2010–2019
Meeleparandus: rõõmuküllane valik
Oktoober 2016


Meeleparandus: rõõmuküllane valik

Meeleparandus ei ole tänu Päästjale mitte ainult võimalik, vaid ka rõõmuküllane.

Kui ma olin 12-aastane, elas minu perekond Göteborgis, Lõuna-Rootsi rannalinnas. See on meie kalli kaaslase, suvel meie seast lahkunud vanem Per G. Malmi1 kodulinn. Me igatseme teda. Oleme tänulikud tema õilsuse ja üllameelse teenistuse eest ning tema võluva pere eeskuju eest. Me palume, et Jumal neid rikkalikult õnnistaks.

Viiskümmend aastat tagasi toimus meie kirikuteenistus suures ümberehitatud elumajas. Ühel pühapäeval tervitas kirikus minu sõber Steffan2, koguduse ainus teine diakon, mind suure elevusega. Me läksime sakramendisaali lisaruumi ja ta tõmbas oma taskust suure ilutulestikuraketi ja tikud. Nooruse tuulepäisuses võtsin ma ilutulestiku ja läitsin pika halli süütenööri. Ma plaanisin süütenööri enne plahvatust ära kustutada. Kuid kui ma seda teha üritades sõrmed ära põletasin, pillasin ma ilutulestiku maha. Steffan ja mina vaatasime õudusega, kuidas süütenöör edasi põles.

Ilutulestikurakett plahvatas ja väävlisuits täitis lisaruumi ja sakramendisaali. Me koristasime ilutulestiku jäätmed kiiruga ära ja avasime aknad, püüdes haisu välja saada, lootes naiivselt, et keegi seda ei märka. Õnneks ei saanud keegi viga ega tekkinud mingit kahju.

Kui liikmed koosolekule tulid, märkasid nad tugevat väävlihaisu. Seda oli raske mitte märgata. See hais häiris koosoleku püha olemust. Kuna Aaroni preesterluse hoidjaid oli vähe – ja seisundis, mida võib vaid kirjeldada kui võimetust asju omavahel seostada –, jagasin ma sakramenti, kuid ei tundnud ennast väärilisena, et sellest osa võtta. Kui sakramendikandik mulle ulatati, ei võtnud ma ei leiba ega vett. Ma tundsin end kohutavalt. Ma tundsin piinlikkust ja teadsin, et see, mida olin teinud, oli Jumalale vastumeelne.

Pärast kirikut kutsus koguduse juhataja Frank Lindberg, auväärne vanem hõbehallide juustega mees, mind oma ruumi. Kui ma istet võtsin, vaatas ta mulle lahkelt otsa ja ütles, et oli märganud, et ma ei võtnud sakramenti. Ta küsis, miks. Ma kahtlustasin, et ta teadis, miks. Ma olin kindel, et kõik teadsid, mida ma teinud olin. Kui ma talle ütlesin, küsis ta, kuidas ma end tunnen. Läbi pisarate palusin ma katkendlikult vabandust ning ütlesin end teadvat, et olin Jumalale pettumust valmistanud.

Juhataja Lindberg avas kulunud Õpetuse ja Lepingute raamatu ning palus mul lugeda mõned allajoonitud salmid. Ma lugesin valjult ette järgmised sõnad:

„Vaata, see, kes on parandanud meelt oma pattudest, sellele on andeks antud ja mina, Issand, ei pea neid enam meeles.

Sellest te võite teada, kas inimene parandab meelt oma pattudest – vaata, ta tunnistab need üles ja hülgab need.”3

Ma ei unusta kunagi juhataja Lindbergi kaastundlikku naeratust, kui ma pärast lugemist talle otsa vaatasin. Mõnevõrra tundlikult ütles ta mulle, et tunneb, et ma võin taas sakramenti võtta. Kui ma tema ruumist lahkusin, tundsin ma kirjeldamatut rõõmu.

