„Et ma saaksin siis tõmmata kõik inimesed enda juurde”

Kallid vennad ja õed! Kui me elasime Aafrikas, küsisin ma nõu vanem Wilford W. Andersenilt Seitsmekümnest, kuidas aidata vaesuses elavaid pühasid. Tema märkimisväärsete kaemuste seas oli järgmine: „Mida suurem vahemaa on andja ja saaja vahel, seda enam tekib saajal tunne, et tal on õigus saadule.”

See põhimõte võtab kokku Kiriku hoolekande süsteemi. Kui liikmed ei ole võimelised ise oma vajaduste eest hoolitsema, siis pöörduvad nad esiteks oma pere poole. Kui pärast seda on veel abi vaja, võivad nad pöörduda oma kohalike Kiriku juhtide poole, et saada abi ajalike vajadustega.¹ Pereliikmed ja Kiriku juhid on abivajajatele kõige lähemal, nad on tihti näinud sarnaseid olukordi ja mõistavad, kuidas kõige paremini aidata. Kuna nad on andjatele lähedal, on selle mustri järgi abi saajad tänulikud ja tunnevad vähem tõenäoliselt, et neil on õigus saadud abile.

Arusaamal „Mida suurem vahemaa on andja ja saaja vahel, seda enam tekib saajal tunne, et tal on õigus saadule” on samuti sügavmõttelised vaimsed rakendused. Meie Taevane Isa ja Tema Poeg Jeesus Kristus on ülimad andjad. Mida enam me nende juurest eemaldume, seda õigustatumana end tunneme. Me hakkame mõtlema, et me väärime armu ja meile ollakse võlgu õnnistusi. Meil on suurem kalduvus vaadata ringi ja märgata ebavõrdsust ja tunda enda haavatuna, isegi solvatuna, selle tajutava ebaõigluse pärast. Kuigi ebavõrdsus võib ulatuda pealiskaudsest kuni õõvastavani, siis kui me oleme Jumalast kaugel, paistab isegi väike ebavõrdsus olevat suurt. Me tunneme, et Jumalal on kohustus asjad korda ajada ja teha seda kohe.

Erinevust meie lähedusest Taevasele Isale ja Jeesusele Kristusele illustreeritakse Mormoni Raamatus terava kontrastina Nefi ja tema vanemate vendade Laamani ja Lemueli vahel.

• Nefil oli „suur soov tunda Jumala saladusi, mispärast, [ta] hüüd[is] Issanda poole” ja tema süda pehmendati.² Teisest küljest Laaman ja Lemuel olid Jumalast kaugel – nad ei tundnud Teda.

• Nefi võttis vastu raskeid ülesandeid ilma nurisemata, kuid Laaman ja Lemuel „nurisesid paljudes asjades”. Nurisemine on pühakirjade viis kirjeldada lapsikut virisemist. Pühakiri ütleb: „Ja nad nurisesid, kuna nad ei tundnud selle Jumala tegusid, kes oli nad loonud.”³

• Nefi lähedus Jumalaga võimaldas tal tunda ära ja hinnata Jumala õrna halastust.⁴ Samas kui Laaman ja Lemuel nägid, kuidas Nefit õnnistati, olid nad „tema peale vihased, sest nad ei mõistnud Issanda tegemisi”.⁵ Laaman ja Lemuel vaatasid oma õnnistusi kui midagi, mille nad olid välja teeninud, ja eeldasid tujukalt, et nad peaksid veel rohkem saama. Nad paistsid vaatavat Nefi õnnistusi kui neile tehtud kurja. Nurisemine on pühakirjade viis kirjeldada pettunud isiku saamisõigustust.

• Nefi rakendas usku Jumalasse, et teha seda, mis temalt paluti.⁶ Selle kontrastiks Laaman ja Lemuel, „kuna nende süda oli kõva, ‥ ei vaadanud ‥ Issanda poole, nagu oleksid pidanud”.⁷ Nad paistsid tundvat, et Issand on kohustatud andma vastuseid küsimustele, mida nad polnud esitanud. „Issand ei tee meile sellist asja teatavaks,” ütlesid nad, ilma et oleksid proovinud küsida.⁸ Nii kirjeldatakse pühakirjades pilkavat skeptilisust.

