2010–2019
„Ma olin võõras”
Aprill 2016


„Ma olin võõras”

Mõtisklege palvemeelselt, mida te saaksite teha – vastavalt oma ajale ja võimalustele –, et teenida pagulasi oma naabruskonnas ja kogukonnas.

Emma Smith kuulutas Abiühingu organiseerimise päeval: „Me teeme midagi erakordset. ‥ Me ootame erakordseid sündmusi ja kiireloomulisi kutseid.”1 Sellised kiireloomulised kutsed ja erakordsed sündmused said neile aeg-ajalt osaks – nagu juhtub ka tänapäeval.

Üks selline sündmus leidis aset 1856. aasta oktoobris üldkonverentsi ajal, kui president Brigham Young kuulutas kogudusele, et käsikärudega teerajajad on endiselt teel ja jäänud hilise teeleasumise tõttu halva ilma kätte. Ta kuulutas: „Teie usk, kirik ja usutunnistus ei päästa kunagi ühtegi hinge teie seast meie Jumala selestilisse kuningriiki, kui te ei vii täide just selliseid põhimõtteid, mida ma praegu teile õpetan. Minge kohe ja tooge need inimesed tasandikele ja tegelege otsekohe nende asjadega, mida me kutsume ajalikeks, ‥ muidu on teie usk asjata.”2

Me mäletame tänuliku imetlusega mehi, kes kiirustasid teele, et need kannatavad pühad päästa. Aga mida tegid õed?

„Õde [Lucy Meserve] Smith on kirjutanud, ‥ et pärast president Youngi manitsust hakkasid kohalolnud tegutsema. ‥ Naised „võtsid sealsamas tabernaaklis seljast oma kohevad alusseelikud, mis olid tol ajal moes ja mis andsid ka sooja, sukad ja kõik, millest nad said loobuda, ning kuhjasid [need asjad] vankritele, et saata need mägedes olevatele pühadele.””3

Mitu nädalat hiljem, kui päästjad ja käsikärurühmad hakkasid Salt Lake Cityle lähenema, kogus president Brigham Young pühad taas vanasse tabernaaklisse kokku. Ta anus tungivalt pühasid, eriti õdesid, et kannatajate eest hoolitsetaks, neid toidetaks ja nad vastu võetaks, öeldes: „Mõnel neist leiate te olevat jalad pahkluuni külmunud, mõned on põlvedeni külmunud ja mõnedel on käed külmavõetud. ‥ Me soovime, et te võtaksite nad vastu nagu omaenda lapsed ja et teie tunded nende vastu oleksid samasugused.”4

Lucy Meserve Smith kirjutas ka:

„Tegime kõik, mis suutsime, et heade vendade ja õdede abiga puudusekannatajaid trööstida. ‥ Nende käed ja jalad olid tugevasti külmavõetud. ‥ Me ei lakanud pingutamast enne, kui kõigil oli hea olla. ‥

Ma pole eales tundnud suuremat rahuldust ja ma võin öelda, rõõmu ühestki teenimisest, mida olen oma elus teinud, selline üksmeel valitses. ‥

Mida abivalmis käed järgmisena teha võiksid?”5

Mu kallid õed! Seda ülestähendust võib samastada meie ajaga ja nendega, kes kogu maailmas kannatavad. Meie südant puudutavad teised „erakordsed sündmused”.

Kujutis
Põgenikelaagri telgid
Kujutis
Lapsed põgenikelaagris
Kujutis
Naine põgenikelaagris
Kujutis
Perekond põgenikelaagris
Kujutis
Abitöötaja põgenikelaagris lastest ümbritsetuna
Kujutis
Põgenikeperet tervitamas
Kujutis
Abitöötaja põgenikelaagris

„Üle maailma on enam kui 60 miljonit pagulast, kelle hulgas on need, keda on sunnitud vastu tahtmist ümber asuma. Pooled neist on lapsed.6 ‥ Need inimesed on üle elanud kohutavaid raskusi ja alustavad uutel maadel ja uutes kultuurides uut elu. Kuigi on olemas organisatsioonid, kes aitavad neid elukoha ja muu eluks hädavajalikuga, vajavad nad sõpra ja kaaslast, kes aitab neil uues kodus sisse elada, inimest, kes aitab neil õppida keelt, süsteemidest aru saada ja tunda ühtekuuluvust.”7

Kujutis
Yvette Bugingo

Eelmisel suvel kohtasin ma õde Yvette Bugingot, kes oli üheteistkümnendast eluaastast alates põgenenud ühest kohast teise pärast seda, kui tema isa oli tapetud ja kolm tema vendadest jäid sõjast räsitud maailma osas kadunuks. Yvette ja tema pere ülejäänud liikmed elasid lõpuks kuus ja pool aastat pagulastena naaberriigis, kuni neil õnnestus leida püsiv elupaik, kus neile oli õnnistuseks üks hooliv abielupaar, kes aitas neid transpordi, koolide ja teiste asjadega. Ta ütles, et nad „olid tegelikult vastus meie palvetele.”8 Tema imekaunis ema ja armas väike õde on täna koos meiega ja laulavad kooris. Olen pärast nende imeliste naistega kohtumist palju kordi mõtisklenud, mis oleks siis, kui nende lugu oleks minu lugu.

