Jumal pühib ära kõik pisarad

Meie Taevane Isa lasi osana oma plaanist põimida meie surelikku ellu kurbust.¹ Kuigi näib, et valusad katsumused langevad meie peale ebaühtlaselt, võime olla kindlad, et ühel või teisel määral tuleb meil kõigil ette kannatusi ja raskusi. Ma palvetan, et Püha Vaim annab meile juhatust, et paremini aru saada, miks see peab nii olema.

Kui vaadelda raskeid elukogemusi usuga Kristusesse, võime näha, ei meie kannatustel võib olla jumalik eesmärk. Ustavad võivad leida, et Peetruse näiliselt vastuoluline nõuanne on tõsi. Ta kirjutas: „Kuigi te kannataksite õiguse pärast, siis olete ometi õndsad.”² Kui me oma „südant kasuta[me] mõistmiseks”³, suudame paremini nii katsumustele vastu pidada kui ka neist õppida ja nende abil täiuslikumaks saada. Selline mõistmine annab vastuse ajatule küsimusele: „Miks juhtub heade inimestega halba?”

Igaüks, kes täna kuulab, on puutunud mingil määral kokku üksinduse, meeleheite, leina või kurbusega. Usu silmata⁴ ja igavest tõde mõistmata leiame me sageli, et surelikkuses kogetud häda ja kannatus võivad pimendada või varjutada igavest rõõmu, mis tuleb teadmisest, et meie Taevaisa suur plaan on tõesti igavene õnneplaan. Mingit muud võimalust rõõmu täiust tunda ei ole.⁵

Jumal kutsub meid reageerima meile ainuomastele kannatustele usuga, et võiksime lõigata õnnistusi ja saada teadmisi, mida ei või saada ühelgi muul viisil. Meid juhatatakse pidama käske kõikvõimalikes olukordades, sest „see, kes on viletsuses ustav, selle tasu on suurem taevariigis”.⁶ Ja nagu loeme pühakirjast: „Kui sa oled kurb, hüüa Issanda, oma Jumala poole palves, et su hing võiks rõõmustada.”⁷

Apostel Paulus, kes polnud ka ise kannatustele võõras, õpetas omaenda kogemuste alusel sügavalt ja kaunilt igavest väljavaadet, mis on selle tulemuseks, kui hästi ja kannatlikult vastu pidada. Ta ütles: „Sest see silmapilkne kerge viletsus saavutab meile määratu suure ja rohke igavese au.”⁸ Teisisõnu võime me teada keset kannatusi, et Jumalal on meie jaoks igavene tasu.

Pauluse oskus öelda talle elus osaks saanud katsumuste, tagakiusamise ja kurbuse kohta „kerge viletsus” annab vale ettekujutuse tema kannatustest, mis olid tema jaoks evangeeliumi igavesest vaatenurgast kergeks muudetud. Pauluse usk Jeesusesse Kristusesse tegi kõik asjad talutavaks. Ta sai viis korda hoope, kolm korda vitstega peksta, üks kord visati teda kividega, ta tegi kolm korda läbi laevahuku, sageli oli tal oht surra uppumissurma, ta oli hädas mõrtsukate ja koguni valevendade käes, kannatas tööd ja vaeva, nälga ja janu ning oli külmas ja alasti vangistuses.⁹

Paljud meist on anunud, et Jumal meie kannatuse põhjuse ära võtaks, ja kui otsitud abi pole tulnud, on meil kiusatus mõelda, et Ta ei kuula. Tunnistan, et isegi sellistel hetkedel kuuleb Ta meie palveid, Tal on põhjus, miks lasta meie kannatustel jätkuda¹⁰, ja Ta aitab meil neid taluda.¹¹

Ühes tundehellas ja mõtlikus lõigus räägib Paulus meile nimetust „liha sisse antud vaiast”, mis põhjustas talle suurt valu ja pani teda kolm korda põlvili langema ja anuma, et Issand selle temalt ära võtaks. Vastuseks Pauluse palvetele ei eemaldanud Issand vaia, vaid rahustas ta südant ja aitas mõista, öeldes: „Sulle saab küllalt minu armust; sest vägi saab nõtruses täie võimuse!” See uus arusaam võimaldas Paulusel talle antud vaiaga leppida ja selle eest tänulik olla. Ta ütles: „Nii ma siis tahan meelsamini kiidelda oma nõtrustest, et Kristuse vägi asuks elama minusse.”¹²

Kui hakkame nägema oma elu sellisest igavesest vaatenurgast, suudame paremini vastu pidada, õpime aitama neid, kes vajavad abi¹³, ning hakkame väärtustama kogemusi ja koguni tänama nende kogemuste eest, millel Jumal laseb meid igavese elu rajal õpetada.

Kui leiame end kannatuste käes vaevlemas, võib olla raske näha oma katsumusi isikliku jüngriraja teeviitadena. Kuid ükskõik kas me leiame end ajuti süngest meeleheiteorust või õnne peateelt, saab teiste kannatustest õppimine ja neile kaasa tundmine olla õnnistuseks.

