Päästma! Me suudame seda!
Issand on andnud meile kõik vajalikud abivahendid oma väheaktiivsete ja mitteliikmetest sõprade päästmiseks.
Päästjale oli selge, et Tema ülesanne oli meie Taevase Isa laste päästmine, sest Ta kuulutas:
„Sest Inimese Poeg on tulnud päästma seda, mis on kadunud. ‥
[Sest] ei ole ka teie Isa tahtmine, kes on taevas, et üks neist pisukesist hukka läheks.”1
Minu ingellikule emale, Jasmine Bennion Arnoldile oli selge, et tema roll on aidata päästa meie Taevase Isa haavata saanud või kadunud lambaid, sealhulgas omaenda lapsed ja lapselapsed. Vanavanematel võib olla lastelaste elus imeline roll.
Ema ülesandeks oli tavaliselt teha külastusõpetust neile, kel oli raskusi usuga, peredele, kes olid väheaktiivsed ja kus kõik polnud Kiriku liikmed, kuid tema tarasse kuulusid ka mitmed teised, keda keegi polnud talle külastamiseks määranud. Tavaliselt ei teinud ta oma külastusi vaid kord kuus, kuna ta kuulas vaikselt, teenis haigeid ja julgustas armastavalt. Viimastel elukuudel ei saanud ema kodunt lahkuda ja veetis seega tunde neile kirju kirjutades, armastust väljendades, tunnistust jagades ja nende meelt ülendades, kes talle külla tulid.
Kui me läheme päästma, annab Jumal meile väge, indu ja õnnistusi. Kui Ta käskis Moosesel päästa Iisraeli lapsed, tundis Mooses hirmu, nii nagu paljud meist tunnevad. Mooses tõi enda vabanduseks ettekäände: „Mina ei ole sõnakas, ‥ sest mul on raskevõitu suu ja raskevõitu keel.”2
Issand kinnitas Moosesele:
„Kes on teinud inimesele suu ‥? Kas mitte mina, Jehoova?
Ja nüüd mine, ja mina olen abiks sinu suule ning õpetan sind, mida sa pead rääkima!”3
Õigupoolest ütles Jehoova Moosesele: „Sa suudad seda!” Ja teate mis? Ka meie suudame!
Lubage mul jagada teiega nelja põhimõtet, millest teile päästmispüüdlustes abi on.
1. põhimõte. Me ei tohi päästmisega viivitada
Vanem Alejandro Patania, endine piirkonna seitsekümmend, rääkis loo oma nooremast vennast Danielist, kes oma laevkonnaga merele kala püüdma sõitis. Mõne aja pärast sai Daniel vältimatu hoiatuse, et suur torm on kiirelt lähenemas. Daniel ja tema laevkond asus kohe sadama poole teele.
Tormi tugevnedes lakkas ühe lähedal asunud kalalaeva mootor töötamast. Danieli laevkond haakis liikumisvõimetu laeva külge trossi ja hakkas seda ohutusse kohta vedama. Nad kutsusid raadio teel abi, teades, et tormi tugevnedes vajavad nad abi otsekohe.
Kui omaksed murelikult ootasid, püüdsid rannavalve, kalameeste seltsi ja mereväe esindajad otsusele jõuda, milline oleks parim päästestrateegia. Mõned tahtsid kohe teele asuda, kuid neil kästi oodata plaani. Samal ajal kui tormi käes olijad jätkasid abi palumist, püüdsid esindajad endiselt õiges protokollis ja plaanis kokkuleppele jõuda.
Kui päästerühm oli lõpuks kokku pandud, saabus viimane meeleheitlik abipalve. Raevutsev torm oli trossi kahe laeva vahel lõhkunud ja Danieli laevkond naasis vaatama, kas nad oma kalapüügikaaslasi päästa saavad. Lõpuks läksid mõlemad laevad põhja ja nende laevkonnad, sealhulgas vanem Patania vend, jäid kadunuks.
Vanem Patania kõrvutas seda tragöödiat Issanda manitsussõnadega: „Te ei [ole] kinnita[nud ega] too[nud] tagasi eksinut ega [ole] otsi[nud] kadunut, ‥ ja [ma] nõuan [t]eilt oma lambaid!”4
Vanem Patania selgitas, et kuigi me peame nõukogude, kvoorumite, abiorganisatsioonide ja koguni üksikisikutena olema hästi organiseeritud, ei tohi me päästmisega viivitada. Vahel möödub mitu nädalat rääkides, kuidas abivajavaid peresid või üksikisikuid aidata. Me peame aru, kes neid külastab ja kuidas neile läheneda. Samal ajal vajavad meie kadunud vennad ja õed endiselt abi ning vahel lausa hüüavad ja paluvad seda. Me ei tohi viivitada.
2. põhimõte. Me ei tohi iial alla anda
President Thomas S. Monson, kes on lasknud kõlada virgutaval appihüüdel, on märkinud: „Meie liikmetele tuleb meelde tuletada, et kui asi puutub meie ‥ väheaktiivsetesse liikmetesse, ‥ keda võiks pidada lootusetuteks, siis tegelikult pole kunagi liiga hilja.”5
Osa neist, kellega ma olen paljude teie sarnaselt evangeeliumi jaganud, saavad peagi ristitud või uuesti aktiivseks, ja teistega, nagu minu mitteliikmest sõber Tim ja tema väheaktiivne naine Charlene, läheb palju enam aega.
