Isad

Ma räägin täna isadest. Isad on jumalikus õnneplaanis väga olulised ja ma soovin innustada neid, kes püüavad seda kutset hästi täita. Isaduse ja isade kiitmine ja innustamine ei peaks kedagi panema end häbenema või väärtusetuna tundma. Keskendun täna lihtsalt väärtusele, et mehed võivad täita meessoo kõrgemaid rolle – olla abikaasa ja isa.

David Blankenhorn, raamatu „Fatherless America” autor, on täheldanud: „Tänapäeval on Ameerika ühiskond isaduse käsituselt sügavalt lõhenenud ja vastuoluline. Mõned isegi ei mäleta seda. Teised tunnevad end sellest solvatuna. Kolmandad, kelle hulk on suurem kui vaid üksikud pereuurijad, jätavad selle teema tähelepanuta või suhtuvad halvakspanevalt. Paljud teised ei ole otseselt selle vastu, kuid pole ka sellele eriliselt pühendunud. Paljud soovivad, et me võiksime olla sellega seoses tegusamad, kuid usuvad, et ühiskond lihtsalt ei taha ega tee seda enam.”¹

Meie Kirikuna usume isadesse. Me usume „meheideaali, kes paneb oma pere esikohale”.² Me usume, et „Jumaliku plaani kohaselt tuleb isadel juhtida oma perekonda armastusega ja õigemeelsuses ning nad vastutavad oma perekonna kaitsmise ja selle vajaduste rahuldamise eest”.³ Me usume, et oma täiendavates perekohustustes „tuleb isal ja emal aidata teineteist võrdsete kaaslastena”.⁴ Me usume, et isad on igal juhul vajalikud, isad on ainulaadsed ja asendamatud.

Mõned näevad isaduse väärtust sotsiaalsetes aspektides, selles, et isadus seab meestele kohustused oma järeltulijate ees, sundides neid olema head kodanikud ja mõtlema teiste vajadustele, asendades traditsioonilise vaatekoha, et „üksnes emad on laste eest vastutavad, seisukohaga, et laste eest on vastutavad mõlemad vanemad. ‥ Lühidalt öeldes, meeste jaoks on peamine olla isa. Laste jaoks on peamine, et neil oleks isa. Ühiskonna jaoks on peamine luua isasid.”⁵ Kuigi need arusaamad on kindlasti õiged ja tähtsad, teame meie, et isadus on midagi palju enamat sotsiaalsest mõistest või evolutsiooni resultaadist. Isarolli päritolu on püha, see algab Taevase Isaga ja surelikus sfääris isa Aadamaga.

Isaduse täiuslik, jumalik väljendus on meie Taevane Isa. Tema iseloom ja omadused on seotud küllusliku headuse ja täiusliku armastusega. Tema töö ja hiilgus on Tema laste areng, õnn ja igavene elu.⁶ Selle ebatäiusliku maailma isad ei saa olla võrreldavad hiilgava Majesteediga, kuid andes endast parima, püüavad nad Teda matkida ja teevad tõepoolest Tema tööd. Neid on austatud märkimisväärse ja kainestava usaldusega.

Isaks olemine paljastab meile, meestele meie nõrkused ja vajaduse areneda. Isaks olemine nõuab ohverdamist, kuid see on ka võrreldamatu rahulduse-, isegi rõõmuallikas. Taas, ülim eeskuju on meie Taevane Isa, kes meid sedavõrd armastas, et andis oma ainusündinud Poja meie pääste ja ülenduse eest.⁷ Jeesus on öelnud: „Suuremat armastust ei ole kellelgi kui see, et ta jätab oma elu oma sõprade eest!”⁸ Isad näitavad seda armastust, teenides ja toetades kogu oma elu iga päev oma perekonda.

