Südame allutamine Issandale

Vanem Dallin H. Oaks rääkis aprillikuisel üldkonverentsil vajadusest „[muuta] oma isiklik[k]u elu”.¹ Minu arvates algab isiklik muutumine südame muutumisest, hoolimata teie elukogemusetest või sünnikohast.

Ma olen pärit Ameerika Ühendriikide lõunaosast ja mu nooruses õpetas üks vana protestantlik kirikulaul mulle, milline on tõelise jüngri süda: see on muutunud süda. Kuulake neid sõnu, mis on mulle nii kallid:

Kuidas meie, moodsad, hõivatud, võistlushimulised inimesed, muutume järeleandlikuks ja vagaks? Kuidas meie muudame Issanda tahte oma tahteks? Ma usun, et tuleb alustada sellest, et õpime Temast ja palvetame, et me mõistaksime. Kui hakkame Teda rohkem usaldama, avame oma südame, püüame teha Tema tahet ja ootame vastuseid, mis aitavad meil mõista.

Minu südame muutumine algas, kui hakkasin 12-aastasena Jumalat otsima. Ma ei osanud öelda ühtki teist palvet peale Meie Isa palve.³ Mäletan, kuidas ma põlvitasin, lootes, et tunnen Tema armastust, ja küsisin: „Kus Sa oled, Taevane Isa? Ma tean, et Sa seal kusagil oled, aga kus?” Küsisin seda kogu oma teismeea jooksul. Mul oli põgusaid kogemusi selle kohta, et Jeesus Kristus on tõeline, kuid Taevane Isa oma tarkuses lasi mul otsida ja oodata 10 aastat.

See ootamine lõppes 1970. aastal, kui misjonärid õpetasid mulle Isa päästmisplaanist ja Päästja lepitusest. Ma võtsin need tõed vastu ja sain ristitud.

Toetudes teadmistele Issanda armust ja väest, valisime koos abikaasa ja lastega oma pere motoks sõnad: „Kõik läheb hästi!” Siiski, kuidas võime me üksteisele neid sõnu öelda, kui tulevad rasked katsumused ja vastuseid pole käepärast?

Kui meie 21-aastane võluv, vääriline tütar Georgia pärast jalgrattaõnnetust kriitilises seisundis haiglasse sattus, ütles meie pere: „Kõik läheb hästi!” Kui ma otsekohe misjonilt Brasiiliast Ameerika Ühendriikidesse Indianapolisse lendasin, hoidsin kinni meie pere motost. Siiski lahkus meie armas tütar vaimumaailma vaid mõni tund enne seda, kui mu lennuk maandus. Lein ja šokk tabas meie peret nagu elektrilöök. Kuidas võisime üksteisele otsa vaadata ja ikka veel öelda „Kõik läheb hästi”?

Georgia füüsilise surma järel oli meil väga valus, meil oli raske ja isegi nüüd tuleb meil ette suuri kurbushetki, kuid me saame aru, et tegelikult keegi kunagi ei sure. Kui Georgia füüsiline keha enam ei funktsioneerinud, oli meil ahastusest hoolimata usku, et ta jätkas kohe elamist vaimuna, ja me usume, et kui peame kinni oma templilepingutest, elame koos temaga igavavesti. Usk Lunastajasse ja Tema ülestõusmisesse, usk Tema preesterluse väesse ja pitseerimitesse kogu igavikuks, laseb meil veendunult öelda oma motot.

President Gordon B. Hinckley on öelnud: „Kui annate endast parima, läheb kõik hästi. Usaldage Jumalat. ‥ Issand ei jäta meid maha.”⁴

Meie pere moto ei ütle: „Kõik läheb praegu hästi.” See räägib meie lootusest igavikulises perspektiivis – mitte ilmtingimata praegustest tagajärgedest. Pühakirjades öeldakse: „Otsige usinasti, palvetage alati ja uskuge, ning kõik asjad kokku sünnivad teie heaks.”⁵ See ei tähenda, et kõik asjad on head, vaid et alandlike ja ustavate jaoks sünnivad positiivsed ja negatiivsed asjad koos nende heaks ja see juhtub Issanda ajal. Me ootame Teda, mõnikord nagu Iiob oma kannatustes, teades, et Jumal „valmistab küll valu, aga tema ka seob haavu, tema lööb puruks, aga tema käed ka parandavad!”⁶ Alandlik süda võtab katsumuse vastu ja ootab tervenemise aega ning terveks saamist.