Rääkisin Timiga evangeeliumist ning käisin tema ja Charlene’iga templite lahtiste uste päevadel rohkem kui 25 aastat. Ka teised tulid appi, Tim aga lükkas kõik kutsed misjonäridega kohtuda tagasi.
Ühel nädalavahetusel sain ma ülesandeks olla eesistuja ühel vaiakonverentsil. Olin palunud vaiajuhatajal paastuda ja palvetada, et saada teada, keda me peaksime külastama. Olin šokeeritud, kui ta ulatas mulle mu sõbra Timi nime. Kui me koos Timi piiskopi ja vaiajuhatajaga uksele koputasime, avas Tim ukse, heitis mulle pilgu, vaatas siis piiskopile otsa ja ütles: „Piiskop! Ma sain teie jutust aru, et te võtate kaasa kellegi erilise!”
Siis hakkas Tim naerma ja ütles: „Tule sisse, Merv.” Tol päeval sündis ime. Tim on nüüdseks ristitud ja Charlene’iga templis pitseeritud. Me ei tohi iial alla anda.
3. põhimõte. Kui suur saab olema teie rõõm, kui te toote kasvõi ühe hinge Kristuse juurde
Mitu aastat tagasi kõnelesin ma üldkonverentsil sellest, kuidas José de Souza Marques mõistis Päästja sõnu, et „kui keegi teie seast on Vaimus tugev, see võtku endaga kaasa see, kes on nõrk, et ‥ ka tema võiks saada tugevaks”.6
Vend Marques teadis kõigi lammaste nimesid oma preestrite kvoorumis ja mõistis, et Fernandot ei ole. Ta käis Fernandot otsimas kodus, seejärel sõbra juures ja läks koguni randa.
Lõpuks leidis ta Fernando ookeanil surfamas. Ta ei ebalenud, kuniks laev, nagu Danieli loos, põhja läheb. Ta astus kohe vette oma kadunud lammast päästma ja tõi ta rõõmustades koju.7
Seejärel kindlustas ta jätkuva teenimise käigus, et Fernando enam iial lambatarast ei lahku.8
Lubage mul jagada teiega värsket infot, mis on juhtunud sellest ajast peale, kui Fernando päästeti, ja rääkida rõõmust, mis oli kõigest ühe kadunud lamba päästmise tulemuseks. Fernando abiellus oma kallima Mariaga templis. Neil on nüüdseks viis last ja kolmteist lastelast, kes kõik on Kirikus aktiivsed. Ka paljud teised nende sugulased ja nende pered on Kirikuga liitunud. Üheskoos on nad esitanud tuhandete esivanemate nimesid templitalituste saamiseks ja õnnistused üha jätkuvad.
Fernando teenib nüüd kolmandat korda piiskopina ja jätkab päästmist, just nagu teda päästeti. Ta jagas hiljuti järgmist: „Meie koguduses on 32 aktiivset Aaroni preesterluse noort meest, kellest 21 päästeti viimase pooleteise aasta jooksul.” Meie kui üksikisikud, pered, kvoorumid, abiorganisatsioonid, klassid ning kodu- ja külastusõpetajad suudame seda!
4. põhimõte. Meid kõiki on päästma kutsutud vanusest sõltumata
President Henry B. Eyring on kuulutanud: „Millised teie iga, võimed, Kiriku kutse või asukoht ka poleks, oleme kui üks kutsutud tööle, et aidata [Päästjat] Tema hingede lõikusel, kuni Ta tuleb taas.”9
Iga päev võtab meil üha enam igas vanuses lapsi, noori, noori täiskasvanuid ja täiskasvanud liikmeid kuulda Päästja virgutavat appihüüet. Ma tänan teid jõupingutuste eest! Lubage mul tuua mõned näited:
7-aastane Amy kutsus oma sõbrannat Ariannat koos tema perega oma igaastasele Algühingu sakramendiettekandele. Mõned kuud hiljem Arianna ja ta pere ristiti.
Noor vallaline täiskasvanu Allan tundis inspiratsiooni jagada sotsiaalmeedia vahendusel kõigi oma sõpradega Kiriku videoid, mormoonide sõnumeid ja pühakirjasalme.
Õde Reeves hakkas jagama evangeeliumi iga müügiagendiga, kes talle helistas.
James kutsus oma sõbra Shane’i, kes pole liige, oma tütre ristimisele.
Spencer saatis oma väheaktiivsele õele president Russell M. Nelsoni konverentsikõne lingi ja teatas: „Ta luges kõnet ja aken avanes.”
Issand on andnud meile kõik vajalikud vahendid oma väheaktiivsete ja mitteliikmetest sõprade päästmiseks. Me suudame seda!
Kutsun teid kõiki Päästja päästmiskutset kuulda võtma. Me suudame seda!
Tunnistan pühalikult, et ma tean, et Jeesus on Hea Karjane ja et Ta armastab meid. Ta õnnistab meid, kui me päästma asume. Ma tean, et Ta elab. Ma tean seda! Jeesuse Kristuse nimel, aamen.