Selline rõõm on meeleparandusele omane tulemus. Kreeka keeles seostub sõna meeleparandus sõnadega „pärast tajuma” ja viitab muutusele.4 Rootsi keeles on see sõna omvänd, mis tähendab lihtsalt „ringi pöörama”.5 Kristlik kirjanik C. S. Lewis kirjutas muutumise vajadusest ja meetodist. Ta märkis, et meeleparandus hõlmab „tagasi õigele teele toomist”. „Vale summa võib õigeks parandada,” ütles ta, „kuid ainult tagasi minnes, kuni viga on üles leitud ja sellest kohast edasi uuesti üle arvutatud, mitte kunagi lihtsalt edasi minnes.”6 Käitumise muutmine ja taas „õigele rajale naasmine” on osa meeleparandusest, kuid ainult osa. Tõeline meeleparandus hõlmab ka oma südame ja tahte Jumala poole pööramist ning patust loobumist.7 Nagu Hesekiel selgitas, tähendab meelt parandada „pöördu[da] ‥ patust, ‥ te[ha], mis on kohus ja õige; ‥ an[da] tagasi pan[t] ‥ [ja käia] elu seaduste järgi ilma ülekohut tegemata”.8

Kuid isegi see pole täiuslik kirjeldus. See ei tuvasta õigesti väge, mis teeb meeleparanduse võimalikuks – meie Päästja lunastavat ohverdust. Tõeline meeleparandus peab sisaldama usku Jeesusesse Kristusesse, usku, et Ta võib meid muuta, usku, et Ta võib meile andestada, ja usku, et Ta aitab meil edasisi vigu vältida. Selline usk muudab Tema lepituse meie elus mõjusaks. Kui me „pärast tajume” ja Päästja abiga „ringi pöörame”, võime tunda Tema lubaduse lootust ja andestuse rõõmu. Ilma Päästjata kaovad sellele omased lootus ja rõõm ning meeleparandus muutub lihtsalt vaevaliseks käitumise muutmiseks. Kuid Temasse usku rakendades pöördume me Tema võimesse ja soovi patt andeks anda.

Juhataja Boyd K. Packer kinnitas meeleparanduse lootusrikkaid lubadusi 2015. a aprillis, oma viimasel üldkonverentsil. Ta kirjeldas Päästja lepituse väge tervendada kõnes, mida mina kutsuks poole sajandi jooksul apostlina teenimisel saadud tarkuse destillatsiooniks. Juhataja Packer ütles: „Lepitus ei jäta endast maha jälgi. Mida see parandab, on parandatud. See tervendab, ja mis on saanud terveks, see ka jääb terveks.”9

Ta jätkas:

„Lepitus, mis võib meist igaühte tagasi võita, ei kanna arme. See tähendab, et ükskõik mida me ka teinud oleme või ükskõik kus me ka olnud oleme või kuidas midagi juhtus, kui me tõeliselt meelt parandame, on Ta lubanud, et Ta lepitab. Ja kui Ta lepitas, siis oli see asi lahendatud. ‥

Ma olen tänulik ‥ lepituse [eest], mis võib pesta puhtaks iga pleki, olgu see kui tahes raske, pikaajaline või mitmekordselt korratud.”10

Päästja lepituse ulatus on lõpmatu selle laiuses ja sügavuses nii teile kui ka mulle. Kuid seda ei suruta meile kunagi peale. Nagu selgitas prohvet Lehhi, kui me oleme „saanud piisavalt juhatust, et eristada head halvast”,11 oleme me „vabad, et valida vabadust ja igavest elu kõikide inimeste suure Vahemehe kaudu või valida vangistus ja surm”.12 Teiste sõnadega on meeleparandus valik.

