Mis puudub mul veel?

Kui ma olin noor täiskasvanu, hakkasin ma Kiriku kohta õppima. Alguses tõmbas mind evangeeliumi poole mu viimse aja pühadest sõprade eeskuju, kuid lõpuks veetles mind ainulaadne õpetus. Kui sain teada, et ustavad mehed ja naised võivad jätkata arenemist ja lõpuks saada meie taevaste vanemate sarnaseks, olin ma ausalt öelda hämmastunud. Mulle meeldis see idee, ma tundsin, et see on tõde.

Peagi pärast ristimist uurisin ma mäejutlust ja avastasin, et Jeesus õpetas sama tõde igavesest arengust ka Piiblis. Ta ütles: „Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik.”¹

Nüüdseks olen olnud Kiriku liige üle 40 aasta ja alati, kui loen seda pühakirjasalmi, meenub mulle meie eesmärk siin maa peal. Me tulime, et õppida ja paremaks saada, kuni järk-järgult Kristuses pühitsetud või täiustatud saame.

Jüngritee ei ole kerge. Seda on kutsutud „püsiva paremaks saamise teeks”.² Kui me käime sellel kitsal ja ahtal rajal, innustab Vaim meid pidevalt paremaks saama ja kõrgemale ronima. Püha Vaim on täiuslik reisikaaslane. Kui oleme alandlikud ja õpetatavad, võtab Ta meil käest ja juhatab meid koju.

Kuid me peame teel olles Issandalt juhiseid paluma. Peame küsima mõningaid raskeid küsimusi, nagu: „Mida ma pean muutma?”, „Kuidas võin ma paremaks saada?”, „Milliseid nõrku kohti on vaja tugevdada?”

Vaatame Uue Testamendi lugu rikkast noormehest. Ta oli õigemeelne noormees, kes pidas juba kinni kümnest käsust, kuid soovis paremaks saada. Tema eesmärk oli igavikuline.

Kui ta kohtus Päästjaga, küsis ta: „Mis puudub mul veel?”³

Jeesus vastas otsekohe ja andis nõu, mis oli mõeldud just sellele rikkale noormehele. Jeesus ütles talle: „Kui tahad olla täiuslik, siis mine müü oma varandus ja anna vaestele, siis on sul varandus taevas, ja tule ning järgi mind!”⁴

Noor mees oli hämmingus, ta polnud kunagi kaalunud sellist ohverdust. Ta oli küllalt alandlik, et Issandalt küsida, kuid mitte küllalt ustav, et järgida saadud jumalikku nõuannet. Me peame olema valmis vastust saades tegutsema.

President Harold B. Lee on õpetanud: „Igaüks meist, kes soovib saavutada täiuslikkust, peab endalt mingil ajal küsima: „Mis puudub mul veel?””⁵

Ma tundsin üht ustavat ema, kes ennast alandas ja küsis: „Mis takistab mind edenemast?” Tema puhul tuli Vaimult kohene vastus: „Lõpeta nurisemine.” See vastus üllatas naist, ta polnud kunagi pidanud ennast nurisejaks. Kuid Püha Vaimu sõnum oli väga selge. Järgnevate päevade jooksul märkas ta oma nurisemisharjumust. Tänulikuna selle õhutuse eest paremaks muutuda otsustas ta loendada oma õnnistusi, mitte katsumusi. Mõne päeva pärast tundis ta Vaimu sooja heakskiitu.

Alandlik noor mees, kes ei suutnud leida õiget noort naist, läks Issandalt abi paluma. „Mis takistab mind olemast õige mees?” küsis ta. Vastus tuli tema meelde ja südamesse: „Paranda oma keelekasutust.” Sel hetkel mõistis ta, et mitmed vulgaarsed väljendid olid saanud osaks tema sõnavarast, ja ta otsustas seda muuta.

Üksik õde esitas julgelt küsimuse: „Mida ma pean muutma?” ja Vaim sosistas talle: „Kui inimesed räägivad, ära sega neile vahele.” Püha Vaim annab tõepoolest kohandatud nõu. Ta on täielikult aus kaaslane ja ütleb meile asju, mida keegi teine ei tea või mida teistel pole julgust välja öelda.

Üks koju naasnud misjonär oli stressis oma suure tegevuskoorma pärast. Ta püüdis leida aega töö, õppimise, pere ja Kiriku kutse jaoks. Ta palus Issandalt nõu: „Kuidas võin ma tunda rahu, kui mul on nii palju teha?” Vastus oli midagi muud, kui ta oli oodanud: ta sai ilmutuse, et peab hoolsamini pidama hingamispäeva ja seda pühitsema. Ta otsustas pühendada pühapäeva Jumala teenimisele – panna kõrvale koolitöö ja uurida selle asemel evangeeliumi. See väike muudatus tõi rahu ja tasakaalu, mida ta oli otsinud.

Aastate eest lugesin ühest Kiriku ajakirjast lugu tüdrukust, kes elas kodust eemal ja käis kolledžis. Ta oli jännis õppetööga, tema sotsiaalne elu polnud selline, nagu ta lootnud oli, ja ta oli üldiselt õnnetu. Lõpuks langes ta ühel päeval põlvili ja hüüdis: „Kuidas võin ma oma elu paremaks muuta?” Püha Vaim sosistas: „Tõuse püsti ja korista oma tuba ära.” See õhutus tuli talle täieliku üllatusena, kuid oli just see, mida ta vajas. Pärast oma asjade kordaseadmist tundis ta, kuidas Vaim täitis tema toa ja tõstis tema meeleolu.