Kuna Laaman ja Lemuel olid Päästjast kaugel, siis nad nurisesid, muutusid riiakaks ning olid uskmatud. Nad tundsid, et elu on ebaõiglane ja et neil on õigus Jumala armule. Samas Nefi, kes oli Jumalale lähenenud, mõistis, et elu saab olema kõige ebaõiglasem Jeesuse Kristuse jaoks. Kuigi Päästja oli täiesti süüta, pidi ta kannatama kõige enam.

Mida lähemal me oleme Jeesusele Kristusele mõtetes ja südame kavatsustes, seda enam hindame Tema süütut kannatamist ja seda tänulikumad oleme armu ja andestuse eest ning seda enam soovime meelt parandada ja saada Tema sarnaseks. Meie kaugus Taevasest Isast ja Jeesusest Kristusest on tähtis, kuid veelgi tähtsam on, millises suunas me oleme minemas. Jumal tunneb suuremat heameelt meelt parandanud patustajate üle, kes püüavad Talle läheneda, kui enesekesksete vigu otsivate inimeste üle, nagu muistsed variserid ja kirjatundjad, kes ei mõista, kui väga nad peavad meelt parandama.⁹

Lapsena laulsin ma rootsi jõululaulu, mis õpetab lihtsa, kuid võimsa õpetuse: Päästjale lähenemine põhjustab meis muutuse. Laulusõnad on midagi järgmiste sarnast:

Kui me ennast piltlikult Petlemma tallis kujutame, „kus Jumal öötundidel juba puhkab õlgedel”, siis suudame paremini näha Päästjat kui lahke armastava Taevase Isa andi. Selle asemel et tunda õigustust Temalt õnnistusi ja armu saada, arendame suurt soovi lõpetada Jumalale edasise valu tekitamine.

Milline meie hetke suund või kaugus Taevasest Isast ja Jeesusest Kristusest ka poleks, võime valida, et pöördume nende poole ja läheneme neile. Nad aitavad meid. Nagu Päästja ütles nefilastele pärast oma ülestõusmist:

„Ja minu Isa saatis mind, et mind saaks tõsta üles ristile; ja pärast seda, kui mind tõsteti üles ristile, et ma saaksin siis tõmmata kõik inimesed enda juurde. ‥

Ja sel põhjusel on mind üles tõstetud; seepärast, vastavalt Isa väele tõmban ma kõik inimesed enda juurde, et nende üle võiks kohut mõista nende tegude järgi.”¹¹

Päästjale lähenedes peame suurendama oma usku Temasse, tegema ja pidama lepinguid ja hoidma endaga Püha Vaimu. Me peame samuti tegutsema usus vastavalt saadud vaimsele juhatusele. Kõik need osad saavad kokku sakramendis. Tõepoolest, parim viis, mida mina tean, kuidas Jumalale läheneda, on kohusetundlikult valmistuda ja võtta iga nädal väärilisena sakramenti.

Meie sõber Lõuna-Aafrikast jagas, kuidas tema selle mõistmise sai. Kui Diane oli uus uskupöördunu, käis ta koguduses, mis asus Johannesburgi lähistel. Ühel pühapäeval istus ta sakramendisaalis ja ruumi ülesehitus varjas teda sakramenti jagava diakoni pilgu eest. Diane oli pettunud, kuid ei öelnud midagi. Üks teine liige pani tähele, et ta oli sakramendist ilma jäänud, ja rääkis sellest pärast koosolekut koguduse juhatajale. Pühapäevakooli alguses kutsuti Diane tühja klassiruumi.

Preesterluse hoidja sisenes, põlvitas maha, õnnistas leiba ja andis talle. Diane sõi seda. Preesterluse hoidja põlvitas uuesti ja õnnistas vett ning ulatas naisele väikese topsi. Naine jõi. Seejärel torkasid Diane’ile kiiresti üksteise järel pähe kaks mõtet. Esiteks: „Oo, ta [preesterluse hoidja] tegi seda eraldi minu jaoks.” Ja siis: „Oo, Ta [Päästja] tegi seda eraldi minu jaoks.” Diane tundis Taevase Isa armastust.

Mõistmine, et Päästja ohverdus oli eraldi tema jaoks, aitas tal tunda Tema lähedust ja suurendas tema ülevoolavat soovi seda tunnet oma südames hoida, mitte ainult pühapäeval, vaid iga päev. Ta mõistis, et kuigi ta istus koguduses, et võtta osa sakramendist, olid need lepingud, mida ta igal pühapäeval tegi, isiklikult tema omad. Sakrament aitas – ja teeb seda jätkuvalt – Diane’il tunda jumalaarmastuse väge ja tunda ära Issanda kätt oma elus ning saada Päästjaga lähedasemaks.

