Taastamise püha koht
Palmyra oli taastamise peaareen, kus Isa häält kuuldi ligi kahe aastatuhande järel.
Minu hea sõber, kes oli Kiriku liige, püüdis aastaid õpetada mulle igaveste perede evangeeliumi. Alles siis, kui ma 1978. aasta oktoobris São Paulo templi lahtiste uste päeval pitseerimisruumi astusin, jõudis mu südamesse õpetus igavesest perekonnast ja ma palvetasin mitu päeva, et saada teada, kas see Kirik on õige.
Ma ei olnud usklik, kuid mind olid kasvatanud usklikud vanemad, kes olid näinud, mida head on teistes usundites. Tol eluperioodil arvasin ma, et kõik usundid on Jumalale meelepärased.
Pärast templi lahtiste uste päevadel käimist otsisin palve kaudu vastust, sest mul oli usk ja kindel teadmine, et Jumal vastab mulle, milline on maa peal Tema kirik.
Suure vaimse heitluse järel sain ma lõpuks selge vastuse. Mul paluti saada ristitud. Ma sain ristitud 31. oktoobril 1978, São Paulo templi pühitsemisistungi eelõhtul.
Ma mõistsin, et Issand tundis mind ja hoolis minust, et Ta vastas mu palvetele.
Järgmisel hommikul läksime koos naisega São Paulosse, et osaleda templi pühitsemise istungil.
Olime küll seal, kuid ma ei teadnud siis veel täpselt, kuidas selle imelise võimaluse eest tänulik olla. Järgmisel päeval osalesime piirkonna konverentsil.
Olime alustanud Kirikus oma rännakut ja leidsime häid sõpru, kes meid sel üleminekuperioodil vastu võtsid.
Igal pühapäeval toimunud uute liikmete õppetunnid olid väga head. Need täitsid meid teadmistega ja tekitasid meis soovi, et nädal mööduks kiiresti, nii et me võiksime pühapäeval veelgi rohkem vaimset kosutust saada.
Ootasime naisega väga templisse minemist, et lasta oma pere kogu igavikuks kokku pitseerida. See juhtus aasta ja seitse päeva pärast minu ristimist, mis oli imeline hetk. Tundsin, nagu oleksid igavikud jaotatud altari juures enne ja pärast pitseerimist toimunuks.
Elanud seaduslikult mõned aastad Ameerika Ühendriikide idarannikul, olin ma tuttav mõningate linnadega, mis olid enamjaolt väikesed.
Kui ma lugesin või kuulsin sündmustest, mis viisid esimese nägemuseni, mainiti seal rahvahulki, ja ma ei saanud sellest aru.
Mu mõtteisse kerkisid küsimused. Miks tuli Kirik taastada Ameerika Ühendriikides ja mitte Brasiilias või Itaalias, mis on minu esiisade maad?
Kus olid need mainitud rahvahulgad, kes osalesid taassünnis ja usundite segaduses – kui kõik see leidis aset sellises rahulikus ja vaikses paigas?
Küsisin seda paljudelt inimestelt, kuid ei saanud mingit vastust. Lugesin läbi kõik, mida leidsin portugali keeles ja seejärel inglise keeles, kuid miski ei toonud mu südamesse rahu. Ma jätkasin otsinguid.
1984. aasta oktoobris osalesin ma üldkonverentsil, olles vaia juhatuses nõuandja. Pärast läksin ma New Yorgi osariiki Palmyrasse, lootuses vastust leida.
Sinna jõudes püüdsin ma mõista, miks pidi taastamine toimuma seal ja miks sellises vaimses möllus. Kust kõik need inimesed, keda Josephi ülestähenduses mainiti, pärit olid? Miks seal?
Tol ajal oli minu jaoks kõige mõistlikum vastus, et kuna Ameerika Ühendriikide põhiseadus tagas vabaduse.
Tol hommikul külastasin ma Grandini hoonet, kus trükiti esimene Mormoni Raamatu väljaanne. Ma läksin pühasse metsasallu, kus ma palju palvetasin.
Väikeses Palmyra linnas ei liikunud tänavatel peaaegu ühtki inimest. Kus olid need rahvahulgad, kellest Joseph oli rääkinud?
Samal pärastlõunal otsustasin ma minna Peter Whitmeri tallu, ja kui ma kohale jõudsin, nägin majakese akna juures üht meest. Tema silmad särasid. Ma tervitasin teda ja seejärel hakkasin talle kõiki neid küsimusi esitama.
Seejärel küsis ta minult: „Kas teil on aega?” Vastasin jaatavalt.
Ta selgitas, et selles piirkonnas asusid Erie ja Ontario järved ning sealt edasi ida pool Hudsoni jõgi.