Õdedena moodustame me üle poole Issanda varaaidast Taevase Isa laste aitamiseks. Tema varaaidas ei ole mitte üksnes kaubad, vaid ka aeg, anded, oskused ja meie jumalik loomus. Õde Rosemary M. Wixom on õpetanud: „Meis olev jumalik loomus sütitab soovi ulatada teistele abikäsi ja õhutab meid tegudele.”9

Mõistes meie jumalikku loomust, on juhataja Russell M. Nelson selgitanud:

„Me vajame naisi, kes teavad, kuidas oma usuga saata korda tähtsaid asju ning kes on patust haiges maailmas julged moraalsuse ja perekonna kaitsjad, naisi, kes teavad, kuidas kutsuda appi taeva väed kaitsma ja tugevdama lapsi ning perekondi. ‥

Olgu te abielus või vallalised, teil, õed, on spetsiifilised võimeid ja eriline intuitsioon, mille olete saanud Jumalalt. Meie, vennad, ei saa asendada teie ainulaadset mõju.”10

Esimese Presidentkonna kiri 27. oktoobrist 2015 väljendas suurt muret ja kaastunnet miljonitele inimestele, kes on oma kodudest põgenenud, et otsida pelgupaika kodusõja ja teiste raskuste eest. Esimene Presidentkond kutsus inimesi, perekondi ja Kiriku üksusi osalema kristlikus teenimises kohalike pagulaste aitamise projektides ja annetama Kiriku humanitaarabi fondi, kus see on võimalik.

Abiühingu, Noorte Naiste ja Algühingu üldjuhatused mõtlesid, kuidas Esimese Presidentkonna üleskutsele vastata. Me teame, et teie, igas eas kallid õed, olete eri elualadelt ja elate erinevates oludes. Iga sellesse ülemaailmsesse pühade sõsarkonda kuuluv liige on ristimisel teinud lepingu „tröösti[da] neid, kes vajavad tröösti”.11 Kuid me peame pidama meeles, et keegi meist ei peaks jooksma kiiremini kui tal on jõudu.12

Neid tõdesid meeles pidades oleme organiseerinud abiprojekti „Ma olin võõras”. Me loodame, et te palvemeelselt mõtisklete, mida saaksite teha – vastavalt oma ajale ja võimalustele –, et teenida pagulasi ja ümberasujaid, kes elavad teie naabruses ja kogukonnas. See on võimalus teenida üks ühele, peredes ja organisatsioonides, pakkuda sõprust, nõu ja muud kristlikku teenimist, ning see on üks paljudest viisidest, kuidas õed saavad teenida.

Kõikides oma palvemeelsetes püüdlustes peaksime me rakendama kuningas Benjamini tarka nõuannet, mille ta andis oma rahvale, kui õhutas neid puudusekannatajate eest hoolitsema: „Vaadake, et kõiki neid asju tehakse targalt ja korrakohaselt.”13

Õed! Me teame, et Issanda jaoks on tähtis, et me ulataksime armastuses teistele abikäe. Mõelge neile pühakirja manitsustele:

„Võõras, kes asub teie juures, olgu teie keskel nagu päriselanik; armasta teda nagu iseennast.”14

„Ärge unustage külalislahkust, sest selle läbi on mõningad ilma teadmata külalisteks vastu võtnud ingleid.”15

Ja Päästja on öelnud:

„Sest mul oli nälg, ja te andsite mulle süüa; mul oli janu, ja te jootsite mind; ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu;

ma olin alasti, ja te riietasite mind; ma olin haige, ja te tulite mind vaatama.”16

Kujutis
Lesknaise ohvriand

Päästja tunnustas armastavalt lesknaist, kes annetas kõigest kaks leptonit, sest ta andis kõik, mis sai.17 Samuti rääkis Ta tähendamissõna heast samaarlasest, mille Ta lõpetas öeldes: „Mine ja tee sina nõndasamuti!”18 Mõnikord on abikäe ulatamine ebamugav. Kuid kui me armastuses ja üksmeeles koos töötame, võime loota taevasele abile.

