Andestuse tervendav palsam

Kõike, mis on Jumalast, tähistab armastus, valgus ja tõde. Kuid inimestena elame me langenud maailmas, mis on mõnikord täis pimedust ja segadust. Ei tule üllatusena, et tehakse vigu, ülekohut ja patte. Selle tagajärjel ei ole tänapäeval ühtegi hinge, kes kas ühel või teisel ajal ei satuks kellegi teise hoolimatute tegude, haavava või isegi patuse käitumise ohvriks. See on midagi, mis on meil kõigil ühist.

Õnneks on Jumal oma armastuses ja armus oma laste vastu valmistanud tee, kuidas võime taolistest mõnikord rahututest aegadest elus läbi tüürida. Ta on loonud pääsetee kõigile, kes teiste väärtegude ohvriks langevad. Ta õpetas meile, et me võime andestada! Kuigi me võime ühe korra ohvriks langeda, ei pea seda juhtuma teist korda põhjusel, et kanname endas viha, kibestumuse, valu, põlguse või isegi kättemaksu koormat. Me võime andestada ja saada vabaks!

Palju aastaid tagasi sain ma aeda parandades pinnu näppu. Ma püüdsin pindu eemaldada ja arvasin, et tõmbasingi selle välja, kuid selgus, et mitte. Aja möödudes kattis nahk pinnu, moodustades minu sõrmele mügariku. See häiris mind ja põhjustas mõnikord valu.

Aastaid hiljem otsustasin midagi ette võtta. Panin mügariku peale palsamit ja katsin selle plaastriga kinni. Kordasin seda protsessi sagedasti. Te ei suuda kujutada mu üllatust, kui ühel päeval plaastrit eemaldades oli pind minu sõrmest välja tulnud.

Salv oli nahka pehmendanud ja võimaldanud sõrmest välja tulla pinnul, mis oli mulle palju aastaid valu põhjustanud. Kui pind välja tuli, paranes sõrm kiiresti ja tänaseks päevaks pole minu vigastusest enam jälgegi.

Samamoodi kannab lepitamatu süda endas nii palju tarbetut valu. Kui me rakendame Päästja lepituse tervendavat palsamit, pehmendab Ta meie südame ja aitab meil muutuda. Ta võib parandada haavatud hinge (vt Jb 2:8).

Olen veendunud, et enamik meist soovib andestada, kuid leiame, et seda on väga raske teha. Kui me oleme kogenud ülekohut, oleme kiired ütlema: „See inimene tegi valesti. Ta väärib karistust. Kus on õiglus?” Me arvame ekslikult, et kui me andestame, siis mingil põhjusel õiglus ei saabu ja karistus jääb saamata.

See ei ole tõsi. Jumal mõõdab välja karistuse, mis on õiglane, kuna halastus ei või röövida õiglust (vt Al 42:25). Jumal kinnitab armastavalt teile ja mulle: „Jätke kohtumõistmine üksnes minule, sest see on minu, ja mina tasun kätte. [Las] rahu olgu teiega” (ÕL 82:23). Mormoni Raamatu prohvet Jaakob lubas samuti, et Jumal „lohutab teid teie kannatustes ja kostab teie eest ning saadab õigluse alla nende peale, kes püüavad teid hävitada”. (Jb 3:1)

Kui me oleme ohvritena ustavad, võib meid lohutada teadmine, et Jumal korvab meile iga ebaõigluse, mida me kogeme. Vanem Joseph B. Wirthlin ütles: „Issand hüvitab ustavatele kõik nende kaotused. ‥ Iga tänane pisar korvatakse neile tuhandekordselt õnne- ja tänupisaratega.”¹

Kui me püüame teistele andestada, siis püüdkem ka meeles pidada, et me kõik kasvame vaimselt, kuid oleme erineval tasandil. Kuigi muutusi ja kasvu on kerge märgata füüsilises kehas, on vaimset kasvu raske näha.

Üks võti teistele andestamisel on püüda näha neid sellistena, nagu Jumal neid näeb. Aeg-ajalt võib Jumal avada eesriide ja õnnistada meid anniga näha meid solvanud inimese südame, hinge ja vaimu sisse. See kaemus võib isegi tuua ülevoolava armastuse selle inimese vastu.

Pühakirjad õpetavad meile, et Jumala armastus Tema laste vastu on täiuslik. Ta teab nende potentsiaali teha head hoolimata nende minevikust. Kõigi ülestähenduste kohaselt polnud agressiivsemat ja karmimat Jeesuse Kristuse järgijate vaenlast kui Tarsose Saulus. Kuid kui Jumal näitas Saulusele valgust ja tõde, ei olnud temast pühendunumat, entusiastlikumat või kartmatumat Päästja jüngrit. Saulusest sai apostel Paulus. Tema elu näitab imelist eeskuju, kuidas Jumal näeb inimesi mitte ainult nii, nagu nad hetkel on, vaid ka sellistena, milliseks nad võivad saada. Meil kõigil on elus Sauluse-sarnased inimesed, kellel on Pauluse-sarnane potentsiaal. Kas suudate ette kujutada, kuidas muutuksid meie pere, kogukond ja kogu maailm, kui me kõik püüaksime näha üksteist nii, nagu Jumal meid näeb?

