Teenimine

Võimalus teenida on Kiriku liikmelisuse üks suurimaid õnnistusi.² Issand on öelnud: „Kui sa mind armastad, teenid sa mind”³ ja me teenime Teda, teenides teisi.⁴

Teenides saame Jumalaga lähedasemaks.⁵ Me õpime Teda tundma viisidel, kuidas me muidu ei saaks. Meie usk Temasse suureneb. Meie probleemid saavad uue vaatenurga. Elu muutub rohkem rahuldustpakkuvamaks. Meie armastus teiste vastu kasvab, samamoodi ka meie soov teenida. Selle õnnistatud protsessi kaudu saame rohkem Jumala-sarnaseks ning oleme paremini valmis Tema juurde naasma.⁶

Nagu president Marion G. Romney on õpetanud: „Teenimine ei ole miski, mille me siin maa peal välja kannatame, et saaksime välja teenida õiguse elada selestilises kuningriigis. Teenimine on see tõeline olemus, millest koosneb ülendatud elu selestilises kuningriigis.”⁷

Kirikus teenimine võib aga olla raske, kui meil palutakse teha midagi, mis meid hirmutab, kui me väsime teenimisest või kui meid kutsutakse tegema midagi, mis meile esialgu ei meeldi.

Hiljuti sain ma uue ülesande. Ma olin teeninud Kagu-Aafrika piirkonnas. Mul oli põnev teenida kohas, kus Kirik on suhteliselt noor ja seda alles rajatakse, ning me armastasime pühasid. Seejärel kutsuti mind tagasi Kiriku peakorterisse ja kui aus olla, siis ei olnud ma kuigi entusiastlik. Ülesande muudatus tõi teadmatuse.

Ühel ööl pärast eelseisva muutuse üle mõtisklemist nägin unes oma vanavanaisa Joseph Skeeni. Ma teadsin tema päevikust, et kui tema ja ta abikaasa Maria kolisid Nauvoosse, siis soovis ta teenida, otsis üles prohvet Joseph Smithi ja küsis, kuidas ta saaks aidata. Prohvet saatis ta tööle preeriasse ning käskis tal anda endast parim – seda ta tegigi. Ta töötas Smithide farmis.⁸

Ma mõtisklesin selle eesõiguse üle, mis Joseph Skeenil oli, kui ta sai oma ülesande sellisel viisil. Järsku mõistsin, et sama eesõigus on mul, nagu ka meil kõigil. Kõik Kiriku kutsed tulevad Jumalalt – Tema määratud teenijate kaudu.⁹

Ma tundsin selget vaimset kinnitust, et mu uus ülesanne oli inspireeritud. On oluline, et me mõistaksime seda – et meie kutsed tulevad meie preesterluse juhtide kaudu sõna otseses mõttes Jumalalt. Pärast seda kogemust muutus mu suhtumine ja ma täitusin sügava sooviga teenida. Ma olen tänulik meeleparanduse õnnistuse ja oma muutunud südame eest. Ma armastan oma uut ülesannet.

Isegi kui me arvame, et meie kutse Kirikus oli vaid meie preesterluse juhi mõte, või et me saime selle, sest mitte keegi teine ei olnud nõus seda vastu võtma, õnnistatakse meid teenimise eest. Kuid kui me märkame oma kutses Jumala kätt ja teenime kogu südamest, tuleb meie teenistusse lisavägi ning meist saavad Jeesuse Kristuse tõelised teenijad.

Kutsetes teenimine nõuab usku. Peatselt pärast seda, kui Joseph farmis tööle hakkas, jäid nad Mariaga mõlemad väga haigeks. Neil ei olnud raha ja nad olid võõraste seas. See oli neile keeruline aeg. Joseph kirjutas oma päevikus: „Me jätkasime töötamist [ja] hoidsime Kirikust kinni selle vähese usuga, mis meil oli, kuigi kurat proovis meid hävitada ja meid tagasi ajada.”¹⁰

Mina koos sadade teiste järeltulijatega olen igavesti tänulik, et Joseph ning Maria ei läinud tagasi. Kui oleme oma kutsetes ja kohustustes visad ning hoiame kinni kogu usuga, mis meil on, siis saabuvad õnnistused.