Võib-olla on isade kõige tähtsam töö pöörata oma laste süda nende Taevase Isa poole. Kui isa näitab oma eeskuju ja sõnade kaudu, milline näeb igapäevaelus välja Jumalale ustavalt elamine, on see isa andnud oma lastele valemi, kuidas leida rahu selles maailmas ja igavene elu tulevases.⁹ Isa, kes loeb oma lastele ja koos lastega pühakirju, tutvustab neile Issanda häält.¹⁰

Me leiame, et pühakirjades on korduvalt rõhutatud vanemate kohustust oma lapsi õpetada:

„Ja taas, kuivõrd vanematel on lapsi Siionis või mõnes selle vaias, mis on organiseeritud, kes ei õpeta neid mõistma õpetust meeleparandusest, usust elava Jumala Pojasse Kristusesse ja ristimisest ning käte pealepanemise kaudu antavast Püha Vaimu annist, kui nad on kaheksa aasta vanused, on patt vanemate pea peal.

Ja neil tuleb õpetada oma lapsi ka palvetama ja kõndima Issanda ees laitmatult.”¹¹

1833. aastal noomis Issand Esimese Presidentkonna liikmeid, et nad pole pööranud piisavalt tähelepanu kohustusele õpetada oma lapsi. Ühele ütles ta: „Sa ei ole õpetanud oma lastele valgust ja tõde vastavalt käskudele; ja sellel pahelisel on praegu veel võimu sinu üle ja see on sinu vaeva põhjuseks.”¹²

Isad peavad õpetama Jumala seadust ja tegusid edasi igale põlvkonnale. Nagu Laulude raamatu autor on kuulutanud:

„Ta asetas tunnistuse Jaakobisse ja seadis Iisraelisse käsuõpetuse, mida ta käskis meie esivanemaid teatada oma lastele,

et seda tunneks tulevane põlv, lapsed, kes sünnivad, et needki tõuseksid seda jutustama oma lastele,

ja et need paneksid oma lootuse Jumala peale ega unustaks Jumala tegusid, vaid peaksid tema käske.”¹³

Kindlasti on evangeeliumi õpetamise kohustus isa ja ema vahel jagatud, kuid Issand on selgelt öelnud, et Ta ootab isadelt vastutust, et muuta see elus esmatähtsaks. (Ja pidagem meeles, et õpetamise tähtsaks osaks on vabad vestlused koos töötades ja mängides ning kuulamine.) Issand ootab, et isad aitaksid oma lapsi kujundada ning lapsed tahavad ja vajavad eeskuju.

Mind õnnistati ideaalse isaga. Mulle meenub, et kui olin umbes 12-aastane, sai minu isast meie üsna väikeses kogukonnas linnavolikogu kandidaat. Ta ei korraldanud ulatuslikku valimiskampaaniat – mäletan vaid seda, et isa lasi mu vendadel ja mul käia ukselt uksele reklaamlehti jagamas, et õhutada inimesi Paul Christoffersoni poolt hääletama. Ma ulatasin reklaamlehe paljudele täiskasvanutele, kes ütlesid, et Paul on hea ja aus mees ning et neil ei ole tema poolt hääletamise vastu midagi. Mu väike süda täitus uhkusega oma isa üle. See andis mulle enesekindlust ja soovi käia tema jälgedes. Ta ei olnud täiuslik – keegi pole –, kuid ta oli aus ja hea ning andis pojale eeskuju, mille poole püüelda.

Korralekutsumine ja parandamine on osa õpetamisest. Nagu Paulus on öelnud: „Keda Issand armastab, seda ta karistab.”¹⁴ Kuid lapsi korrale kutsudes peab isa olema eriti tähelepanelik, et selles ei oleks midagi, mis vähimalgi määral võiks sarnaneda väärkohtlemisega, mida ei õigustata kunagi. Parandusi tehes peab isa motiveerima armastus ja juhtima Püha Vaim:

„Aegsasti teravalt noomides, kui Püha Vaim selleks märku annab; ja seejärel näidates üles veelgi suuremat armastust selle vastu, keda sa oled noominud, et ta ei peaks sind oma vaenlaseks;

et ta võiks teada, et sinu ustavus on tugevam kui surma köidikud.”¹⁵

Korralekutsumine ei tähenda jumalikul moel niivõrd karistamist kui seda, et aidatakse lähedast tema enesearendamise teel.