Liiga tihti näeme solvajat nagu jäämäge – me näeme ainult pinnapealset tippu, aga mitte seda, mis lasub sügavamal. Me ei tea kõike, mis ühe inimese elus toimub. Me ei tea nende minevikku, me ei tea nende katsumusi, me ei tea, mis valu nad endas kannavad. Vennad ja õed, palun ärge saage minust valesti aru. Andestamine ei tähenda olukorraga leppimist. Me ei leia vabandusi halvale käitumisele ega lase teistel ennast halvasti kohelda nende katsumuste, valude või nõrkuste pärast. Kuid me võime saada suuremat mõistmist ja rahu, kui näeme kõike laiemast vaatenurgast.

Kindlasti teevad inimesed, kes on vaimselt vähem küpsed, tõsiseid vigu, kuid kedagi meist ei tohiks määratleda ainult halvima järgi, mida me kunagi teinud oleme. Jumal on täiuslik kohtumõistja. Tema näeb sügavamale pinnapealsest. Tema teab ja näeb kõike (vt 2Ne 2:24). Tema on öelnud: „Mina, Issand, andestan sellele, kellele ma andestan, aga teilt nõutakse, et te andestaksite kõikidele inimestele” (Õl 64:10).

Kristus ise, kui Teda ebaõiglaselt süüdistati, siis julmalt koheldi, peksti ja ristile kannatama jäeti, ütles tol hetkel: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Lk 23:34)

Oma lühinägelikkuses leiame mõnikord, et on kerge tunda vastumeelsust teiste suhtes, kes ei käitu või mõtle nagu meie. Meil võib kujuneda ebatolerantne suhtumine näiteks selliste asjade pärast nagu teise spordimeeskonna pooldamine, erinevad poliitilised vaated või erinevad usulised tõekspidamised.

President Russell M. Nelson andis tarka nõu, kui ta ütles: „Võimalused kuulata erinevate usuliste või poliitiliste vaadetega inimesi võivad arendada tolerantsust ja aidata õppida.”²

Mormoni Raamat räägib ajast, mil „kiriku rahvas hakkas olema oma enesehinnangu tõttu uhkust täis ja ‥ hakkasid üksteisesse pilkavalt suhtuma ja ‥ hakkasid taga kiusama neid, kes ei uskunud nende tahtmist ja heaksarvamist mööda” (Al 4:8). Pidagem meeles, et Jumal ei tee vahet jalgpallisärgi värvil ega poliitilisel parteil. Selle asemel, nagu kuulutas Ammon: „[Jumal] vaatab alla kõikide inimlaste peale ja talle on teada kõik südame mõtted ja kavatsused” (Al 18:32). Vennad ja õed! Kui me eluvõistlustes võitjaks tuleme, siis tehkem seda väärikalt. Kui kaotame, siis kaotagem väärikalt. Sest kui me oleme armulikud üksteise vastu, siis saame ka meie armu viimsel päeval.

Just nagu meie oleme ühel või teisel ajal teiste väärkäitumise ohvrid, käitume me ka ise mõnikord vääralt. Me kõik eksime ja vajame armu, halastust ja andestust. Me peame meeles pidama, et meie enda pattude andeks saamine sõltub sellest, kas me teistele andestame. Päästja ütles:

„Sest kui te annate andeks inimestele nende eksimused, siis annab teie Taevane Isa ka teile andeks.

Aga kui te inimestele nende eksimusi andeks ei anna, siis ei anna ka teie Isa teie eksimusi andeks” (Mt 6:14–15).

Kõige asemel, mida Päästja oleks võinud öelda meieisapalves, mis on märkimisväärselt lühike, on huvitav, et Ta otsustas kaasata sõnad „ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele” (Mt 6:12; 3Ne 13:11).

Andestus on põhjus, miks Jumal saatis oma Poja, seepärast rõõmustagem Tema pakkumise üle meid terveks teha. Päästja lepitus ei ole vaid neile, kes meelt parandavad, see on ka neile, kes peavad andestama. Kui teil on raske kellelegi, isegi iseendale, andestada, paluge Jumala abi. Andestus on imeline, tervendav põhimõte. Me ei pea olema ohvriks kaks korda. Me võime andestada.

Ma tunnistan Jumala kestvast armastusest ja kannatlikkusest kõikide Tema laste suhtes ja Tema soovist, et me armastaksime üksteist nii, nagu Tema meid armastab (vt Jh 15:9, 12). Kui me seda teeme, murrame läbi selle maailma pimedusest Tema taevase kuningriigi hiilgusesse ja kuninglikkusesse. Me saame vabaks. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.