Me võime teha – ja mõnikord ka teeme – teistmoodi valikuid. Sellised valikud ei pruugi tunduda olemuselt valed, kuid need takistavad meil tõeliselt kahetseda ja seega välistavad meie tõelise meeleparanduse. Näiteks võime otsustada teisi süüdistada. Kui ma 12-aastasena Göteborgis olin, oleksin ma võinud Steffanit süüdistada. Tema oli see, kes ilutulestiku ja tikud kirikusse kaasa tõi. Kuid teiste süüdistamine, isegi kui see on õigustatud, võimaldab meil oma käitumist välja vabandada. Seda tehes paneme vastutuse oma tegude eest teistele. Kui vastutus on kõrvaldatud, vähendame nii oma vajadust kui ka võimet tegutseda. Me muudame ennast abituteks ohvriteks, selle asemel et ise tegutseda.13

Teine valik, mis meeleparandust pärsib, on oma vigadel väiksematena paista laskmine. Selles Göteborgi ilutulestiku intsidendis ei saanud keegi viga, mingit püsivat kahju ei tekitatud ja koosolek toimus sellest hoolimata. Oleks olnud kerge öelda, et polnud mingit põhjust meelt parandada. Kuid lastes oma vigadel väiksemana paista, isegi kui sellel ei tundu esialgu mingeid tagajärgi olevat, eemaldab motivatsiooni muutuda. Sedaviisi mõtlemine takistab meil nägemast, et meie vigadel ja pattudel on igavikulised tagajärjed.

Veel üks viis mõelda on, et meie pattudel ei ole tähtsust, kuna Jumal armastab meid meie tegudest hoolimata. On ahvatlev uskuda seda, mida petlik Nehor Sarahemla rahvale õpetas: „Et terve inimkond päästetakse viimsel päeval ja et neil ei ole vaja karta ega väriseda, ‥ ja lõpuks saavad kõik inimesed igavese elu.”14 Kuid see veetlev idee on vale. Jumal armastab meid. Kuid Ta hoolib sellest, mida me teeme, ja ka meie peaksime sellest hoolima. Ta on andnud selged juhised, kuidas me peaksime käituma. Me kutsume neid juhiseid käskudeks. Tema heakskiit ja meie igavene elu sõltuvad meie käitumisest, sealhulgas meie soovist alandlikult meelt parandada.15

Lisaks ei saavuta me tõelist meeleparandust, kui me otsustame eraldada Jumala Tema käskudest. Sest kui sakrament ei oleks püha, siis poleks tähtsust, et ilutulestiku väävlihais segas seda sakramendikoosolekut Göteborgis. Peaksime olema ettevaatlikud, et me ei eira patust käitumist, õõnestades Jumala autoriteeti Tema käskude osas. Tõeline meeleparandus nõuab Päästja jumalikkuse ja Tema viimse aja töö tõe tunnustamist.

Vabanduste leidmise asemel valigem meeleparandus. Meeleparanduse kaudu võime vaadata endasse nagu kadunud poeg tähendamissõnas16, ja mõtiskleda oma tegude igavikuliste tagajärgede üle. Kui me mõistame, kuidas meie patud meie igavest õnne mõjutavad, ei tunne me ainult tõelist kahetsust, vaid püüame ka paremaks muutuda. Kui seisame silmitsi kiusatustega, küsime endalt William Shakespeare’i sõnadega:

„Kas saab mu võidust ollagi siin juttu?

Vaid unelm, ohe, kustuv lõbulõõm!

Ons hetke mõnu hinnaks nädal nuttu?

Kas igavikku väärt on viivu rõõm?”17

Kui me oleme viivu rõõmu nimel kaotanud silmist igaviku, siis võime otsustada meelt parandada. Tänu Jeesuse Kristuse lepitusele on meil teine võimalus. Metafooriliselt võime vahetada selle mõtlematu viivu rõõmu ja saada vastu igavikulise lootuse. Nagu selgitas Päästja: „Sest vaata, Issand, teie Lunastaja, kannatas surma lihas, mispärast, ta kannatas kõikide inimeste valu, et kõik inimesed võiksid meelt parandada ja tema juurde tulla.”18

Jeesus Kristus saab andestada, kuna Tema tasus meie pattude eest.19

Meie Lunastaja otsustab andestada, sest Temas on võrreldamatu kaastunne, halastus ja armastus.

