Rõõm ja vaimne ellujäämine

Mu kallid vennad ja õed! Tahaksin arutada täna põhimõtte üle, mis on meie vaimse ellujäämise võti. Selle põhimõtte tähtsus üha suureneb, kui meid ümbritseb aina enam traagilisi sündmusi ja veidrusi.

Käes on viimsed ajad, mistõttu keegi meist ei peaks olema üllatunud, nähes prohvetlikku kuulutust täitumas. Terve hulk prohveteid, teiste seas Jesaja, Paulus, Nefi ja Mormon, nägid ette, et saabuvad rasked ajad¹, et meie päevil on kogu maailm ärevuses², et inimesed „on siis enesearmastajad, .. südametud, .. rohkem lõbuarmastajad kui jumalaarmastajad” ³, ning et paljudest saavad Saatana teenijad, kes toetavad vastase tööd⁴. Tõepoolest, meie teiega „maadlem[e] selle pimeduse maailma valitsejatega [ja] taevaaluste kurjuse vaimudega.” ⁵

Kui tülid rahvaste vahel süvenevad, kui argpükslikud terroristid jahivad süütuid ja kui korruptsioon kõiges, alates äritegevusest kuni valitsuseni välja, muutub üha argisemaks, mis meid siis aitab? Millest saab meile kõigile isiklikes heitlustes ja viimse aja karmides eluraskustes abi olla?

Prohvet Lehhi õpetas põhimõtte, kuidas vaimselt ellu jääda. Mõelgem esmalt tema olukorrale: teda oli kiusatud taga, sest ta jutlustas Jeruusalemmas tõde, ning Issand käskis tal oma vara maha jätta ja perega kõnnumaale põgeneda. Ta oli elanud telgis ja elatunud toidust, mida teel tundmatusse sihtkohta leida võis, ning vaadanud pealt, kuidas kaks tema poega, Laaman ja Lemuel, Issanda õpetustele vastu hakkasid ning oma vendi, Nefit ja Sami ründasid.

On selge, et Lehhi tundis vastuseisu, ängistust, südamevalu, piina, pettumust ja kurbust. Ometi kuulutas ta julgelt, tagasi hoidmata, Issanda ilmutatud põhimõtet: „Inimesed on, et nad võiksid tunda rõõmu.” ⁶ Kujutage ette! Kõigi nende sõnade seast, millega ta võinuks kirjeldada meie elu olemust ja eesmärki siin surelikkuses, valis tema sõna rõõm!

Elu on täis kõiksugu ümbersõite ja tupikuid, katsumusi ja proovilepanekuid. Igaühel meist on olnud tõenäoliselt aegu, mil häda, ahastus ja meeleheide meid peaaegu enda alla mattis. Ja ometi oleme siin selleks, et tunda rõõmu?

Jah! Vastuseks kõlab jah! Kuid kuidas on see võimalik? Ja mida me peame tegema, et seda rõõmu taga nõuda, mis Taevasel Isal meie jaoks tallel on?

Abiühingu teine üldjuhataja Eliza R. Snow andis sellele väga huvitava vastuse. 1838. aasta ränga talve alguses väljastatud Missouri osariigi kurikuulsa hävitamiskorralduse tõttu⁷ olid tema ja teised pühad sunnitud veel tol talvel osariigist põgenema. Ühel õhtul jäi Eliza pere ööbima pisikesse palkmajja, mida pühadest pagulased kasutasid. Eelkäijad olid suure osa palkidevahelisest täitematerjalist välja kiskunud ja küttematerjalina ära põletanud, mistõttu olid palkide vahel nii suured augud, et kass oleks saanud sealt läbi pugeda. Oli kärekülm ja nende toit oli täiesti ära jäätunud.

Tol öösel kössitas selles pisikeses, vaid 6-ruutmeetrises majakeses oma 80 inimest. Enamik istus või seisis kogu öö, püüdes end soojas hoida. Majast väljas veetis rühm mehi öö lõõmava lõkke ümber. Mõned laulsid kirikulaule ja teised küpsetasid jäätunud kartuleid. Eliza kirjutas: „Keegi ei kaevanud – kõik oli rõõmsad. Välimuse järgi oleksid võõrad pidanud meid pigem lõbujanulisteks ränduriteks kui rühmaks, kelle kuberner pagendusse saatis.”