19. sajandi alguses otsustati ehitada laevatamise tarbeks kanal, mis sellest piirkonnast läbi läheks ja vähendaks teekonda Hudsoni jõeni ligi 500 km võrra. Tol ajal oli see suur ettevõtmine ja nad said kasutada vaid inimkäte tööd ning loomade jõudu.
Palmyra oli teatud ajal selle ehituse keskuseks. Ehitajatel oli vaja oskustöölisi, tehnikuid, peresid ja nende sõpru. Paljud inimesed ümberkaudsetest linnadest ja kaugematest kohtadest nagu Iirimaa, hakkasid sinna kogunema, et kanali ehitusel töötada.
See oli väga püha ja vaimne hetk, sest ma olin lõpuks ometi leidnud selle rahvahulga. Nad tõid kaasa oma tavad ja usundid. Kui see mees mainis nende usundeid, sai mu meel valgustatud ja Jumal avas mu vaimsed silmad.
Tol hetkel ma mõistsin, kuidas Jumala, meie Isa käsi oli oma mõõtmatus tarkuses valmistanud plaani tuua noor Joseph Smith selle usulise segaduse keskele, sest sinna, Kumoora künkasse, olid peidetud Mormoni Raamatu väärtuslikud plaadid.
See oli taastamise peaareen, kus Isa häält kuuldi ligi kahe aastatuhande järel imelises nägemuses rääkimas poiss Joseph Smithiga, kui too läks pühasse metsasallu palvetama ja kuulis: „See on minu armas Poeg. Kuula Teda!”1
Ta nägi seal kahte isikut, kelle sära ja hiilgust on võimatu kirjeldada. Jah, Jumal ilmutas end taas inimesele. Maad kattev pimedus hakkas hajuma.
Prohvetlikud kuulutused taastamise kohta hakkasid täituma. „Ja ma nägin teist inglit lendavat kesktaeva kohal; sellel oli igavene evangeelium, et armuõpetust kuulutada neile, kes elavad maa peal, ja kõigile rahvahõimudele ja suguharudele ja keeltele ja rahvastele.”2
Kõigest mõne aasta pärast juhatati Joseph meie armsa Mormoni Raamatu, muistsete prohvetite jäetud prohvetlike kuulutuste, lepingute ja talituste juurde.
Jeesuse Kristuse Kirikut poleks saanud taastada igavese evangeeliumita, mis oli ilmutatud Mormoni Raamatus kui teises tunnistuses Jeesusest Kristusest, nimelt Jumala Pojast, Jumala Tallest, kes võttis ära maailma patud.
Kristus ütles oma rahvale Jeruusalemmas:
„Mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast.”3
„Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind.”4
Ma ei mäleta, et oleksin Whitmeri talust lahkudes öelnud head aega. Mäletan vaid, kuidas mööda mu põski voolasid pisarad. Päike hakkas loojuma ja taevas oli imekaunis.
Mu südames olev tohutu rõõm ja rahu vaigistasid mu hinge. Olin tulvil tänulikkust.
Nüüd mõistsin ma täielikult, miks. Taas kord oli Issand andnud mulle teadmist ja valgust.
Koduteel tuli mulle üha meelde pühakirjakohti: isa Aabrahamile antud lubadused, et tema seemne kaudu saavad õnnistatud kõik maailma perekonnad.5
Ja selleks ehitatakse templeid, et jumalik vägi võiks saada taas maa peal inimeste kätte antud, et perekonnad võiksid saada kokku liidetud mitte ajani, kuni surm neid lahutab, vaid kogu igavikuks.
„Aga viimseil päevil sünnib, et Jehoova koja mägi seisab kindlana kui mägede tipp ja tõuseb kõrgemale küngastest ning kõik paganad voolavad ta juurde!”6
Kui teie seas, kes te mind kuulate, on neid, kelle südames on mingeid küsimusi, siis ärge andke alla!
Ma kutsun teid järgima prohvet Joseph Smithi eeskuju, kui ta luges salmi Jaakobuse 1:5: „Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa.”
See, mis juhtus Kumooral, oli taastamise tähtis osa, kuna Joseph Smith sai plaadid, mis sisaldasid Mormoni Raamatut. See raamat aitab meil saada Kristusele ligemale kui ükski teine raamat maa peal.7
Ma tunnistan teile, et Issand kasvatas üles prohveteid, nägijaid ja ilmutajaid, et juhtida Tema kuningriiki neil viimseil päevil ja Tema igavese plaani järgi on pered määratud koos olema igavesti. Ta hoolib oma lastest ja vastab meie palvetele.
Tänu Tema suurele armastusele lepitas Ta meie patud. Ta on maailma Päästja. Sellest ma tunnistan Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.