Issand on öelnud, et „kõigil lastel on õigus nõuda enda ülalpidamist oma vanematelt niikaua, kuni nad saavad täiskasvanuks”.¹⁶ Leiva lauale teenimine on püha. Kuigi pere materiaalsete vajaduste rahuldamine nõuab tavaliselt perest lahusolekut, ei ole see isaks olemisega ühitamatu – see on heaks isaks olemise juures väga tähtis. „Töö ja pere on kattuvad kohustused.”¹⁷ Loomulikult ei õigusta see meest, kes jätab töö tõttu oma pere hooletusse, ega teist äärmust, kus mees ei näe üldse vaeva, vaid on rahul, kui saab oma kohustuse teiste kaela veeretada. Kuningas Benjamin on öelnud:

„Ja te ei lase oma lastel nälgida või olla alasti ja ei lase neil üle astuda Jumala seadustest ja kakelda ja riielda üksteisega ‥

Vaid te õpetate neid kõndima tõe ja arukuse teid mööda; te õpetate neid üksteist armastama ja üksteist teenima.”¹⁸

Oleme teadlikud meeste piinadest, kes pole võimelised leidma viisi ja vahendeid, kuidas oma perekonda toetada. Ei ole midagi häbiväärset, kui te hoolimata suurtest pingutustest ei suuda praegusel hetkel täita kõiki isa kohustusi ja funktsioone. „Puude, surma või muude asjaolude korral võib osutuda vajalikuks nende rollide ümberkorraldamine. Vajaduse korral peaksid toetama sugulased.”¹⁹

Kaks kõige paremat asja, mida isa saab oma laste heaks teha, on armastada oma laste ema ja seda armastust välja näidata. See kinnitab ja tugevdab abielu, mis on perekonnaelu ja turvalisuse alus.

Mõned mehed on üksikisad, kasuisad või võõrasisad. Paljud neist püüavad kõigest väest ja annavad selles sageli keerulises rollis endast parima. Me austame neid, kes teevad kõik võimaliku, et armastuses, kannatlikult ja ennastohverdavalt nii üksikisikute kui ka perekonna vajadusi rahuldada. Peaksime tähele panema, et Jumal ise usaldas oma ainusündinud Poja kasuisa hoolde. Kindlasti kuulub ka Joosepile mõningane tunnustus selle eest, kui Jeesus kasvades „edenes tarkuses ja pikkuses ja armus Jumala ja inimeste juures”.²⁰

Kahjuks ei ela mõnede laste isa surma, hülgamise või lahutuse tõttu koos nendega. Mõnel võib olla isa, kes on küll füüsiliselt kohal, kuid hingeliselt kaugel, või on muul moel tähelepanematu ega ole toetav. Me kutsume kõiki isasid andma endast rohkem ja olema paremad. Me kutsume meediat ja meelelahutusasutusi kujutama pühendunud ja võimekaid isasid, kes tõesti armastavad oma naist ja juhivad targalt oma lapsi, selle asemel et kujutada isasid kobakäppade ja veiderdajatena või meestena, kes tekitavad probleeme, nagu seda liigagi sageli tehakse.

Lastele, kelle pereasjad pole korras, me ütleme, et te ise ei ole sellepärast sugugi kehvemad. Probleemid on mõnikord märk sellest, et Jumal teid usaldab. Ta saab nii otseselt kui ka teiste kaudu aidata teil hakkama saada sellega, millega silmitsi seisate. Teist võib saada oma peres esimene põlvkond, kus jumalikud käitumismustrid, mis Jumal on peredele seadnud, tõepoolest kuju võtavad ja kõiki teie järeltulevaid põlvkondi õnnistavad.

