Miks Kirik?

Kogu mu elu on Kiriku üldkonverentsid olnud meeltülendavad vaimsed sündmused ja Kirik ise kohaks kuhu tulla, et õppida tundma Issandat. Ma saan aru, et on olemas neid, kes peavad ennast usklikuks või vaimseks inimeseks, kuid keelduvad siiski kirikus käimast või isegi eitavad sellise organisatsiooni vajalikkust. Usutava on nende jaoks pelgalt isiklik. Siiski on Kiriku loonud see, kellele meie vaimsus on keskendunud – Jeesus Kristus. See on seda väärt, et teha paus ja mõtiskleda, miks Ta otsustas kasutada Kirikut, oma Kirikut – Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikut –, et viia edasi Tema ja Ta Isa tööd „tuua inimesele surematus ja igavene elu”.¹

Aadamast alates on kuulutatud Jeesuse Kristuse evangeeliumi ja perekondliku preesterluse korra järgi viidud läbi olulisi päästvaid talitusi, näiteks ristimisi.² Kui ühiskonnad muutusid mitmepalgelisemaks kui lihtsalt suur suguvõsa, kutsus Jumal ka teisi prohveteid, sõnumitoojaid ja õpetajaid. Moosese aja kohta loeme ametlikumast ülesehitusest, kuhu kuulusid vanemad, preestrid ja kohtunikud. Mormoni Raamatu aegadel rajas Alma kiriku koos preestrite ja õpetajatega.

Seejärel organiseeris Jeesus aegade keskpaigas oma tööd selliselt, et evangeeliumi võiks samaaegselt rajada paljude rahvaste ja mitmesuguste inimeste seas. See organisatsioon, Jeesuse Kristuse Kirik, rajati „apostlite ja prohvetite alusele, kus Kristus Jeesus ise on nurgakivi”.³ Lisaks olid Kirikus veel seitsmekümned, vanemad, piiskopid, preestrid, õpetajad ja diakonid. Jeesus rajas pärast ülestõusmist samasuguse Kiriku ka läänepoolkeral.

Pärast seda, kui toimus suur usust taganemine ja Kirik, mille Tema maa peale oli rajanud, lagunes, taastas Issand prohvet Joseph Smithi kaudu Jeesuse Kristuse Kiriku taas. Iidne eesmärk jääb samaks: kuulutada häid sõnumeid Jeesuse Kristuse evangeeliumist ja sooritada päästvaid talitusi ehk teisisõnu tuua inimesi Kristuse juurde.⁴ Ja nüüd, selle taastatud Kiriku organisatsiooni kaudu, on lunastuse lubadus saanud võimalikuks isegi nendele surnud hingedele, kes oma surelikus elus ei teadnud Päästja armust midagi või teadsid vaid natukene.

Kuidas saab Tema Kirik Issanda eesmärgid täita? Tähtis on mõista, et Jumala ülim eesmärk on meie areng. Tema soov on, et me jätkaksime „armust armu, kuni [me saame] täiuse”⁵ kõiges, mis Ta saab anda. See nõuab rohkem kui lihtsalt viisakust või vaimsuse tunnetamist. See nõuab usku Jeesusesse Kristusesse, meeleparandust, ristimist vee ja Vaimuga ning usus lõpuni vastupidamist.⁶ Seda ei saa täielikult saavutada isolatsioonis ja seepärast on Issanda Kiriku olemasolu üheks peamiseks eesmärgiks luua pühade kogukond, kes üksteist toetavad „sellel kitsal ja ahtal teerajal, mis viib igavesse ellu”.⁷

„Ja [Kristus] on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangeeliumikuulutajaiks ja mõned karjaseiks ja õpetajaiks,

‥ abiliste tööle Kristuse ihu ülesehitamiseks,

seniks kui me kõik jõuame ühisele usule ja Jumala Poja tunnetusele ning täieks meheks saame Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda.”⁸

Jeesus Kristus on „[meie] usu alustaja ning täidesaatja”.⁹ Meie ühinemine Kristuse ihuga, see on Kirikuga, on tähtis osa Tema nime enda peale võtmise protsessist.¹⁰ Meile on räägitud, et muistne Kirik „kohtus tihti, et paastuda ja palvetada ja rääkida üksteisega oma hingede heaolust”¹¹ „ja ‥ Issanda sõna kuulata”.¹² Nii on see Kirikus ka tänapäeval. Olles usus ühinenud, õpetame me üksteist ning püüame elada jüngriks olemise kõigi käitumisnormide kohaselt „Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda”. Me püüame aidata üksteisel tulla Issanda tundmisele¹³ kuni ajani, mil „üks ei õpeta enam teist ‥ öeldes: „Tunne Jehoovat!”, sest nad kõik tunnevad mind, niihästi pisukesed kui suured, ütleb Jehoova.”¹⁴