Meie Päästja soovib andestada, kuna see on üks Tema jumalikest omadustest.

Ja Hea Karjane, nagu Ta on, rõõmustab Ta, kui me otsustame meelt parandada.20

Kui me tunneme Jumalale meelepärast kurvastust oma tegude pärast21, kui me otsustame meelt parandada, kutsume kohe Päästja oma ellu. Nagu õpetas Amulek: „[Minge ja ärge tehke] enam oma südant kõvaks, sest vaata, praegu on teie päästeaeg ja -päev; ja seepärast, kui te parandate meelt ja ei tee oma südant kõvaks, siis astub suur lunastusplaan teie jaoks otsekohe jõusse.”22 Me võime tunda Jumalale meelepärast kurvastust oma tegude pärast ning samas tunda rõõmu Päästja abi üle.

Tõsiasi, et me võime meelt parandada, on evangeeliumi hea sõnum!23 Süü võib saada ära pühitud.24 Me võime täituda rõõmuga, saada oma patud andeks ja tunda meelerahu.25 Võime vabaneda meeleheitest ja patu köidikutest. Me võime täituda Jumala imelise valgusega ja me hing ei valuta enam.26 Meeleparandus ei ole tänu Päästjale mitte ainult võimalik, vaid ka rõõmuküllane. Ma mäletan seni, millised tunded minust kogudusejuhataja ruumis pärast ilutulestiku episoodi üle uhusid. Ma teadsin, et mulle oli andestatud. Mu süütunne kadus, minu sünge meeleolu selgines ja mu süda tundus kerge.

Vennad ja õed, selle konverentsi lõppedes kutsun ma teid tundma elus rohkem rõõmu – rõõmu teadmises, et Jeesuse Kristuse lepitus on tõeline, rõõmu Päästja võimest ja soovist andestada ja rõõmu soovist meelt parandada. Järgigem Päästja juhiseid „ammuta[da] rõõmuga vett päästeallikaist”.27 Otsustagem meelt parandada, hüljata oma patud ja pöörata ringi oma süda ja tahe, et järgida meie Päästjat. Ma tunnistan, et Ta tõesti elab. Ma olen tunnistajaks Tema võrreldamatust halastusest, kaastundest ja armastusest, millest olen korduvalt osa saanud. Ma palvetan, et saaksite osa Tema lepituse lunastavatest õnnistustest nüüd – ja üha uuesti ja uuesti ja uuesti kogu teie elu jooksul28, nagu mina olen saanud. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Viited

  1. Vanem Per Gösta Malm (1948–2016) teenis seitsmekümnest üldjuhina aastast 2010 kuni surmani. Kuigi ta sündis Rootsis Jönköpingis, asus ta koos naisega elama Göteborgi. Oma märkimisväärses 2010. a sügisese üldkonverentsikõnes meenutas vanem Malm elu Göteborgis (vt Hingamine teie hingedele – 2010. a sügisene üldkonverents).

  2. Kuigi Steffan ei ole minu sõbra päris nimi, jagan ma seda lugu tema loal.

  3. ÕL 58:42–43.

  4. Kreekakeelne sõna metanoeo tähendab otseses mõttes „pärast tajuma” (meta – „pärast”, vihjates „muutusele”, noeo – „tajuma”; nous – „meel, moraalse peegelduse ase”) (vt James Strong. The New Strong’s Expanded Exhaustive Concordance of the Bible [2010], Greek dictionary section, lk 162).