Eliza aruanne sellest kurnavast külmajudinaid tekitavast õhtust oli jahmatavalt elurõõmus. Ta kuulutas: „See oli üks väga lõbus õhtu. Vaid pühad võivad olla igas olukorras õnnelikud.” ⁸

See see ongi! Pühad võivad olla igas olukorras õnnelikud. Me võime tunda rõõmu ka siis, kui meil on halb päev, halb nädal või koguni halb aasta!

Mu kallid vennad ja õed! Meie rõõmul on vähe pistmist meie elus valitseva olukorraga, küll aga on see seotud sellega, millele elus tähelepanu pöörame.

Kui meie tähelepanu keskmes on Jumala päästmisplaan, millest president Thomas S. Monson meile just õpetas, Jeesus Kristus ja Tema evangeelium, võime tunda rõõmu vaatamata sellele, mis meie elus aset leiab – või aset ei leia. Rõõm tuleb Temalt ja tänu Temale. Tema on kogu rõõmu allikas. Me tunneme seda jõulude ajal, kui laulame: „Rõõm kogu maal, .. meil sündin’d Kuningas.” ⁹ Ja me võime seda tunda kogu aasta vältel. Sest viimse aja pühade jaoks tähendab Jeesus Kristus rõõmu!

Sellepärast lahkuvadki meie misjonärid kodust Tema evangeeliumi jutlustama. Nende eesmärgiks pole Kiriku liikmete arvu suurendamine. Pigem õpetavad ja ristivad meie misjonärid¹⁰ selleks, et maailmas inimestele rõõmu tuua!¹¹

Nii nagu Päästja pakub rahu, mis „on ülem kõigest mõistusest”¹², nõnda pakub Ta ka nii tugevat, sügavat ja laialdast rõõmu, et see ei allu inimloogikale ega surelikule arusaamisele. Näiteks näib, nagu poleks võimalik tunda rõõmu, kui teie laps kannatab ravimatu haiguse käes, või kui kaotate töö, või teie abikaasa teid petab. Ja ometi on see just see rõõm, mida pakub Päästja. Tema rõõm on jääv, kinnitades meile, et meie „kannatused on vaid viivuks”¹³ ja need pühitsetakse meie kasuks¹⁴.

Kuidas siis saame me seda rõõmu endale nõuda? Me saame alustada, „vaadates usu alustajale ja täidesaatjale Jeesusele”¹⁵ „igas oma mõttes”¹⁶. Me saame tänada Teda oma palvetes ning pidades kinni Tema ja meie Taevase Isaga sõlmitud lepingutest. Kui meie Päästja saab meie jaoks üha reaalsemaks ja kui me palume, et meile antaks Tema rõõm, siis meie rõõm suureneb.

Rõõm on vägev ja rõõmule keskendumine toob meie ellu Jumala väge. Nagu kõigi asjade puhul, nii on meie ülim eeskuju Jeesus Kristus, „kes risti kannatas temale oodatava rõõmu [pärast]”¹⁷. Mõelge sellele! Et pidada vastu kõige piinavamale kogemusele, mida on kunagi maa peal talutud, keskendus Päästja rõõmule!

Ja mis oli selleks Temale oodatavaks rõõmuks? Kindlasti kuulus selle hulka rõõm meie puhastamisest, tervendamisest ja tugevdamisest; rõõm kõigi pattude eest maksmisest, kes meelt parandavad; rõõm meile teiega võimaluse andmisest, et saaksime naasta puhaste ja väärilistena koju, et elada koos oma taevaste vanemate ja peredega.

Kui miski tundub praegu ületamatu, valus, hirmus, ebaõiglane või lihtsalt võimatu, siis millele sellistest asjadest suudaksime vastu pidada, kui keskendume rõõmule, mis meile või neile, keda armastame, osaks saab?