Jumala ühe imelise tütre matusetalitusel rääkis keegi, et see õde oli vaia Abiühingu juhatajana teinud vaias teistega koostööd kogumaks vatitekke, et 1990ndatel Kosovos kannatanud inimesed sooja saaksid. Hea samaarlasena läks ta veelgi kaugemale, et teha rohkem, viies koos tütrega tekikoorma veoautoga Londonist Kosovosse. Tagasiteel koju tuli talle selge vaimne õhutus, mis talle sügavale südamesse läks. See õhutus oli järgmine: „See, mida sa tegid, on väga hea. Mine nüüd koju, kõnni üle tänava ja teeni oma naabrit!”19

Matusetalitusel oli veel mitmeid inspireerivaid kõnesid sellest, kuidas see ustav naine tundis ära erilised ja kiireloomulised kutsed ja neile reageeris – ja samuti reageeris ta tavalistele sündmustele – nende seas, kes jäid tema mõjupiirkonda. Näiteks avas ta oma kodu ja südame igal ajal, olgu päev või öö, hädas olevatele noortele.

Mu kallid õed! Me võime olla kindlad Taevase Isa abis, kui laskume põlvili ja palume jumalikku juhatust, et Tema lapsi õnnistada. Taevane Isa, meie Päästja, Jeesus Kristus ja Püha Vaim on valmis aitama.

President Henry B. Eyring on jaganud vägevat tunnistust Kiriku naiste kohta:

„Taevane Isa kuuleb ja vastab teie siirastele palvetele, kui te palute juhatust ja abi Tema teenistuses vastu pidada.

Püha Vaim saadetakse teile ja kõigile, kelle eest te hoolt kannate. Teid tugevdatakse ja innustatakse, et te teaksite, kui palju te suudate teisi aidata. Vaim lohutab teid, kui te kunagi juhtute kahtlema, kas olete ikka piisavalt palju teinud.”20

Kui mõtiskleme nende „kiireloomuliste kutsete” üle, kus keegi vajab meie abi, küsigem endalt: „Mis siis, kui nende lugu oleks minu lugu?” Otsigem inspiratsiooni, tegutsegem saadud õhutuste ajel ja sirutagem üheskoos välja sõbrakäed, et aidata neid, kes on hädas, kui meil on selleks võimalust ja inspiratsiooni. Ehk öeldakse siis meie kohta, nagu Päästja ütles armastava õe kohta, kes Teda teenis: „Ta on teinud ‥ heateo. ‥ Ta on teinud, mis ta võis.”21 Ma nimetan seda erakordseks! Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

  1. Emma Smith. Daughters in My Kingdom: The History and Work of Relief Society, The History and Work of Relief Society, 2011, lk 14.

  2. Brigham Young. Daughters in My Kingdom, lk 36.

  3. Daughters in My Kingdom, lk 36–37.

  4. Brigham Youngi tsitaat James E. Fausti artiklis Go Bring Them in from the Plains. – Ensign, juuli 1997, lk 7; Liahona, nov 1997, lk 7; vt ka LeRoy R. and Ann W. Hafen. Handcarts to Zion: The Story of a Unique Western Migration 1856–1860, 1960, lk 139.

  5. Lucy Meserve Smith raamatus Jill Mulvay Derr and others. The First Fifty Years Relief Society: Key Documents in Latter-day Saint Women’s, 2016, lk 217, 218; vt ka Daughters in My Kingdom, lk 37.

  6. Vt Facts and Figures about Refugees, unhcr.org.uk/about-us/key-facts-and-figures.html.

  7. 40 Ways to Help Refugees in Your Community, 9. sept 2015, mormonchannel.org.

  8. Yvette Bugingo e-kiri, 12. märts 2016.

  9. Rosemary M. Wixom. Jumalikkuse avastamine endas. – 2015. a sügisene üldkonverents. Emily Woodmansee, üks 1856. aastal Willie käsikärurühma päästetu, on kirjeldanud selle tee jumalikku loomust (olen teksti veidi muutnud):

    On inglite kohustus naistele antud

    ja kutsele tänuga vastavad õed.

    Me kõike, mis üllas ja [kristlik], teeme,

    on hoolest ja hellusest kantud me teod. (As Sisters in Zion. – Hymns, nr 309)

  10. Russell M. Nelson. Palve minu Kiriku õdedele. – 2015. a sügisene üldkonverents.

  11. Vt Mo 18:9.

  12. Mo 4:27.

  13. Mo 4:27.

  14. 3Ms 19:34.

  15. Hb 13:2.

  16. Mt 25:35–36.

  17. Vt Lk 21:1–4.

  18. Lk 10:37

  19. Rosemary Curtis Neideri matusetalitus, jaan. 2015.

  20. Henry B. Eyring. Abiandja. – 2012. a sügisene üldkonverents.

  21. Mk 14:6, 8.