Seistes koos Kiriku juhtidega
Kas te seisate koos Kiriku juhtidega pimenevas maailmas, et võiksite levitada Kristuse valgust?
Me edastame oma soojad tervitused uutele üldjuhtidele, piirkonna seitsmekümnetele ja imelisele uuele Algühingu üldjuhatusele. Ja täname kogu südamest kõiki, kes kutsetest vabastati. Me armastame teist igaüht!
Mu kallid vennad ja õed! Me oleme just saanud osa kõige õnnistatumast kogemusest tõsta oma käsi, et toetada prohveteid, nägijaid ja ilmutajaid ning teisi juhte ja üldjuhte, kelle Jumal on neil päevil kutsunud. Ma pole kunagi suhtunud kergekäeliselt võimalusse toetada Issanda teenijaid või saada neilt juhatust. Ja olles ise olnud Kaheteistkümne Apostli Kvoorumi uus liige vaid mõned kuud, tunnen ma alandlikkust ja kindlust tänu teie toetushäälele. Ma hindan teie soovi seista koos minu ja kõigi nende suurepäraste juhtidega.
Peatselt pärast minu toetamist eelmise aasta oktoobris reisisin ma Pakistani, et täita mulle antud ülesannet, ja seal olles kohtusin selle riigi imeliste ja pühendunud pühadega. Neid on arvult vähe, kuid vaimus on nad suured. Peagi pärast koju naasmist sain ma järgmise sõnumi vend Shakeel Arshadilt, kallilt liikmelt, kellega ma olin oma külastuse jooksul kohtunud: „Suur tänu teile, vanem Rasband, et te Pakistani tulite! Ma tahan teile öelda, et meie, Kiriku liikmed, toetame ja armastame teid. [Me oleme] nii õnnelikud, et te siin käisite ja meil oli võimalus teid kõnelemas kuulda. Apostliga kohtumine oli minu ja mu pere elus üks kuldne päev.”1
Vend Arshadi taoliste pühadega kohtumine oli ülevoolav ja alandlikuks tegev kogemus ja tema sõnu kasutades „kuldne päev” ka minu jaoks.
Jaanuaris osalesid Kiriku juhid näost näkku ülekandel noortega, noorte juhtide ja vanematega kogu maailmast. Otseülekanne toimus interneti kaudu paljudes paikades 146 riigis. Mõnes kohas oli kogudusehoonetes suur vaatajaskond ja teises kohas üksik kodu, kus vaatajaks üksainus noor. Kokku vaatasid seda programmi sajad tuhanded inimesed.
Oma suure publikuga suheldes vastasime koos Noorte Naiste üldjuhataja õde Bonnie Oscarsoni ja Noorte Meeste üldjuhataja vend Stephen W. Oweniga – noorte saatejuhtide, muusikute ja teiste toetusel – meie noorte küsimustele.
Meie eesmärk oli tutvustada 2016. aasta noorte teemat „Pürgige Kristuses püsivana edasi” 2. Nefist, kus öeldakse: „Mispärast, te peate Kristuses püsivana edasi pürgima täiusliku lootuse sära ja armastusega Jumala ja kõikide inimeste vastu. Mispärast, kui te edasi pürgite, toitudes rõõmuga Kristuse sõnast, ning peate vastu lõpuni, vaata, nõnda ütleb Isa: Te saate igavese elu.”2
Mida me õppisime, lugedes sadu küsimusi meie noortelt? Me õppisime, et meie noored armastavad Issandat, toetavad oma juhte ja soovivad vastuseid oma küsimustele. Küsimused näitavad soovi õppida, saada lisa tõdedele, mis meie tunnistuses juba olemas on, ja olla paremini valmis „Kristuses püsivana edasi pürgima”.
Evangeeliumi taastamine sai alguse noore Joseph Smithi küsimusest. Paljud Päästja õpetused Tema teenimistöö ajal said alguse küsimusest. Tuletage meelde Tema küsimust Peetrusele: „Aga teie, keda teie mind ütlete olevat?”3 Ja Peetruse vastust: „Sina oled Kristus, elava Jumala Poeg!”4 Me peame aitama üksteisel leida Taevase Isa vastuseid Vaimu juhatuse kaudu.
Selle ülekande ajal ütlesin ma noortele:
„Kiriku juhid ei ole teadmatud teie probleemide, teie murede ja teie katsumuste suhtes.