  5. Isiklik sõna omvänd tõlge. Om võib tõlkida kui „ringi” või „tagasi”. Vänd võib tõlkida kui „pöörama”.

  6. C. S. Lewis, The Great Divorce (1946), lk 6. Selle raamatu eessõnas kirjutas Lewis, et mõned püüavad taevast ja põrgut ühendada, selle asemel et üht või teist valida. Ta ütleb, et mõned meie seast arvavad, et „arendamine, kohandamine või täiustamine muudab kurja miskit moodi heaks. ‥ See tõekspidamine on minu arvates kohutav viga. ‥ Me ei ela maailmas, kus kõik teed on ringi raadiuseks ja kus seeläbi kõik teed, kui neid küllalt kaua järgida, keskpunktile lähenevad ja lõpuks seal kohtuvad. ‥

    Ma ei arva, et kõik, kes valivad vale tee, hukkuvad, kuid nende päästmine tähendab nende õigele rajale tagasi toomist. ‥ Kurja saab heastada, kuid seda ei saa heaks „arendada”. Aeg seda ei paranda. Kurjust peab vähehaaval tagasi keerama ‥ või muidu see ei kao” (lk 5–6).

  7. Märksõna „Meeleparandus”. – Pühakirjajuht

  8. Hs 33:14–15.

  9. Juhataja Boyd K. Packeri tunnistust 2015. a kevadise üldkonverentsiga seoses toimunud juhtide koolituselt ei ole avaldatud. Need laused on minu isiklikest märkmetest sellel koosolekul.

  10. Boyd K. Packer. Õnneplaan. – 2015. aasta kevadine üldkonverents.

  11. 2Ne 2:5.

  12. 2Ne 2:27.

  13. Vt 2Ne 2:26.

  14. Al 1:4. Nehor ja tema järgijad ei uskunud meeleparandusse (vt Al 15:15).

  15. Vt Russell M. Nelson. Divine Love. – Liahona, veeb 2003, lk 12–17.

  16. Vt Lk 15:17; vt ka s 11–24.

  17. William Shakespeare. Kogutud teosed seitsmes köites. Lucretia, tõlk Harald Rajamets, 7. kd, lk 435.

  18. ÕL 18:11.

  19. Vt Js 53:5.

  20. Vt Lk 15:4–7; ÕL 18:10–13.

  21. Tõeline meeleparandus hõlmab „Jumalale meelepärast kurvastamist” (2Kr 7:10). Vanem M. Russell Ballard on õpetanud: „Neile, kes on teelt kõrvale kaldunud, on Päästja valmistanud tagasitee. Kuid see pole valutu. Meeleparandus ei ole kerge; see võtab aega – valusat aega!” (Keeping Covenants. – Ensign, mai 1993, lk 7) Vanem Richard G. Scott õpetas samuti: „Mõnikord on meeleparanduse sammud alguses rasked ja valulised” (Finding Forgiveness. – Ensign, mai 1995, lk 77). Samas kui Jumalale meelepärane kurvastamine on meeleparanduse protsessiga seotud, on lõpptulemuseks rõõm, kui tuntakse andestust pattude eest.

  22. Al 34:31, rõhutus lisatud.

  23. Märksõna „Evangeelium”. – Pühakirjajuht

  24. Vt En 1:6.

  25. Vt Mo 4:3.

  26. Vt Mo 27:29.

  27. Js 12:3.

  28. Vt Mo 26:29–30. Kuigi Jumal lubab andestada, on Talle vastumeene tahtlik patustamine ja lootmine, et Päästja armu kaudu same kergesti meelt parandada (vt Hb 6:4–6; 10:26–27). Vanem Richard G. Scott on öelnud: „Kõik, kes soovivad minevikus tehtud kehvade valikute tagajärgedest vabaneda, saavad rõõmu sõnumist, et Issand suhtub nõrkustesse erinevalt, kui ta suhtub vastuhakkamisse. Kui Issand hoiatab, et vastuhakuga kaasneb karistus, kui sellest meelt ei parandata, siis nõrkustest räägib Issand alati halastavalt.” (Jõu ammutamine Jeesuse Kristuse lepitusest. – 2013. a sügisene üldkonverents).