Püha Vaim ei käsi meil parandada kõike ühekorraga. Kui Ta nii teeks, siis me heituks ja lööks käega. Vaim töötab meiega vastavalt meie enda arengukiirusele, sammhaaval, või nagu Issand õpetas, annab „rea rea peale, õpetuse õpetuse peale, ‥ ja õnnistatud on need, kes võtavad kuulda minu õpetusi ‥, sest nemad õpivad tarkust; sest sellele, kes võtab vastu, ma annan rohkem”.⁶ Kui Püha Vaim on teid õhutanud näiteks sagedamini tänama ja teie seda õhutust järgite, siis võib Ta arvata, et teil on aeg minna edasi millegi pingutust nõudvamaga, näiteks õppida ütlema „Anna andeks, see oli minu süü”.

Täiuslik aeg küsida „Mis puudub mul veel?” on sakramendi võtmise ajal. Apostel Paulus õpetas, et see on aeg meil kõigil ennast läbi katsuda.⁷ Selles aupaklikus õhkkonnas, kui meie mõtted on taevasse suunatud, võib Issand meile õrnalt öelda, mille kallal peame järgmiseks tööd tegema.

Nagu teie, olen ka mina saanud Vaimult aastate jooksul palju sõnumeid selle kohta, kuidas ennast paremaks muuta. Las ma jagan mõnd isiklikku näidet sõnumeist, mida ma südames olen hoidud. Mõned neist õhututest on olnud järgmised:

• Ära tõsta häält.

• Organiseeri ennast, loo igapäevaseid tegevusnimekirju.

• Hoolitse paremini oma keha eest, süües rohkem puu- ja köögivilja.

• Käi sagedamini templis.

• Võta aega, et enne palvetamist mõtiskleda.

• Küsi oma naiselt nõu.

• Ja ole autot juhtides kannatlik, ära ületa lubatud kiirust. (Ma ikka veel töötan selle viimase kallal.)

Päästja lepituse ohver muudab täiustamise või pühitsemise võimalikuks. Me ei suudaks kunagi seda ise teha, kuid Jumala arm on piisav, et meid aidata. Vanem David A. Bednar ütles kord: „Enamikul meist on selge, et lepitus on patustajate jaoks. Ma pole aga kindel, et teame ja mõistame, et lepitus on ka pühade – heade inimeste jaoks, kes on kuulekad, väärilised ja kohusetundlikud, kes püüavad saada paremaks ja teenida ustavamalt.”⁸

Sooviksin paluda, et igaüks teist teeks selle vaimse harjutuse lähitulevikus läbi, ehk isegi täna õhtul palvetades. Esitage Issandale alandlikult küsimus: „Mis takistab minu arengut?” Teisisõnu: „Mis puudub mul veel?” Seejärel oodake vaikselt vastust. Kui olete siiras, saab vastus teile peagi selgeks. See on ainult teile mõeldud ilmutus.

Ehk ütleb Vaim teile, et peate kellelegi andestama. Või saate sõnumi, et oleksite hoolikam filmide ja muusika valimisel. Võite tunda õhutust olla ausam oma äritehingutes või heldem paastuannetuse andmisel. Võimaluste hulk on lõputu.

Vaim võib meile näidata meie nõrkusi, kuid samuti võib Ta näidata meile meie tugevusi. Mõnikord peaks me küsima, mida me õigesti teeme, et Issand võiks meid tõsta ja innustada. Kui me loeme oma patriarhaalset õnnistust, siis meenub meile, et Taevane Isa teab meie jumalikku potentsiaali. Ta rõõmustab iga kord, kui astume sammu edasi. Tema jaoks on meie suund palju tähtsam kui kiirus.

Olge visad, vennad ja õed, kuid ärge kunagi heituge. Me peame minema kaugemale hauast, enne kui tegelikult täiuslikkuseni jõuame, kuid me võime sellele siin surelikkuses aluse panna. „Meie kohus on olla täna paremad, kui olime eile, ja homme paremad, kui oleme täna.”⁹

Kui vaimne kasv ei ole meie elus prioriteediks, kui me ei ole püsiva paremaks saamise teel, siis jääme ilma tähtsatest kogemustest, mida Jumal soovib meile anda.

Aastate eest lugesin järgmiseid president Spencer W. Kimballi sõnu, millel on mulle kestev mõju. Ta ütles: „Olen tulnud teadmisele, et seal, kus on palvemeelne süda, nälg õigemeelsuse järele, pattude hülgamine ja kuulekus Jumala käskudele, valab Issand välja rohkem ja rohkem valgust, kuni lõpuks väeni läbida taevane eesriie. … Taolise õigemeelsusega inimesel on hindamatu lubadus, et ühel päeval näeb ta Issanda nägu ja teab, et ta on.”¹⁰

Ma palvetan, et see ülim kogemus võiks ühel päeval meile osaks saada, kui lubame Pühal Vaimul ennast koju juhatada. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.