Homme teeb Jehoova teie keskel imetegusid
Muudkui armastage. Muudkui üritage. Muudkui usaldage. Muudkui uskuge. Muudkui kasvage. Taevas ergutab teid täna, homme ja igavesti.
Vennad ja õed! Kas teil on aimu, kas te suudate kas või vähimalgi määral aimata, kui väga me teid armastame? Kümme tundi vaatate teie siin kõnepuldis vahetuvaid inimesi, kuid needsamad kümme tundi vaatame meie, istudes kõnepuldi taga, teie nägusid. Te täidate meie hinge rõõmuga. Olete te siis üks siin konverentsikeskuses olevatest 21000 inimesest, olete kaugetes kogudusehoonetes või miljonites kodudes üle maailma, kus pere on kogunenud arvutiekraani ette. Siin te olete, seal te olete, tund tunni järel, te kannate oma parimaid pühapäevariideid ja olete parimad, mis suudate olla. Te laulate ja palvetate. Te kuulate ja te usute, teie olete selle Kiriku ime. Ja me armastame teid.
Meil on olnud järjekordne imeline üldkonverents. Eriti on meid õnnistatud president Thomas S. Monsoni kohalviibimise ja prohvetlike sõnumitega. President, me armastame Sind, palvetame Sinu eest, me täname Sind ja üle kõige toetame Sind. Oleme tänulikud, et Sina ja Sinu imelised nõuandjad ja nii paljud teised suurepärased mees- ja naisjuhid on meid õpetanud. Oleme kuulnud võrratut muusikat. Meie eest on tungivalt palvetatud ja anutud. Tõepoolest on siin olnud rikkalikult tunda Issanda Vaimu. See nädalavahetus on olnud igati inspireeriv.
Nüüd on meil minu arvates kaks probleemi. Üks on tõsiasi, et mina olen ainuke inimene, kes hoiab teid eemal jäätisest, mis teil on alati üldkonverentsi lõpetuseks valmis pandud. Teine võimalik probleem on jäädvustatud sellele fotole, mida hiljuti internetis nägin.
Ma vabandan kõigi laste ees, kes nüüd diivani alla peitu pugesid, kuid fakt on see, et keegi meist ei taha, et homne või sellele järgnev päev hävitav sel nädalavahetusel tekkinud imelised tunded. Tahame saadud vaimsetest mõjutustest ja kuuldud inspireeritud õpetustest kõvasti kinni hoida. Kuid on paratamatu, et pärast elu taevaseid hetki on meil vaja taas nii-öelda maa peale naasta, kus peame mõnikord seisma silmitsi vähem ideaalsete olukordadega.
Kirja heebrealastele autor hoiatas meid selle eest, kui kirjutas: „Aga tuletage meelde endisi päevi, mil teie, olles valgustatud, talusite palju kannatamiste võitlust.”1 See valgustatusele järgnev kannatamine võib tulla mitmeti ja meile kõigile. Kindlasti on igale kunagi teeninud misjonärile peagi selgeks saanud, et elu misjoniväljal ei hakka olema nii kõrgelennuliselt meeleolukas nagu misjonäride koolituskeskuses. Nii on see meie kõigi puhul, kui lahkume meeldivalt templiistungilt või on lõppemas eriti vaimne sakramendikoosolek.
Tuletage meelde, et kui Mooses pärast oma erakordset kogemust Siinai mäelt alla tuli, avastas ta, et ta rahvas oli „teinud pahasti” ja „kähku pöördunud teelt”2. Selsamal tunnil, kui Jehoova ütles mäetipus Moosesele: „Sul ei tohi olla muid jumalaid minu palge kõrval” ja „sa ei tohi enesele teha kuju”3, vorpisid nemad usinalt mäejalamil endale kummardamiseks kuldvasikat. Tol päeval Mooses oma uitavate iisraellaste karjaga rahul ei olnud!
Oma maise teenimistöö ajal viis Jeesus Peetruse, Jaakobuse ja Johannese Kirgastamise mäele, kus pühakirja sõnul „ta pale paistis otsekui päike ja ta riided läksid valgeks otsekui valgus”.4 Taevad avanesid, muistsed prohvetid tulid ja Isa, Jumal, kõneles.