Meil on lapsed. Meil on lapselapsed. Me kohtume tihti oma noortega kogu maailmas. Ja me palvetame teie eest, me räägime teist kõige pühamates paikades ning me armastame teid.”5
Ma sooviksin jagada ühte paljudest, paljudest reageeringutest, mida me sellelt ürituselt saime.
Grand Prairie’st Albertast Kanadast pärit Lisa kirjutas nii: „See näost näkku üritus oli imeline. See andis suurt tuge minu tunnistusele ja evangeeliumi veendumustele. Meid on väga õnnistatud inspireeritud juhtidega, kes on kutsutud teenima nii paljudes erinevates kutsetes.”6
Ameerika Ühendriikidest Utah’ osariigist Pleasant Grove’ist pärit Liz kirjutas varasema postituse kohta nii: „Ma olen tänulik oma isikliku usu eest ja võimaluse eest toetada Jumala prohvetit ja mehi ning naisi, kes koos temaga teenivad.”7
Me oleme täna toetanud juhte, kes on jumaliku inspiratsiooni kaudu kutsutud meid õpetama ja juhatama ning kes kutsuvad meid olema ettevaatlikud ohtudega, mis meid iga päev varitsevad – hooletust hingamispäeva pidamisest kuni ohtudeni peredele, rünnakuteni usuvabadusele ja isegi viimse aja ilmutuse kahtluse alla seadmiseni. Vennad ja õed! Kas me kuulame nende nõu?
Palju kordi oleme laulnud konverentsidel, sakramendikoosolekutel ja Algühingus õrnu sõnu „Juhatage, aidake mul leida õige tee”.8 Mida tähendavad need sõnad teie jaoks? Kes tuleb teile silme ette, kui neile sõnadele mõtlete? Kas teie olete tundnud õigemeelsete juhtide mõju, nende Jeesuse Kristuse jüngrite mõju, kes minevikus ja jätkuvalt ka tänapäeval puudutavad teie elu, nende, kes käivad Issanda rajal koos teiega? Nad võivad olla lähedal teie kodus, teie kohalikus koguduses või üldkonverentsil poodumil kõnelemas. Need jüngrid jagavad meiega, milline õnnistus on omada tunnistust Issandast Jeesusest Kristusest, selle Kiriku juhist, meie hinge juhist, kes on andnud lubaduse: „Olge rõõmsad ja ärge kartke, sest mina, Issand, olen teiega ja seisan teie kõrval.”9
Ma mäletan, kuidas president Thomas S. Monson jagas lugu sellest, kuidas ta kutsuti tema vaiajuhataja Paul C. Childi koju, et valmistuda Melkisedeki preesterluse saamiseks. Milline imeline õnnistus selle vaiajuhataja jaoks, kes tol hetkel ei teadnud, et õpetab noort Aaroni preesterluse poissi, kellest saab ühel päeval Jumala prohvet.10
Olen ise kogenud õppimishetki meie kalli prohveti president Monsoniga. Minu meeles ega südames pole küsimustki, kas ta on Issanda prohvet maa peal. Olen ise olnud alandlikuks abisaajaks, kui tema on saanud ilmutust ja selle ajel tegutsenud. Ta on õpetanud meid, kuidas üksteist aidata, kaitsta ja päästa. Seda õpetati Mormoni vete ääres. Need, kes soovisid „olla kutsutud tema rahvaks” ja olid nõus „kandma üksteise koormaid”, „leinama koos nendega, kes leinavad” ja „seisma kui Jumala tunnistajad”.11
Mina seisan täna kui Jumala, Igavese Isa ja Tema Poja Jeesuse Kristuse tunnistaja. Ma tean, et meie Päästja elab ja armastab meid ning juhatab oma teenijaid, teid ja mind, et saata täide Tema suured eesmärgid maa peal.12
Kui me edasi pürgime, otsustades järgida meie juhtide juhatust ja hoiatusi, siis otsustame järgida Issandat, samas kui maailm liigub teises suunas. Me otsustame hoida kõvasti kinni raudkäsipuust, olla viimse aja pühad, täita Issanda ülesandeid ja olla täidetud „ülimalt suure rõõmuga”.13
Tänapäeva üha kasvav küsimus on selge: kas te seisate koos Kiriku juhtidega pimenevas maailmas, et võiksite levitada Kristuse valgust?