Üks isa keskendus vaimselt ebakindlas olukorras rõõmule, et ta saab lõpuks Issanda ees puhtaks ja õigeks mõistetuks, vabaneb süütundest ja häbist ning võib tunda meelerahu. Sellele keskendumine andis talle julgust tunnistada üles oma naisele ja piiskopile, et tal on probleeme pornograafiaga ja et ta oli olnud seejärel truudusetu. Nüüd järgib ta kõiki piiskopi nõuandeid, püüdes kogu südamest kalli naise usaldust tagasi võita.

Üks noor naine keskendus rõõmule, mis kaasneb seksuaalse puhtusega, et see aitaks tal pidada vastu sõprade pilgetele, kui ta üldlevinud provokatiivsest, kuid vaimselt ohtlikust olukorrast eemale kõndis.

Mees, kes alandas sageli oma naist ja kelle lapsed tema vihapahvakute all kannatasid, keskendus rõõmule, mis tuleb väärilisusest, et Püha Vaim saaks olla pidevalt tema kaaslane. Selline tähelepanu keskendamine ajendas teda jätma maha loomupärast inimest¹⁸, kellele ta oli sageli järele andnud, ja tegema vajalikke muudatusi.

Üks minu kallis kolleeg rääkis mulle hiljuti oma viimase aastakümne katsumustest. Ta ütles: „Ma olen õppinud kanatama – rõõmuga. Minu kannatused neelati alla Kristuse rõõmus.”¹⁹

Millele meie teiega vastu pidada suudaksime, kui keskenduksime oodatavale rõõmule?²⁰ Millest oleks siis võimalik meelt parandada? Millisest nõrkusest saaks tugevus?²¹ Millisest nuhtlusest saaks õnnistus?²² Millised pettumused, koguni traagilised sündmused võiksid pöörduda meie kasuks?²³ Ja milliseid raskusi suudaksime Issanda teenimisel ületada?²⁴

Kui keskendume usinasti Päästjale ja järgime seejärel Tema antud eeskuju, kuidas rõõmule keskenduda, peame vältima seda, mis meie rõõmule vahele segab. Mäletate kristusevastast Korihori? Süljates suust valesid Päästja kohta, käis Korihor ühest kohast teise, kuni toodi ülempreestri ette, kes temalt küsis: „Miks sa käid ringi, moonutades Issanda teid? Miks sa õpetad sellele rahvale, et Kristust ei tule, et segada nende rõõmustamist?”²⁵

Meie rõõmule segab vahele kõik, mis on vastu Kristusele ja Tema õpetusele. Siia kuuluvad inimeste mõtted, mida jagub nii ohtralt internetis ja veebipäevikutes ja mis teevad täpselt seda, mida tegi Korihor.²⁶

Kui vaatame maailma poole ja järgime selle õnnevalemeid²⁷, ei tea me kunagi, mis on rõõm. Õigemeelsusetud võivad tunda mistahes arvul emotsioone ja kogeda elamusi, kuid ei tunne iial rõõmu!²⁸ Rõõm on and ustavatele.²⁹ See and tuleb siis, kui püüda sihilikult elada õigemeelselt, nagu õpetas Jeesus Kristus.³⁰

Ta õpetas meile, kuidas tunda rõõmu. Kui valime Taevase Isa oma Jumalaks³¹ ja võime tunda, kuidas Päästja lepitus meie elus toimib, täitume me rõõmuga.³² Iga kord, kui kosutame oma abikaasat ja juhatame lapsi, iga kord, kui andestame kellelegi või palume neilt andeks, võime tunda rõõmu.

Iga päev, kui meie teiega otsustame elada selestiliste seaduste järgi, iga päev, kui peame kinni oma lepingutest ja aitame ka teistel seda teha, on rõõm meiega.

Võtke kuulda neid psalmide autori sõnu: „Ma pean Jehoovat alati oma silma ees, sest tema on mu paremal pool, ma ei kõigu! .. Rõõmu on rohkesti [Tema] palge ees.”³³ Kui see põhimõte on kinnitunud meie südamesse, saab iga päev olla rõõmu ja hõiskamise päev.³⁴ Tunnistan seda Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.