Päästja märkis, et sakrament on meie vaimse alusena asendamatu. Ta ütles:

„Ja ma annan teile käsu, et te peate seda tegema [võtma sakramenti]. Ja kui te teete seda alati, siis te olete õnnistatud, sest te olete ehitatud minu kaljule.

Kuid kes iganes teie seast teeb rohkem või vähem kui seda, need ei ole ehitatud minu kaljule, vaid on ehitatud liivasele alusele; ja kui tuleb sadu ja tulevad vetevood ja tuuled puhuvad ja sööstavad vastu neid, siis nad langevad ja põrgu väravad on avatud, et neid vastu võtta.”¹²

Jeesus ei öelnud, et juhul kui tuleb sadu, juhul kui tulevad vetevood ja juhul kui puhuvad tuuled, vaid Ta ütles, et need tulevad. Keegi ei ole elu katsumuste vastu immuunne; me kõik vajame kaitset, mis tuleb sakramendi võtmisest.

Päästja ülestõusmise päeval rändasid kaks jüngrit Emmause-nimelisse külasse. Issand, ilma et Teda oleks ära tuntud, ühines nendega teel. Teekonnal õpetas Issand neid pühakirjadest. Kui nad sihtpunkti jõudsid, kutsusid nad Issanda endaga einestama.

„Ja sündis, kui ta nendega lauas istus, et ta võttis leiva, õnnistas ja murdis ning andis neile.

Siis nende silmad läksid lahti ja nad tundsid tema ära! Ja tema kadus nende silmist.

Ja nad ütlesid üksteisele: „Eks meie süda põlenud meie sees, kui ta teel meiega rääkis ja meile kirju seletas?”

Ja nad tõusid samal tunnil ja läksid tagasi Jeruusalemma ja leidsid koos olevat need üksteist ja kaaslased,

kes ütlesid: „Issand on tõesti üles tõusnud ‥”

Ja nemad ise jutustasid, mis teel oli sündinud ja kuidas nad tema olid leiva murdmisest ära tunnud.”¹³

Sakrament aitab meil tõepoolest meie Päästjat ära tunda. See meenutab meile samuti Tema süütult kannatamist. Kui elu oleks tõeliselt õiglane, siis ei tõuseks teie ega mina kunagi üles; teie ega mina ei saaks kunagi seista puhtana Jumala ees. Selle koha pealt olen ma tänulik, et elu ei ole õiglane.

Samaaegselt võin ma rõhutada, et tänu Jeesuse Kristuse lunastusele ei ole igavikulises asjade olemuses lõpuks mingit ebaõiglust. „Kõike, mis elus on ebaõiglane, võib parandada.”¹⁴ Meie hetkeolukord ei pruugi muutuda, kuid Jumala kaastunde ja armastuse kaudu saame me kõik rohkem kui me väärime, rohkem kui võime kunagi välja teenida ja rohkem kui me võiksime kunagi loota. Meile on lubatud, et „[Jumal] pühib ära kõik pisarad [meie] silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!”¹⁵

Vaatamata sellele, milline on teie hetkesuhe Jumalaga, kutsun ma teid lähenema Taevasele Isale ja Jeesusele Kristusele, ülimatele Heategijatele ja kõige hea Andjatele. Ma kutsun teid iga nädal osalema sakramendikoosolekul ja võtma osa Päästja keha ja vere sümbolitest. Ma kutsun teid tundma Jumala lähedust, kui te Ta ära tunnete, nagu muistsed jüngrid Ta „leiva murdmisest” ära tundsid.

Kui te seda teete, luban ma teile, et te tunnete end Jumalale lähemal. Loomulikud kalduvused lapselikule virisemisele, pettunud saamisõigustusele ja pilkavale skeptilisusele kaovad. Nende asemele tulevad suurem armastus ja tänutunne Poja anni vastu, mille andis Taevane Isa. Kui me läheneme Jumalale, tuleb meie ellu Jeesuse Kristuse lepituse suutlikuks tegev vägi. Ja nagu jüngrid Emmause teel, näeme me, et Päästja on alati olnud meie lähedal. Tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.