Mille leidis Jeesus eest, kui Ta pärast sellist selestilist kogemust mäelt alla tuli? Kõigepealt leidis Ta oma jüngrid oma vastastega vaidlemas ühe väikese poisi ebaõnnestunud õnnistamise üle. Seejärel püüdis ta Kahteteist – nagu selgub, tulutult – veenda, et Ta antakse peagi kohalike valitsejate kätte, kes Ta tapavad. Siis mainis keegi Talle, et maksud on vaja maksta, mis kohe ka makstud said. Pärast seda pidi Ta noomima mõnda venda, kuna nad vaidlesid, kellest saab Tema kuningriigis suurim. Kõige selle tõttu ütles Ta ühtäkki: „Oh sina uskmatu tõug! .. Kui kaua ma pean teiega kannatama?”5 Tal oli põhjust seda küsimust oma teenimistöö jooksul rohkem kui üks kord esitada. Pole ime, et Ta igatses mäetipus üksinda palvetada!
Mõistes, et kõik me peame pärast elu kõrghetki tavalise elu juurde naasma, lubage mul teid üldkonverentsi lõpus julgustada.
Esiteks, kui te peaksite märkama eesseisvatel päevadel puudusi mitte ainult ümbritsevates inimestes, vaid leiate ka oma elus detaile, mis ei küündi sel nädalavahetusel kuuldud sõnumiteni, siis palun ärge heitke meelt ega andke alla. Evangeelium, Kirik ja need imelised kaks korda aastas toimuvad kokkusaamised on mõeldud tooma lootust ja inspiratsiooni. Need pole mõeldud teile masendust tooma. Ainult vastane, meie kõigi vaenlane, püüab meid veenda, et üldkonverentsil välja toodud ideaalid on masendavad ja ebareaalsed, et inimesed tegelikult ei saa paremaks, et keegi tegelikult ei tee edusamme. Ja miks on Lutsiferi kõne selline? Sest ta teab, et tema ei või paremaks saada, et tema ei saa teha edusamme, et temal pole igavesest ajast igavesti helgemat tulevikku. Ta on igavestest piirangutest seotud armetu tegelane ja tahab, et ka meie oleksime armetud. Ärge minge selle õnge! Me võime tänu Jeesuse Kristuse lepituse annile ja taevase jõu abile paremaks saada – ja evangeeliumi juures on suurepärane see, et meid tunnustatakse ka üritamise eest, isegi kui meil kõik alati ei õnnestu.
Kui Kiriku algusaegadel vaieldi, kellel on õigus taeva õnnistustele ja kellel pole, kuulutas Issand prohvet Joseph Smithile: „Tõesti, ma ütlen teile: [Jumala annid] on antud kasuks neile, kes mind armastavad ja peavad kinni ‥ minu käskudest, ja neile, kes püüavad nii teha.”6 Kas mitte kõik meist pole tänulikud selle lisasätte eest „ja ‥ püüavad nii teha”? See on olnud elupäästja, kuna vahel on see ainus, mida suudame anda! Me leiame veidi lohutust tõsiasjast, et kui Jumal peaks tasustama vaid täiuslikult ustavaid, poleks tasusaajate nimekirjas kuigi palju inimesi.
Pidage siis homme ja kõigil järgnevatel päevadel meeles, et Issand õnnistab neid, kes tahavad paremaks saada, kes on nõus, et käsud on vajalikud, ja üritavad neist kinni pidada, kes peavad kalliks kristlikke voorusi ja püüavad neid vastavalt oma võimetele endale saada. Kui te peaksite nendes püüdlustes komistama, siis seda teevad kõik. Päästja on siin selleks, et aidata teil edasi minna. Kui peaksite kukkuma, paluge Temalt jõudu. Hüüdke nagu Alma: „Oo Jeesus, ‥ halasta minu peale.”7 Tema aitab teil taas püsti saada. Tema aitab teil meelt parandada, korda teha, parandada ära, mis tuleb ära parandada, ja edasi minna. Küllalt pea saadab teid edu, mida otsite.
„Nii nagu sa minult soovid, nii sulle tehakse,” on kuulutanud Issand.
„‥ Usalda seda Vaimu, mis juhib tegema head, jah, tegutsema õiglaselt, kõndima alandlikult, mõistma kohut õigsuses. ‥
[Siis,] mida iganes sa minult soovid, ‥ mis puutuvad õigemeelsuse asjadesse, ‥ sa saad.”8
Mulle meeldib see õpetus! Siin öeldakse üha uuesti, et meid õnnistatakse soovi eest head teha, kui püüame parajasti head olla. Ja siin tuletatakse meile meelde, et selleks et olla nende õnnistuste väärilised, peame me olema veendunud, et me ei keela neid teistele: me peame kohtlema teisi õiglaselt ja mitte iial ebaõiglaselt ega ülekohtuselt; kõndima alandlikult ja mitte iial ülbelt; mõistma kohut õigsuses ja mitte iial ennast teistest paremaks pidades, mitte kunagi ebaõigsuses.