Me ütleme noortele meestele, tunnustades teie tulevast rolli hoolitseja ja kaitsjana: valmistage end praegu ette, olge koolis usinad ja planeerige saada kõrgem haridus. Haridus, olgu see saadud ülikoolis, ametikoolis, praktikal või teises sarnases programmis, on esmatähtis, et arendada oskusi ja võimeid, mida teil vaja läheb. Kasutage soodsaid võimalusi suhelda igas eas inimestega, sealhulgas lastega, ja õppida, kuidas luua terveid ja rahuldust pakkuvaid suhteid. Tavaliselt tuleb selleks inimestega silmast silma rääkida ja mõnikord midagi üheskoos teha, mitte üksnes arendada oma sõnumite saatmise oskust. Elage oma elu nii, et tooksite mehena oma abiellu ja oma laste ellu rikkumatuse.

Me ütleme kõikidele pealekasvavatele põlvkondadele, et kuhu iganes te hindamisskaalal oma isa ka ei paigutaks (ja ma ennustan, et kui te vanemaks ja targemaks saate, siis see hinnang paraneb), otsustage teda ja ema oma elu kaudu austada. Pidage meeles isa igatsevat lootust, millest rääkis Johannes: „Mul ei ole suuremat rõõmu kui see, et ma kuulen oma lapsi tões käivat.”²¹ Teie õigemeelsus on suurim au, mis ühele isale võib osaks saada.

Ma ütlen oma vendadele, isadele selles Kirikus, et ma tean, et te tahaksite olla veelgi täiuslikumad isad. Ma soovin, et ma ise oleksin seda. Pürgigem edasi sellele vaatamata, oma piiratusest hoolimata. Heitkem kõrvale tänapäeva kultuuri ülemäärased ettekujutused individualismist ja sõltumatusest ja mõelgem eelkõige teiste õnnele ja heaolule. Hoolimata meie puudustest suurendab Taevane Isa kindlasti meie võimekust ja paneb meie lihtsad püüded vilja kandma. Mind on innustanud mõni aasta tagasi ajakirjas New Era ilmunud lugu. Loo autor jutustas:

„Kui ma noor olin, elas meie väike pere teisel korrusel asuvas kahetoalises korteris. Mina magasin elutoa diivanil. ‥

Mu isa, kes töötas terasetehases, lahkus kodust iga päev väga vara. Ta kohendas igal hommikul mu tekki ja seisatas hetkeks. Pooleldi unes olles tundsin ma, kuidas isa mind vaadates diivani kõrval seisis. Tasapisi ärgates tundsin piinlikkust, et ta seal oli. Püüdsin teeselda, et magan veel. ‥ Sain aru, et ta palvetas mu voodi kõrval seistes kogu hingest ja jõust ning väga keskendunult minu eest.

Mu isa palvetas mu eest igal hommikul. Ta palvetas, et mul oleks hea päev, et ma oleksin kaitstud, et ma õpiksin ja valmistuksin tulevikuks. Ja kuna ta ei saanud õhtuni koos minuga olla, palvetas ta mu õpetajate ja sõprade eest, kellega ma tolle päeva veetsin. ‥

Alguses ei mõistnud ma, mida isa neil hommikutel tegi, kui ta mu eest palvetas. Kuid vanemaks saades hakkasin mõistma tema armastust ja huvi minu ja kõige vastu, millega ma tegelesin. See on üks minu kõige ilusamatest mälestustest. Alles aastaid hiljem, kui olin juba abielus ja mul olid omal lapsed ning kui ma läksin nende tuppa, kui nad magasid, ja palvetasin seal nende eest, mõistsin ma täielikult, mida isa minu vastu tundis.”²²

Alma tunnistas oma pojale:

„Vaata, ma ütlen sulle, et see on [Kristus], kes tuleb tõepoolest ‥; jah, ta tuleb kuulutama oma rahvale rõõmusõnumeid päästest.

Ja nüüd, mu poeg, see oli see teenimistöö, mida sind tegema kutsuti, kuulutama sellele rahvale neid rõõmusõnumeid, et ette valmistada nende meeli; või õigemini, ‥, et nad võiksid ette valmistada oma laste meeli kuulama sõna tema tuleku ajal.”²³

See on tänapäeval isade teenimine. Jumal õnnistagu neid ja tehku nad selle ülesande vääriliseks. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.