Suhted juhtidega on märkimisväärsed. Hoolimata juhtide vanusest, kui kaugel või lähedal nad on või millal nad meie elu puudutasid, nende mõju peegeldab ameerika luuletaja Edwin Markhami sõnu, kes ütles:
Saatus teeb meist vennad,
ei keegi üksi oma rada käi.
Kõik, mida teiste ellu saadad,
pea sellisena enda elu näib.14
Shakeel Arshad, minu sõber Pakistanist toetas mind kui oma venda ja sõpra. Seda on teinud ka paljud teie seast. Kui me ulatame sõbrakäe, et üksteist tõsta, siis tõestame neid vägevaid sõnu: „Ei keegi üksi oma rada käi.”
Ja kõige enam on meil vaja meie Päästjat, Issandat, Jeesust Kristust. Üks pühakirjalugu, mis on mind alati vaimselt liigutanud, räägib, kuidas Jeesus Kristus kõndis vee peal oma jüngrite juurde, kes olid laevaga Galilea järvel. Need olid juhid, vastkutsutud, nagu paljud meie seast täna. See lugu on kirjas Matteuse evangeeliumis:
„Aga paat oli juba palju vagusid maad kaldast eemal ja oli hädas lainetega, sest tuul oli vastu.
Aga neljandal öövahikorral tuli Jeesus nende juure kõndides merel.
Ja kui jüngrid teda nägid merel kõndivat, kohkusid nad ja ütlesid: „See on tont!” Ja nad kisendasid hirmu pärast.
Aga sedamaid rääkis Jeesus nendega ning ütles: „Olge julged, mina olen see, ärge kartke!””15
Peetrus kuulis Issanda imelist julgustust.
„Peetrus kostis temale ning ütles: „Issand, kui sina oled, siis käsi mind tulla enese juure vee peale!”
[Jeesus] ütles: „Tule!””16
Päris julge. Peetrus oli kalamees ja oli teadlik mere ohtudest. Kuid ta oli pühendunud Jeesuse järgimisele – ööl kui päeval, laeval või kuival maal.
Kujutan ette, kuidas Peetrus üle paadiserva vette hüppas, teistkordset kutset ootamata, ja hakkas vee peal kõndima. Pühakiri ütleb, et ta „kõndis vee peal ja tuli Jeesuse juurde”.17 Kuid kui tuule tugevus kasvas ja lained tema ümber keerlesid, „lõi [Peetrus] kartma ja hakkas vajuma, kisendas ning ütles: „Issand, päästa mind!”
Ja Jeesus sirutas sedamaid oma käe [ja] haaras temast kinni.”18
See oli vägev õppetund. Issand oli talle abiks, just nagu Ta on abiks teile ja mulle. Ta sirutas oma käe ja tõmbas Peetruse enda juurde ohu seest välja.
Mul on Päästjat ja Tema abikätt palju kordi vaja läinud. Ma vajan Teda ka preagu, nagu ka teie kõik Teda vajate. Ma olen mõnikord tundnud kindlameelsust hüpata piltlikult öeldes üle paadiserva tundmatus kohas ainult mõistmaks, et ma ei suuda seda üksinda teha.
Nagu me arutasime näost näkku üritusel, abistab Issand meid tihti meie perede ja juhtide kaudu, kutsudes meid tulema Tema juurde – just nagu Tema ulatas abikäe Peetrusele.
Ka teil on palju hetki vastata sagedasele kutsele „Tulge Kristuse juurde.”19 Kas see surelik elu pole mitte just selle jaoks? See kutse võib olla järgmine: tule päästa pereliige, tule teeni misjonil, tule tagasi kirikusse, tule pühasse templisse, ja nagu me hiljuti kuulsime meie imelistelt noortelt näost näkku üritusel, tulge ja palun aidake mul minu küsimustele vastata. Omal ajal kuuleb igaüks meist kutset „Tule koju”.
Ma palvetan, et me sirutame käe ja haarame kinni Päästja käest, mida Tema meie poole sirutab, tihti Tema jumalikult kutsutud juhtide ja meie pereliikmete kaudu, ja kuulaksime Tema kutset tulla.
Ma tean, et Jeesus Kristus elab; ma armastan Teda ja tean kogu südamest, et Ta meid igaühte armastab. Tema on meie suur Eeskuju ja kõikide meie Isa laste jumalik juht. Tunnistan sellest pühalikult Jeesuse Kristuse nimel, aamen.