Kirikus ei õpi me mitte üksnes jumalikku õpetust, vaid kogeme ka selle rakendamist. Kristuse ihuna teenivad Kiriku liikmed üksteist igapäevaelu tegelikkuses. Keegi meist pole täiuslik, me võime solvata teisi ja meid võidakse solvata. Tihtipeale paneme me üksteist proovile oma isikupäraga. Me peame tegema Kristuse ihus rohkem kui lihtsalt õppima õpetusi ja ülendatud sõnu, ning meil peab olema omal nahal saadud kogemusi, kui õpime „elama üheskoos armastuses”.¹⁵

See usk pole mures mitte üksnes iseenda, vaid pigem teiste pärast, keda meid on kutsutud teenima. Meie oleme silmad, käed, pea, jalad ja Kristuse ihu teised liikmed ning isegi „on tarvis neid ‥ liikmeid, mis näivad olevat nõrgemad”.¹⁶ Me vajame neid kutseid ja me peame teenima.

Üks mees minu koguduses kasvas üles mitte üksnes vanemliku toetuseta, vaid vanemliku vastuseisuga tema tegevusele Kirikus. Ta rääkis sakramendikoosolekul järgmisest tähelepanekust: „Minu isa ei suuda mõista, miks lähevad inimesed kirikusse, kui nad võiksid minna suusatama, kuid mulle meeldib väga kirikus käia. Kirikus oleme kõik samal teekonnal ja mind inspireerivad sellel teekonnal tugevad noored, rikkumata lapsed ja see, mida ma näen ja teistelt täiskasvanutelt õpin. Ma saan juurde jõudu suhtlemisest ja olen elevil evangeeliumi järgi elamise rõõmust.”

Kiriku kogudused pakuvad iganädalasi kogunemisi, et puhata ja kosuda, aega ja kohta, kus jätta maine seljataha – hingamispäeva. See on päev, et „tun[da] rõõmu Jehoovast”¹⁷, et kogeda vaimset tervenemist, mis kaasneb sakramendiga, ja saada taas uuendatud lubaduse, et Tema Vaim on koos meiega.¹⁸

Kristuse ihu osaks olemise üheks suuremaks õnnistuseks, mis esialgu võib tunduda mitte õnnistusena, on pattude ja vigade eest noomida saamine. Me oleme altid oma vigu vabandama ja põhjendama ning mõnikord me lihtsalt ei tea, milles me peaksime arenema ja kuidas seda teha. Ilma nendeta, kes võivad meid „aegsasti teravalt noomid[a], kui Püha Vaim selleks märku annab”¹⁹, võib meil jääda puudu julgusest muutuda ja veelgi täiuslikumalt Õpetajat järgida. Meeleparandus on isiklik, kuid osadus sel mõnikord valulisel rajal kõndimiseks leidub Kirikus.²⁰

Rääkides Kirikust kui Kristuse ihust, peame alati silmas pidama kahte asja. Esiteks, me ei püüdle mitte Kirikusse, vaid Kristuse ja Tema evangeeliumisse pöördumise poole. Kirik aitab sellele pöördumisele kaasa.²¹ Mormoni Raamatus väljendatakse seda kõige paremini, kui öeldakse, et inimesed „ pöördusid Issandasse ja ühinesid Kristuse kirikuga.”²² Teiseks peame meeles pidama, et alguses oli Kirik perekond ja isegi tänapäeval, mil need institutsioonid on lahus, teenivad ja tugevdavad pere ja Kirik teineteist. Üks ei asenda teist ja Kirik ei saa isegi parima tahtmise korral asendada vanemaid. Kirikus toimuvate evangeeliumi õpetamise ja preesterluse talituste mõte on see, et pered oleksid igavese elu väärilised.

On ka teine suur põhjus, miks Päästja tegutseb Kiriku, oma Kiriku kaudu. See on, et saavutada kõike vajalikku, mida ei saa täide viia üksinda või väiksema rühmaga. Üheks selgeks näiteks on tegelemine vaesusega. On tõsi, et me hoolitseme inimestena või peredena teiste füüsiliste vajaduste eest, „jagades üksteisega nii ajalikult kui ka vaimselt vastavalt nende vajadustele ja nende puudusele”.²³ Kuid koos Kirikuna saab vaeste ja puudusekannatajate abistamine laiema haarde, et rahuldada suurenenud vajadusi ja aidata igal inimesel õppida enesega toime tulema.²⁴ Lisaks on Kirikul, selle Abiühingul ja preesterluse kvoorumitel, võime anda abi paljudele inimestele paljudes kohtades, mis on saanud looduskatastroofides, sõjas või tagakiusamise tõttu kannatada.

