Kiriku saadikud

Mitte kaua aega tagasi tuli üks vallaline õde, keda ma nimetan Mollyks, töölt koju ja avastas tervet keldrikorrust katva 5-sentimeetrise veekihi. Kohe mõistis ta, et tema naabrid, kellega tal oli ühine äravoolutoru, olid rohkesti pesu pesnud ja vannis käinud, sest liigne vesi valgus alati tema keldrisse.

Kui Molly oli sõbra appi kutsunud, hakkasid nad kahekesti vett koristama ja põrandat kuivatama. Just siis helises uksekell. Tema sõber hüüdis: „Need on su koduõpetajad!”

Molly naeris. „Täna on kuu viimane päev,” vastas ta, „kuid ma võin kinnitada, et need ei ole minu koduõpetajad.”

Paljajalu, märgades pükstes, juuksed rätikusse mässitud ja väga moodsad kummikindad käes, läks Molly ust avama. Tema ebatavaline väljanägemine ei olnud võrreldav ebatavalise pildiga, mis tema silmele avanes. „Need olidki tema koduõpetajad!

„Ma olin kui vaakumpumbaga pähe saanud!” rääkis ta mulle hiljem. „See oli koduõpetuse ime – selline, millest apostlid üldkonverentsi kõnedes räägivad!” Ta jätkas: „Kuid siis, just kui ma olin otsustamas, kas anda neile musi või põrandamopp, ütlesid nad: „Oo, Molly, vabanda meid. On näha, et sul on tegemist. Me ei taha olla pealetükkivad. Me tuleme mõni teine kord.” Ja läinud nad olidki.

„Kes seal oli?” hüüdis tema sõber keldrist.

„Ma tahtsin öelda: „Kolm nefilast need nüüd küll ei olnud,” möönis Molly, kuid selle asemel hoidsin ma end tagasi ja ütlesin väga rahulikult: „Need olid mu koduõpetajad, kuid nad ei arvanud, et hetkel on kõige parem aeg sõnumi jagamiseks.””¹

Vennad, uurime lühidalt seda preesterluse kohustust, mida on kirjeldatud kui „Kiriku esimest abiallikat” üksikliikmetele ja peredele.² Terved metsad on toodud ohvriks paberile, mida on kasutatud selle organiseerimiseks ja siis selle ümberorganiseerimiseks. On peetud tuhat innustuskõnet, et julgustada selle tegemist. Kindlasti ei suudaks isegi Freudi teooriad leevendada kõiki süümepiinasid, mida see teema on tekitanud. Kuid ikkagi on meil raskusi kas või ligilähedale vastuvõetavale tasemele jõudmisega, täitmaks Issanda käsku „alati vaadata kiriku järele”³ preesterluse koduõpetuse kaudu.

Osa sellest väljakutsest, millega me silmitsi seisame, on Kiriku muutuv demograafia. Me teame, et kuna meie liikmeskond on nüüdseks levinud üle 30 000 koguduse 188 riigis ja territooriumil, on meie vendade ja õdede kodude külastamine palju keerulisem, kui see oli Kiriku algusaegadel, mil naaber õpetas naabrit nii-öelda elamukvartali piires.

Veelgi enam, paljudes Kiriku üksustes on vaid piiratud arv preesterluse hoidjaid, et koduõpetust teha, ja nii jääb neile õpetada oma 18 või 20 peret – või veelgi enam. Samuti võib olla probleeme pikkade vahemaadega, transpordi kõrge hinna ja selle võimalustega ning kohalike pikendatud tööpäevade ja töönädalatega. Lisage neile veel kultuurilised tabud seoses kutsumata kodukülastustega ja turvalisuse küsimused paljudes maailma naabruskondades – me vast hakkame selle probleemi mitmekülgsusest aru saama.