Vennad ja õed! Esimene suur käsk kogu igavikus on armastada Jumalat kõigest oma südamest, väest, meelest ja jõust. Kuid esimene suur tõde kogu igavikus on see, et Jumal meid kogu oma südamest, väest, meelest ja jõust armastab. See armastus on igaviku nurgakivi ja peaks olema meie igapäevaelu nurgakivi. Tõepoolest, vaid selline julgustunne hinges lõõmamas, võib meil jätkuda kindlust püüda end üha parandada, otsida aina andestust oma pattude eest ja olla endiselt armulik ligimese vastu.
President George Q. Cannon on õpetanud: „Ükskõik kui tõsise katsumuse, sügava ahastuse või suure kannatusega võib tegemist olla, ei jäta [Jumal] meid iial maha. Ta pole seda iial teinud ega ka tee. Ta ei saa seda teha. [Selle tegemine] pole Talle loomuomane. ‥ Ta seisab [alati] meie kõrval. Me võime minna läbi tulisest ahjust ja sügavatest vetest, kuid me ei hävi ega upu. Kõigist neist katsumustest ja raskustest väljudes oleme nende tõttu paremad ja puhtamad.”9
Kuna selline suursugune taevane pühendumus, mis avaldus kõige puhtamal ja täiuslikumal kujul Issanda Jeesuse Kristuse elus, surmas ja lepituses, on meie elus muutumatu suurus, võime pääseda nii patu kui ka omaenda või teiste rumaluse tagajärgedest, ükskõik mis kujul neid meie igapäevaelu käigus tulla võib. Kui anname oma südame Jumalale, kui me armastame Issandat Jeesust Kristust ja elame evangeeliumi järgi nii hästi, kui suudame, on homne ja iga ülejäänud päev lõpuks suurepärane, isegi kui me seda alati ei märka. Mispärast? Sest meie Taevane Isa tahab, et see nii on! Ta tahab meid õnnistada. Tema halastava plaani sihiks Ta lastele on rahuldustpakkuv, külluslik ja igavene elu! See plaan põhineb tõel, et „neile, kes Jumalat armastavad, kõik ühtlasi heaks tuleb”.10 Seega muudkui armastage. Muudkui üritage. Muudkui usaldage. Muudkui uskuge. Muudkui kasvage. Taevas ergutab teid täna, homme ja igavesti.
„Kas sa ei tea? Kas sa ei ole kuulnud?” hüüdis Jesaja.
„[Jumal] annab väsinule rammu ja jõuetule palju jõudu! ‥
Kes ootavad [Teda], saavad uut rammu, need tõusevad tiibadega üles nagu kotkad. ‥
Sest ‥ Jehoova, ‥ Jumal ‥ kinnitab [nende] paremat kätt,” öeldes neile: „„Ära karda, mina aitan sind!””11
Vennad ja õed! Armastav Taevaisa õnnistagu meid, et mäletaksime homme, kuidas end täna tundsime. Õnnistagu Ta meid, et me võiksime püüelda kannatlikult ja järjekindlalt sel konverentsinädalavahetusel meie kõrvu jõudnud ideaalide poole, teades, et Tema jumalik armastus ja lakkamatu abi on meiega ka siis, kui meil on raske – ei, eriti siis, kui meil on raske.
Kui evangeeliumi standardid tunduvad liiga kõrged ja vajalik areng eesseisvatel päevadel näib saavutamatu, siis pidage meeles Joosua julgustust, kui tulevik tema rahvast heidutas. „Pühitsege endid,” ütles ta, „sest homme teeb Jehoova teie keskel imetegusid!”12 Ka minult kõlab see sama lubadus. See on selle konverentsi lubadus. See on selle Kiriku lubadus. See on Tema lubadus, kes ise kõik need imeteod korda saadab, kes on ise „Imeline, Nõuandja, Vägev Jumal, .. Rahuvürst”.13 Temast jagan tunnistust. Temast olen ma tunnistaja. Ja Temast tunnistab see konverents. Tema jätkuvast tööst sellel suurepärasel viimsel ajal. Jeesuse Kristuse nimel. aamen.