Kui ma hiljuti Filipiinidel vaiakonverentsiga seoses kohustusi täitsin, murdis vend Daniel Apilado traagilisest kogemusest teadasaamine mu südame. Vend Apilado ja tema naine ristiti 1974. aastal. Nad võtsid taastatud evangeeliumi omaks ja nad pitseeriti templis. Seejärel õnnistati neid viie ilusa lapsega. 7. juulil 1997, kui vend Apilado teenis vaiajuhatajana, süttis nende pisikeses kodus tulekahju. Vend Apilado vanim poeg Michael päästis oma isa, vedas ta põlevast hoonest välja ja jooksis siis tagasi majja teisi päästma. See oli viimane kord, kui vend Apilado oma poega elusana nägi. Tuli võttis vend Abiladolt tema naise Dominga ja kõik nende viis last.

Tõsiasi, et vend Apilado elu oli tragöödia tabades Jumalale meele järele, ei hoidnud traagilist sündmust ära ega muutnud ka teda immuunseks järgnenud kurbuse suhtes. Kuid tema ustavus lepingute pidamisel ja Kristusesse usu rakendamisel võimaldas tal olla kindel lubadusele, et teda ta naise ja perega taasühendatakse. Sellest lootusest sai tema hingeankur.¹⁴

Minu külaskäigu ajal tutvustas vanem Apilado, kes on nüüd vaia patriarh, mulle oma uut abikaasat Simonette’i ning nende kahte poega Raphaeli ja Danieli. Jeesus Kristus võib tõepoolest parandada ja „paranda[b] neid, kel murtud süda”.¹⁵

Vend Apilado loost rääkides olen ma mures, et tema hiiglasuured kaotused võivad panna paljusid mõtlema, et nende enda mured ja kannatused on sellega võrreldes vähetähtsad. Palun ärge võrrelge, vaid püüdke õppida ja rakendada igavesi põhimõtteid, kui omaenda viletsuse ahjust läbi kahlate.

Kui saaksin rääkida eraviisiliselt teie kõigiga – „kõi[giga], kes olete vaevatud ja koormatud”¹⁶ –, siis lubage mul tähendada, et teie oma raskused, teie kõiksugu kurbused, valud, hädad ja jõuetused on kõik meie Taevaisale ja Tema Pojale teada. Olge julged! Uskuge! Ja uskuge Jumala lubadustesse!

Jeesuse Kristuse eesmärgi ja missiooni juurde kuulus, et Ta „võtab enda peale oma rahva valud ja haigused”, „võtab enda peale nende jõuetused” ja „ai[tab] oma rahvast vastavalt nende jõuetusele”.¹⁷

Et neid ande, mida meie Päästja on nii heldelt pakkunud, täielikult vastu võtta, peame me kõik õppima, et kannatused iseenesest ei õpeta ega anna meile midagi püsiväärtuslikku, kui me ei hakka sihilikult osalema õppeprotsessis, et usku rakendades oma kannatustest õppust võtta.

Vanem Neal A. Maxwell rääkis kord, mida ta oli õppinud sihipärase kannatamise kohta, järgmiste sõnadega:

„Teatud kannatused, mida on hästi talutud, võivad tegelikult olla õilistavad. ‥

Üks osa lõpuni hästi vastupidamisest on olla meie kannatuste keskel piisavalt vagur, et õppida asjakohastest kogemustest. ‥ Selle asemel et end lihtsalt kuidagi läbi katsumuste vedada, peaksime laskma katsumustel end pühitsevalt mõjutada.”¹⁸

Olen täheldanud teiste elus ja nende eeskuju varal, et tugeva ja püsiva usu rakendamine Jeesusesse Kristusesse ja Tema lubadustesse annab kindlat lootust paremale tulevikule. See kindel lootus tasakaalustab meid, tuues jõudu ja väge, mida vajame, et vastu pidada.¹⁹ Kui mõistame, et meie kannatusel on surelikkuses kindel eesmärk ja et täpsemalt öeldes ootab meid taevastes paikades autasu, siis meie usk Kristusesse suureneb ja me hing saab lohutust.

Siis näeme tunneli lõpus valgust. Vanem Jeffrey R. Holland on õpetanud: „Tunneli lõpus on tõepoolest valgus. See on maailma valgus, helkjas koidutäht, „valgus, mis on lõputu, mida ei saa kunagi pimendada” [Mo 16:9]. See on Jumala enda Poeg.”²⁰

Me võime ammutada jõudu teadmisest, et kõik rasked kogemused selles elus on ajutised – ka kõige pimedamast ööst saab koiduaeg.

Kui kõik on lõppenud ja me oleme pidanud kõigele vastu usuga Jeesusesse Kristusesse, siis on meile antud lubadus, et „Jumal pühib ära kõik pisarad [meie] silmist!”²¹.

Ma tunnistan, et Jumal, meie Isa ja Tema Poeg, Jeesus Kristus elavad ja peavad oma lubadusi. Tunnistan, et Päästja kutsub meid kõiki tulema ja saama osa Tema lepitusest. Kui Temasse usku rakendame, tõstab Ta meid üles ja kannab läbi kõigi meie katsumuste ning päästab meid lõpuks selestilisse kuningriiki. Lubage mul kutsuda teid tulema Kristuse juurde, usus hästi vastu pidama saama täiuslikuks Tema kaudu ja tundma täiuslikku rõõmu Temas. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.