Vennad, parimates olukordades ja seal, kus see on võimalik, on igakuine külastus igasse koju ikka veel ideaal, mille poole Kirik pürgib. Kuid mõistes, et paljudes asukohtades üle kogu maailma ei ole seda ideaali võimalik saavutada ja me paneme neid vendi tundma endid läbikukkununa, kui palume neil teha midagi, mida pole võimalik reaalselt teha, kirjutas Kiriku Esimene Presidentkond 2001. aasta detsembris preesterluse juhtidele ja andis neile järgmist abistavat nõu: „Kirikus on mõned asukohad,” kirjutasid nad, „kus ‥ koduõpetuse tegemine igale perele iga kuu ei pruugi olla võimalik vähese preesterluse vendade arvu ja erinevate kohalike probleemide tõttu.” Oleme mõnesid neist maininud. „Sellistes olukordades peaksid juhid andma endast parima, et kasutada olemasolevaid vahendeid iga liikme üle valvamiseks ja nende tugevdamiseks.”⁴

Vennad, kui mina seisaksin oma koguduses silmitsi selliste raskete oludega, siis rakendaksin mina koos oma Aaroni preesterluse hoidjast kaaslasega Esimese Presidentkonna nõuannet (mis on nüüd Kiriku käsiraamatu eeskiri) järgmisel viisil: esiteks, vaatamata sellele, mitu kuud meil selle tegemine aega võtab, püüaksime rakendada pühakirjades seatud mandaati „külastada iga liikme kodu”⁵, seades sisse külastuskava, mis aitaks meil külastada neid kodusid siis, kui see on võimalik ja praktiline. Selles külastuskavas paneme põhirõhu – kui palju aega kulutame kellegi külastamisele või kui sageli – neile, kes meid kõige enam vajavad – kirikuga tutvujad, uued uskupöördunud, haiged, üksildased, vähemaktiivsed, üksikvanemaga pered, kus lapsed ikka veel kodus elavad jne.

Sedamoodi kõiki kodusid külastades, mis võib võtta aega mitu kuud, võtame oma nimekirja teiste inimeste ja peredega ühendust mingil muul viisil, mille Issand on võimalikuks teinud. Kindlasti märkaksime, kas meie koduõpetuspered käivad Kirikus, ja nagu pühakiri ütleb, räägiksime „üksteisega oma hingede heaolust”.⁶ Lisaks helistaksime, saadaksime e-kirju ja sõnumeid, tervitaksime neid meile saadaolevate sotsiaalmeedia vahendite kaudu. Erinevate vajaduste puhul võime saata pühakirjatsitaadi või rea üldkonverentsi kõnest või mormoonide sõnumitest, mis on saadaval veebilehel LDS.org olevas suures materjalikogus. Esimese Presidenkonna sõnu järgides annaksime endast parima vastavalt meie olukorrale ja saadaval olevatele vahenditele.

Vennad, minu üleskutse täna on, et te parandaksite oma nägemust koduõpetusest. Palun nähke ennast uuemal, paremal viisil, nimelt kui Issanda saadikuid Tema lastele. See tähendab jätta maha traditsioon pöörasest, Moosese seaduse sarnasest kuulõpu kalendrist, mille järgi te jätate kiirustades ettekirjutatud sõnumi Kiriku ajakirjadest, mida külastatav pere on juba lugenud. Me loodaksime pigem, et panete aluse siirale evangeeliumi-kesksele liikmete eest hoolitsemise ajajärgule, valvates üksteise üle ja hoolitsedes üksteise eest, tegeledes vaimsete ning füüsiliste vajadustega nii, et sellest oleks abi.