Ilma Tema Kiriku võimalusteta ei saaks täita Päästja käsku viia evangeelium kõikjale maailmas.²⁵ Ei oleks apostellikke võtmeid, poleks struktuuri, tehnoloogia vahendeid, finantsvahendeid ega tuhandeid ja tuhandeid misjonäre, et seda tööd teha. Pidage meeles, „seda kuningriigi evangeeliumi jutlustatakse kogu maailmas tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp ehk paheliste hävitamine”.²⁶

Kirik suudab ehitada ja hoida töös templeid, Issanda kodasid, kus tehakse tähtsaid talitusi ja lepinguid. Joseph Smith ütles, et Jumala eesmärk oma rahva kokku kogumisel ükskõik millisel ajal on „ehitada Issandale koda, kus Ta saaks ilmutada oma rahvale oma koja talitused ja oma kuningriigi hiilgused ja õpetada inimestele päästmise teed; sest on teatud talitused ja põhimõtted, mida tuleb õpetada ja läbi viia selleks ehitatud kohas või kojas”.²⁷

Kui keegi usub, et kõik teed viivad taevasse või et päästmisele ei esitata erilisi tingimusi, siis see inimene ei näe vajadust kuulutada evangeeliumi ega leia, et on vaja talitusi ja lepinguid, et lunastada nii elavaid kui ka surnuid. Kuid me ei räägi üksnes surematusest, vaid ka igavesest elust ning selle saavutamiseks on vajalikud evangeeliumi rada ja evangeeliumi lepingud. Ja Päästja vajab Kirikut, et need asjad saaksid võimalikuks kõikidele Jumala lastele, nii elavatele kui ka surnutele.

Viimane põhjus, mida ma mainin, rääkides sellest, miks Issand rajas oma Kiriku, on kõige ainulaadsem – lõpuks on ju Kirik Jumala kuningriik maa peal.

Kui Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirik 1830ndatel rajati, ütles Issand prohvet Joseph Smithile: „Ülendage oma süda ja rõõmustage, sest teile on antud kuningriik ehk teiste sõnadega – kiriku võtmed.”²⁸ Nende võtmete volitusel hoiavad Kiriku preesterluse ametnikud alal Päästja õpetuse puhtust ja Tema päästvate talituste õigsust.²⁹ Nad aitavad valmistada ette neid, kes tahavad talitusi saada, annavad hinnangu nende väärilisusele ja viivad seejärel talitused läbi.

Kuningriigi võtmetega võivad Issanda teenijad tunda ära, mis on tõde ja mis vale, ning ütlevad taas kord volitusega: „Nõnda ütleb Issand.” Kahjuks panevad mõned Kirikut pahaks, sest nad tahavad määratleda omaenda tõde, kuid tegelikkuses on see ülim õnnistus – saada teada „tõde ‥ asjadest, nii nagu need [tõepoolest] on ja nagu need olid ja nagu need saavad olema,”³⁰ niipalju, kui Issand seda ilmutab. Kirik kaitseb ja avaldab Jumala ilmutusi – pühakirja kaanonit.

Kui Taaniel seletas lahti Paabeli kuninga Nebukadnetsari unenäo, andes kuningale teada, „mis tulevasil päevil sünnib”³¹, kuulutas ta, et „taeva Jumal [püstitab] kuningriigi, mis jääb igavesti hävitamatuks ja mille valitsust ei anta teisele rahvale. See lõhub ja hävitab kõik [teised] kuningriigid, aga ta ise püsib igavesti.”³² Kirik on see prohvetlikult kuulutatud viimsete päevade kuningriik, mis pole rajatud inimeste poolt, vaid on taeva Jumala poolt seatud, ja edasi veeremas, nagu kivi, mis käte abita mäest lahti murdus, et täita maa.³³

Selle eesmärk on rajada Siion, et valmistuda Jeesuse Kristuse tagasitulemiseks ja tuhandeaastaseks valitsemiseks. Enne seda päeva ei ole see poliitilises mõttes kuningriik, sest nagu ütles Päästja: „Minu riik ei ole sellest maailmast.”³⁴ Pigem on see Tema volituse varamu maa peal, Tema pühade lepingute sõlmija, Tema templite järelevaataja, Tema tõe kaitsja ja kuulutaja, kogunemispaik hajutatud Iisraelile ning „kaitseks ja varjupaigaks tormi ja raevu eest, kui see valatakse lahjendamata kujul välja kogu maa peale”.³⁵

Ma lõpetan prohveti palvega:

„Hüüdke Issanda poole, et tema kuningriik võiks minna edasi maa peal, et selle elanikud võiksid selle vastu võtta ja olla valmis tulevasteks päevadeks, mil Inimese Poeg tuleb taevas alla, riietatuna oma auhiilguse säraga, et kohata Jumala kuningriiki, mis on rajatud maa peal.

Mispärast, mingu Jumala kuningriik edasi, et taevariik võiks tulla, et sina, oo Jumal, võiksid saada austatud nii taevas kui maa peal, et sinu vaenlased alistataks; sest sinu päralt on austus, vägi ja au igavesest ajast igavesti.”³⁶

Jeesuse Kristuse nimel, aamen.