Olen Jumala laps

Meie põhiõpetuses sisaldub teadmine, et oleme elava Jumala lapsed. Sellepärast ongi üks Tema pühimaid nimesid Isa – Taevane Isa. Prohvetid on seda õpetust läbi aegade selgelt õpetanud.

• Kui Saatan Moosest kiusas, andis Mooses talle vastulöögi, küsides: „Kes sina oled? Sest vaata, mina olen Jumala poeg.”¹

• Pöördudes Iisraeli poole, kuulutas Psalmide raamatu kirjutaja: „Olete kõik Kõigekõrgema lapsed!”²

• Paulus õpetas ateenlastele Areopaagil, et nad on „Jumala sugu”.³

• Joseph Smith ja Sidney Rigdon said nägemuse, milles nägid Isa ja Poega ning taevane hääl teatas, et maailma elanikud „on Jumalale sündinud pojad ja tütred”.⁴

• 1995. aastal kinnitasid 15 elavat apostlit ja prohvetit: „Kõik inimesed ‥ on loodud Jumala näo järgi. Igaüks on taevaste vanemate armastatud vaimupoeg või -tütar.”⁵

• President Thomas S. Monson on tunnistanud: „Me oleme elava Jumala pojad ja tütred. ‥ Me ei saa olla selles siiralt veendunud, ilma et kogeksime sügavuti uut jõudu ja väge.”⁶

See õpetus on nii elementaarne, nii sageli korratud ja nii vaistlikult lihtne, et võib näida tavalisena, kuigi tegelikkuses on see üks erakordsemaid asju, mida me võime teada. Oma taevase päritolu õige mõistmine on ülenduse jaoks ülioluline. See paneb aluse hiilgava päästmisplaani mõistmiseks ning usu kosutamiseks Jeesusesse Kristusesse, Isa Esmasündinusse, ja Tema halastavasse lepitusse.⁷ Lisaks motiveerib see meid jätkuvalt sõlmima ja pidama oma asendamatuid igavesi lepinguid.

Kui vähesed välja arvata, võiks igaüks, kes sellel koosolekul osaleb, laulda kohe praegu ilma sõnu või nooti nägemata: „Olen Jumala laps”⁸. See armastatud kirikulaul on üks neist, mida lauldakse siin Kirikus kõige sagedamini. Kuid kriitiline küsimus on: „Kas me tõepoolest teame seda?” Kas teame seda meeles, südames ja hinges? Kas meie taevane päritolu on see, mille järgi me end esmalt ja peamiselt määratleme?

Siin maa peal määratleme end mitmeti, muuhulgas sünnikoha, rahvuse ja emakeele järgi. Osad määratlevad end koguni oma ameti või hobi järgi. Selline maine identiteet pole vale, kui see ei asenda meie igavest identiteeti Jumala poja või tütrena ega sega sellele vahele.

Kui meie pesamuna oli kuueaastane ja käis esimeses klassis, andis õpetaja lastele tunnis kirjaliku ülesande. Oli oktoobrikuu, mil mõnes maailma paigas peetakse halloween’i. Kuigi see pole minu lemmikpüha, on ka halloween’il ilmselt omad süütud ja lunastavad küljed.

Õpetaja jagas koolijütsidele paberilehed. Paberi ülaosas oli rohmakalt joonistatud pilt müütilisest nõiast (ma ütlesin, et see pole mu lemmikpüha), kes seisab podiseva katla ääres. Paberilehele kirjutatud küsimus, mis pidi panema tööle õpilaste kujutlusvõime ja proovima järele nende algelise kirjaoskuse, oli järgmine: „Peekritäie nõiajooki sa jõid. Mis küll sinust saada võib?” Palun teadke, et ma ei jaga seda lugu õpetajatele soovitusena.

„Peekritäie nõiajooki sa jõid. Mis küll sinust saada võib?” Alles kirjutama õppinuna kirjutas meie pesamuna nii hästi, kui oskas: „Ma suren ja olen taevas. Mulle meeldib seal. Ma armastan seda kohta, sest seal on kõige parem, kuna olen Taevase Isa juures.” See vastus tuli õpetajale tõenäoliselt üllatusena, kuid kui meie tütar tehtud ülesande koju tõi, märkasime, et ta oli saanud parima hinde, tähe.

Tegelikus elus seisame silmitsi mitte kujuteldavate, vaid päris raskustega. Tuleb ette valu – füüsilist, emotsionaalset ja vaimset. Tuleb ette südamevalu, kui olukord on tunduvalt erinev kui see, mida ootasime. Tuleb ette ülekohut, mil näib, et me antud olukorda ei vääri. Tuleb ette pettumust, kui keegi, keda usaldasime, meid alt veab. Tuleb ette tervise halvenemist ja majanduslikke tagasilööke, mis võivad segadusse viia. Ette võib tulla kahtlusterohkeid aegu, mil mõni õpetust või ajalugu puudutav üksikasi pole meile hetkel arusaadav.