Ja kui rääkida sellest, mis „loeb” koduõpetusena? Iga hea asi, mida te teete, „loeb”, nii et kandke kõik ette! Tõepoolest, see, mis kõige enam loeb, on see, kuidas te olete oma hoolealuseid õnnistanud ja nende eest hoolitsenud; sellel pole mingit pistmist kindla ajakava või teatud kohaga. Tähtis on, et te armastate oma inimesi ja täidate käsku „alati vaadata kiriku järel”.⁷

Eelmise aasta 30. mail tagurdas minu sõber Troy Russell oma veoautoga garaažist välja, et viia mõningaid asju kohalikku taaskasutusse. Ta tundis, et tagaratas sõitis millestki üle. Arvates, et midagi on veoauto koormalt maha kukkunud, astus ta autost välja ja – leidis oma kalli üheksa-aastase poja Austeni näoli tee peal lamamas. Karjed, preesterluse õnnistused, kiirabimeeskond ja haigla töötajad sel korral ei aidanud. Austen oli surnud.

Suutmata magada, suutmata rahu leida, oli Troy lohutamatu. Ta ütles, et seda oli enam, kui ta suutis kanda, ja et ta lihtsalt ei suutnud edasi minna. Kuid sel piinarikkal ajal oli tema elus kolm lunastavat väge.

Esiteks meie Taevase Isa armastus ja rahustav vaim, kelle juuresolekust Troyd lohutav Püha Vaim märku andis, õpetas teda, armastas teda ja sosistas, et Jumal teab kõike ilusa ja täiusliku poja kaotamise kohta. Teiseks tema naine Deedra, kes hoidis Troyd oma käte vahel, meenutas talle, et ka tema oli poja kaotanud ning ei kavatse ka abikaasat kaotada. Kolmas selles loos on John Manning, erakordne koduõpetaja.

Ma ei tea, kui tihti John ja tema noorem kaaslane Russellite kodu külastasid või mis sõnumeid seal käies jagasid või kuidas nad oma kogemustest aru andsid. Mida ma tean, on see, et eelmisel kevadel kummardus vend Manning ja korjas Troy Russelli üles kesk sissesõidutee tragöödiat, just nagu oleks ta väikest Austinit ennast üles korjanud. Nagu koduõpetaja või vahimees või vend evangeeliumis, kes ta olema pidi, võttis John Troy Russelli lihtsalt preesterluse hoole ja hoolitsuse alla. Alustuseks ütles ta: „Troy! Austen tahab, et sa taas jalule tõuseksid – ja see tähendab ka korvpallimängu – nii et ma olen iga hommik kell 5.15 siin. Ole valmis, et ma ei peaks sisse tulema ja sind voodist välja ajama – ma tean, et ka Deedrale see ei meeldiks.”

„Ma ei tahtnud minna,” rääkis Troy mulle hiljem, „kuna ma olin alati Austeni hommikul kaasa võtnud ja ma teadsin, et need mälestused on liiga valusad. Kuid John käis peale ja ma läksin. Sellest esimesest päevast alates me rääkisime – või pigem mina rääkisin – ja John kuulas. Ma rääkisin kogu kiriku korvpalliväljakule sõidu ajal ja seejärel terve tee koju. Mõnikord rääkisin maja ees autos istudes ja me vaatasime, kuidas päike Las Vegase kohal tõuseb. Alguses oli see raske, kuid aja jooksul mõistsin, et olin leidnud jõudu väga aeglase 188 sentimeetrise Kiriku pallimängija näol, kelle hüppevise oli haletsusväärne, kuid kes armastas mind ja kuulas mind, kuni päike lõpuks taas minu elu kohal paistma hakkas.”⁸

Mu püha preesterluse vennad, kui me räägime koduõpetusest või üksteise üle valvamisest või isiklikust preesterluse teenimisest – kutsuge seda milleks tahes –, siis me räägime just sellest. Me palume teid kui koduõpetajaid olla Jumala saadikuteks Tema lastele, armastada, hoolitseda ja palvetada teile määratud inimeste eest, nagu meie armastame, hoolitseme ja palvetame teie eest. Ma palvetan, et te võiksite olla Jumala karja eest hoolitsedes valvsad ning seda tugevdada vastavalt oma olukorrale, meie kõigi Hea Karjase, kelle tunnistajaks ma olen, Issanda Jeesuse Kristuse nimel, aamen.