Kui me avame end Vaimule, õpime Jumala teed ja tunneme Tema tahet. Sakramendi ajal, mida ma kutsun hingamispäeva südameks, olen ma leidnud, et pärast seda, kui olen pattude eest andestust palunud, on mulle õpetlik Taevaselt Isalt küsida: „Isa, kas on veel midagi?” Kui oleme alandlikud ja tasased, saab meie meeltes teada anda veel midagi, mida peame muutma, seda, mis vähendab meie võimet saada vaimset juhatust või tervendatud ja abi.

Näiteks ehk tunnen ma kellegi vastu hoolikalt varjatud vimma. Kui ma küsin, kas peaksin veel millestki pihtima, tuleb see „saladus” mulle selgelt meelde. Asja olemus seisneb selles, et Püha Vaim sosistab: „Sa küsisid ausalt, kas midagi on veel, ja siin see on. Sinu vimm pidurdab su arengut ja kahjustab su võimet olla teistega heades suhetes. Sa võid sellel minna lasta.” Oh, see on raske töö – võime tunda, et meie viha on õigustatud –, kuid enese Issanda tahtele allutamine on ainus viis kestva õnneni.

Aja jooksul ja tasapisi saame Tema armulikku jõudu ja juhatust, mis suunab meid ehk sageli templis käima, sügavamalt Päästja lepitust uurima või sõbra, piiskopi, professionaalse nõustaja või isegi arstiga nõu pidama. Meie südame tervenemine algab, kui Jumalale alistume ja Teda kummardame.

Tõeline kummardamine algab, kui meie süda on õige Isa ja Poja ees. Milline on meie südame seisund täna? Paradoksaalselt peame selleks, et süda terveneks ja oleks ustav, laskma esmalt sel Issanda ees murduda. „Tooge mulle ohvriks murtud süda ja kahetsev vaim!”⁷ kuulutab Issand. Oma südame või tahte Issandale ohverdamise tulemusena saame vajalikku vaimset juhatust.

Kui meie arusaamine Issanda armust ja halastusest kasvab, leiame, et meie kangekaelne süda hakkab tänulikkuses pragunema ja murduma. Siis püüdleme Tema poole, soovides võtta enda peale Jumala ainusündinud Poja ikke. Püüeldes murtud südamega Tema poole ja võttes enda peale ikke, saame Püha Vaimu kaudu uut lootust ja juhatust.

Mul on olnud raskusi lahtisaamisel surelikust soovist, et asjad oleksid minu tahtmist mööda. Lõpuks olen mõistnud, et minu tahtmine on Jeesuse Kristuse tahtest palju puudulikum, piiratum ja vähem väärtuslik. „ Tema tee on rada, mis juhatab õnnele selles elus ja igavesse ellu tulevases maailmas.”⁸ Kas me suudame armastada Jeesust Kristust ja Tema tahet rohkem kui ennast ja omaenda plaani?

Mõned võivad mõelda, et neil pole see nii mitmel korral õnnestunud, ja tunda end liiga nõrgana, et patuseid tegusid või maiseid südamesoove muuta. Siiski, Iisraeli lepingurahvana ei püüa me üha uuesti ja uuesti omal jõul muutuda. Kui me siiralt Jumala poole pöördume, võtab Ta meid sellistena, nagu me oleme, ja muudab meid rohkem, kui oleksime eales arvanud. Tuntud teoloog Robert L. Millet on kirjutanud „loomulikust igatsusest arenemise järele”, mida tasakaalustab vaimne „kindlus, et Jeesuses Kristuses ja Tema kaudu saame me sellega hakkama”.⁹ Sellise arusaamisega võime Taevasele Isale tõsimeeli öelda:

Kui pakume Jeesusele Kristusele oma murtud südant, võtab Ta meie ohverduse vastu. Ta võtab meid tagasi. Olgu kaotused, haavad ja vastuseis, mida oleme kannatanud, millised tahes, Tema arm ja tervendamine on vägevam kõigest. Olles tõesti võtnud enda peale Päästja ikke, võime enesekindlalt öelda: „Kõik saab korda!” Jeesuse Kristuse nimel, aamen.