahane, et tema poeg Lamooni oli koos nefilasest misjonäri Ammoniga, keda ta pidas vaenlaseks. Tema arvates oleks poeg pidanud osa võtma suurest peost, mille ta korraldas oma poegadele ja rahvale. Laamanlaste kuningas oli nii vihane, et käskis oma pojal Lamoonil Ammon mõõgaga tappa. Kui Lamooni keeldus, haaras kuningas mõõga, et tappa oma poeg sõnakuulmatuse pärast, kuid Ammon astus vahele, et päästa Lamooni elu. Lõpuks sai ta kuningast võitu ja oleks võinud ta tappa.

Leides end selles olukorras elu ja surma piiril, ütles kuningas Ammonile nii: „Kui sa heidad mulle armu, luban ma sulle, mida sa iganes küsid, kas või pool kuningriiki.”3

Seega oli kuningas valmis maksma tasuks pool kuningriiki, et jääda ellu. Kuningas oli kindlasti hämmeldunud, kui Ammon soovis vaid oma venna Aaroni ja tema sõprade vanglast vabastamist ning seda, et kuninga pojale Lamoonile võiks alles jääda tema kuningriik.

Selle vahejuhtumi tõttu vabastati hiljem Ammoni vend Aaron Midooni vanglast. Pärast vabastamist sai Aaron juhatust minna sinna, kus laamanlaste kuningas maad valitses. Aaronit tutvustati kuningale ja tal oli eesõigus õpetada talle Jeesuse Kristuse evangeeliumi põhimõtteid, kaasa arvatud suurt lunastusplaani. Aaroni õpetused jätsid kuningale sügava mulje.

Kuninga vastus Aaroni õpetustele leidub Alma raamatu 22. peatüki 15. salmis : „Ja sündis, et pärast seda, kui Aaron oli neid asju temale selgitanud, ütles kuningas: Mida ma peaksin tegema, et saada seda igavest elu, millest sa oled rääkinud? Jah, mida ma pean tegema, et olla Jumalast sündinud, et see paheline vaim mu rinnast välja juuritaks ning ma saaksin tema Vaimu, et ma täituksin rõõmuga, et mind ei heidetaks viimsel päeval kõrvale? Vaata, ütles ta, ma annan ära kõik, mis mul on; jah, ma loobun oma kuningriigist, et ma võiksin saada selle suure rõõmu osaliseks.”

Hämmastaval kombel oli laamanlaste kuningas erinevalt valmisolekust anda ära pool kuningriiki, et oma elu säästa, nüüd valmis loobuma kogu oma kuningriigist, et saada osa rõõmust, mis tuleb Jeesuse Kristuse evangeeliumi mõistmisest, vastuvõtmisest ja selle järgi elamisest.

Ka minu abikaasa Nancy on uskupöördunu. Aastate jooksul on ta mulle palju kordi maininud rõõmu, mida ta on tundnud oma elus pärast Jeesuse Kristuse evangeeliumi leidmist, vastuvõtmist ja selle järgi elamist. Siin on mõned õde Maynesi mõtted oma kogemusest:

„Noore täiskasvanuna 20ndates eluaastates olin ma jõudnud eluga kohta, kus ma mõistsin, et pidin midagi muutma, et olla õnnelikum. Tundsin, et elan oma elu ilma tõelise eesmärgi ja suunata, ega teadnud, kust seda leida. Ma olin alati teadnud, et Taevane Isa on olemas, ning vahel olin oma elu jooksul ka palvetanud ning tundnud, et Ta kuulab.

Otsingut alustades käisin mitmes eri kirikus, kuid jõudsin alati tagasi samade tunnete ja heitumuse juurde. Ma tunnen end väga õnnistatuna, sest mu palve leida elule suund ja eesmärk sai lõpuks vastuse ning minu ellu tuli Jeesuse Kristuse evangeeliumi täius. Esimest korda elus tundsin, et mul on eesmärk ja õnneplaan tõi minu ellu tõelist rõõmu.”

Teine näide Mormoni Raamatust illustreerib samuti selgelt, kuidas Kristusele pühendunud elu võib täita meid suure õnnega, isegi kui meie ümber on uskumatud raskused.

Kui prohvet Lehhi ja tema perekond oli 600 aastat eKrlahkunud Jeruusalemmast, rändasid nad kõnnumaal umbes kaheksa aastat, enne kui jõudsid lõpuks maale, mida kutsusid Külluslikuks ja mis asus mere kaldal. Nefi kirjeldab nende elu raskusi kõnnumaal nii: „Meil oli olnud palju kannatusi ja raskusi, jah, koguni nii palju, et me ei jõua neist kõigist kirjutada.”4

Elades Küllusliku maal, sai Nefi Issandalt ülesandeks ehitada laev, mis viiks nad üle vete tõotatud maale. Pärast tõotatud maale jõudmist tekkisid endiselt konfliktid Kristusele keskendunud inimeste ja mitteuskujate vahel, kes järgisid Laamani ja Lemueli eeskuju. Lõpuks oli oht vägivallale kahe grupi vahel nii suur, et Nefi ja Issanda õpetuste järgijad eraldasid endid ning põgenesid kõnnumaale. Sellel ajahetkel, umbes 30 aastat pärast Lehhi ja tema perekonna lahkumist Jeruusalemmast, ütles Nefi midagi hästi jäädvustatut ja natuke üllatavat, eriti pärast nende paljude kannatuste ja katsumuste kirjapanekut, mida nad olid kogenud nii pika aja vältel. Need on tema sõnad: „Ja sündis, et me elasime väga õnnelikult.”5 Hoolimata raskustest elasid nad õnnelikult, sest nende elu keskpunktiks oli Kristus ja Tema evangeelium.

Vennad ja õed, just nagu savi keraamiku rattal peab Jeesus Kristus olema meie elu täpseks keskpunktiks, kui soovime leida selles elus tõelist rõõmu ja rahu. Näited laamanlaste kuningast, mu abikaasast Nancyst ja nefilastest toetavad seda õiget põhimõtet.

Ma tunnistan teile täna, et ka meie võime leida seda rahu, õnne ja tõelist rõõmu, kui otsustame elada Kristusele keskendunud elu. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.