Kui elus juhtub midagi rasket, kuidas me siis sellele kõigepealt reageerime? Kas kaotame pea, lööme kahtlema ja meie vaimsus nõrgeneb? Kas see on löök meie usu pihta? Kas süüdistame oma asjade seisus Jumalat või teisi? Või meenub meile esimesena, kes me oleme – et oleme armastava Jumala lapsed? Kas sellega käib kaasas täielik usaldus, et Ta võimaldab meile veidi maiseid kannatusi, kuna teab, et see on meile õnnistuseks, lastes meil sulataja tule kombel saada Tema-sarnaseks ja oma igavese pärandi osaliseks?⁹

Olin hiljuti ühel koosolekul koos vanem Jeffrey R. Hollandiga. Õpetades põhimõtet, et surelik elu võib olla piinarikas, kuid et meie raskustel on igavene eesmärk – isegi kui me seda sel hetkel ei mõista –, ütles vanem Holland: „Te võite saada, mida tahate, või midagi veel paremat.”

Viis kuud tagasi käisin ma koos oma naise Diane ning vanem David A. Bednari ja tema naisega Aafrikas. Kuues ja viimane riik, mida külastasime, oli Libeeria. Libeeria on suurepärane riik, kus on üllad inimesed ja rikas ajalugu, kuid asjalood pole seal olnud kerged. Aastakümnete pikkune poliitiline ebastabiilsus ja kodusõjad on niigi vaevalist ja vaest olukorda veelgi halvendanud. Lisaks suri kardetud Ebola viiruse viimase puhangu tõttu seal peaaegu 5000 inimest. Me olime esimene rühm väljastpoolt sealset piirkonda tulnud Kiriku juhte, kes külastasid Libeeria pealinna Monroviat pärast seda, kui Maailma Terviseorganisatsioon oli Ebola kriisi järel sinna mineku taas turvaliseks kuulutanud.

Ühel väga palaval ja niiskel pühapäevahommikul sõitsime kesklinnas koosoleku jaoks üüritud hoonesse. Kõikvõimalikud toolid olid ritta seatud, kokku 3500 istekohta. Lõplik osalejate arv oli 4100. Peaaegu kõik kohaletulnud pidid tulema jalgsi või mõne ebamugava ühistanspordivahendiga. Pühadel polnud kokku tulla kerge. Kuid nad tulid. Enamik saabus mitu tundi enne kokkulepitud kogunemisaega. Kui me saali sisenesime, oli õhus tunda elektrit! Pühad olid õpetamiseks valmis.

Kui mõni kõneleja tsiteeris pühakirjasalme, kordasid liikmed neid peast. Ükskõik, kas tegu oli lühikese või pika pühakirjasalmiga, kordas kogu kogudus seda üheskoos. Mitte et me tingimata salmide kordamist soovitaksime, kuid see, et nad neid salme teadsid, oli muljetavaldav. Ja koor – koor oli vägev. Entusiastliku koorijuhi ja 14-aastase klahvpille mänginud noore mehe saatel laulsid liikmed võimsalt ja jõuliselt.

Seejärel kõneles vanem Bednar. Apostli õpetuse ja tunnistuse kuulmine oli loomulikult oodatud kokkusaamise kõrghetk. Selgelt Vaimust juhituna katkestas vanem Bednar poole pealt oma kõne ja ütles: „Kas te teate laulu „On usk meile kalju”?”

Lausa möirates vastasid need 4100 häält: „JAH!”

Seejärel küsis ta: „Kas te 7. salmi teate?”

Taas vastas kogu rühm: „JAH!”

Sellele vägeva kirikulaulu „On usk meile kalju” seadele, mida viimased kümme aastat on laulnud Mormooni Tabernaaklikoor, on lisatud seitsmes salm, mida varem suurt ei lauldud. Vanem Bednar jagas välja juhised: „Laulame 1., 2., 3. ja 7. salmi.”

Koorijuht hüppas ebalemata püsti ja Aaroni preesterluse hoidjast klahvpillimängija tegi otsekohe energiliselt algust eelmänguga. Eales varem pole ma tundnud kogudust laulmas sellise veendumusega, millega me esimest, teist ja kolmandat salmi esitasime. Helitugevus ja vaimne vägi tõusid, kui 4100 häält laulsid seitsmendat salmi ja kuulutasid:

Sel päeval aset leidnud ühel kõige märkimisväärsemal vaimsel sündmusel mu elus sain põhjaliku õppetunni. Me elame maailmas, kus võime unustada, kes me tegelikult oleme. Mida enam ümbritsevad asjad meie tähelepanu kõrvale juhivad, seda kergem on suhtuda oma seosesse Jumalaga liiga tavaliselt, seejärel seda eirata ja siis unustada. Libeeria pühadel on vähe materiaalset, kuid tundub, et vaimselt on neil kõik olemas. Me olime tol päeval Monrovias tunnistajaks rühmale Jumala poegadele ja tütardele, kes seda teadsid!

Ükskõik kus me tänapäeva maailmas elame või milline on meie olukord, on tähtis, et peame end ennekõike Jumala lasteks. Selle teadmine võimaldab meie usul õitseda, ajendab meid pidevalt meelt parandama ja annab jõudu olla „vankumatud ja kõrvalekaldumatud” kogu sureliku teekonna vältel.¹¹ Jeesuse Kristuse nimel, aamen.