Ma tean imelist evangeeliumi aluste õpetajat, kes õpetades klassi liikmeid inspireerib. See ei ole aga alati nii olnud. Pärast Kirikuga liitumist sai ta kutse teenida Algühingus. Ta tundis, et tal puuduvad õpetamisoskused, kuid kuna ta teadis teenimise tähtsust, siis oli ta nõus. Peagi sai hirm temast võitu ja ta ei käinud enam kirikus, et ta ei peaks õpetama. Õnneks märkas ta puudumist tema koduõpetaja, külastas teda ning kutsus ta tagasi. Piiskop ja koguduse liikmed abistasid seda naist. Lõpuks hakkas ta suurenenud usuga taas lapsi õpetama. Kui ta rakendas põhimõtteid, mida nüüd õpetatakse käsiraamatus „Päästja viisil õpetamine”, õnnistas Issand tema püüdeid ja temast sai andekas õpetaja.¹¹

Meis igaühes olev loomupärane inimene kaldub ennast teenimisest välja vabandama põhjustel, nagu „ma ei ole valmis teenima, mul on vaja rohkem õppida”, „olen väsinud ja mul on vaja puhkust”, „olen liiga vana, on kellegi teise kord” või „mul on lihtsalt liiga kiire”.

Vennad ja õed, kutse vastu võtmine ja selles teenimine on tegutsemine usus. Me võime usaldada seda, mida meie prohvet Thomas S. Monson on korduvalt õpetanud: „Keda Jumal kutsub, seda valmistab Jumal ka ette” ja „kui me täidame Issanda ülesandeid, on meil õigus Issanda abile”.¹² Kui ülesanne meid enda alla matab või kui meil puudub huvi, kui me oleme surmani hirmunud või surmani tüdinud, soovib Issand, et me paneksime sisse madalama käigu, looksime rohkem võimsust ja teeniksime.

Ma ei näe mitte mingisuguseid märke, et president Monsonil ja tema kaaslastel Esimeses Presidentkonnas ja Kaheteistkümne Apostli Kvoorumis oleks liiga kiire või et nad oleksid liiga väsinud. Nad on inspireerival viisil näide väest, mis tuleb meie ellu, kui me rakendame usku, võtame ülesanded vastu ning täidame neid kohusetunde ning pühendumusega. Nad „aita[sid] teha meil tööd” ¹³ juba palju aastaid tagasi ning rühivad endiselt kõrgemale, kaugemale ja edasi.

Jah, nad teenivad tähtsates kutsetes, kuid iga kutse või ülesanne on tähtis. Kiriku eelmine prohvet ja president, Gordon B. Hinckley on öelnud: „See on meie kõigi ühine ettevõtmine … Teie kohustus teie vastutusalal on sama oluline kui minu kohustus minu vastutusalal. Ükski kutse selles Kirikus pole väike ega tähtsusetu.”¹⁴ Iga kutse on tähtis.¹⁵

Tõuskem üles usus, „ai[dakem] teha meil tööd” ning tehkem nii, et „iga hea töö tehtud saab”.¹⁶ „Pangem aeglusti sisse” koos ustava tädi Dorothyga. Teenigem vendade ja õdedena.

Kui soovite teha oma piiskopi või koguduse juhataja õnnelikuks, siis esitage talle küsimused: „Kuidas ma saan aidata?” ja „Kus Issand soovib, et ma teeniksin?” Kui ta palvetab ning võtab arvesse teie isiklikke, perekondlikke ja tööalaseid kohustusi, annab ta teile inspireerituna sobiva kutse. Kui teid asetatakse ametisse, siis saate te preesterluse õnnistuse, mis aitab teil olla edukas. Teid õnnistatakse! Iga liige on vajalik ja iga liige vajab võimalust teenida.¹⁷

Jeesus Kristus, meie suur Eeskuju, andis oma Isa töös oma elu. Enne selle maailma organiseerimist pakkus Jeesus Kristus, algusest peale valitud ja võitud, ennast suures nõukogus vabatahtlikuks: „Siin ma olen, saada mind!”¹⁸ Seda tehes sai Temast sõna otseses mõttes meie kõigi teenija. Jeesuse Kristuse kaudu ja selle väe kaudu, mida saame Tema lepitusest, saame ka meie teenida. Ta aitab meid.¹⁹

Ma suunan oma siira armastuse nende poole teie seast, kes hetkel ei saa traditsioonilisel viisil Kirikus teenida isiklike olukordade tõttu, kuid kes te elate oma elu teenimise vaimus. Ma palvetan, et teid teie püüetes õnnistataks. Samuti väljendan ma tänu nendele, kes suurendavad oma kutseid igal nädalal, kui ka nendele, kes võtavad peatselt vastu kutse teenida. Kõik panused ja ohverdused on väärtuslikud, eriti Tema arvates, keda me teenime. Kõik, kes teenivad, saavad Jumala armu.²⁰

Olgu meie vanus või olukord milline tahes, olgu meie motoks teenimine.²¹ Teenige oma kutsetes. Teenige misjonil. Teenige oma ema. Teenige võõrast. Teenige ligimest. Lihtsalt teenige.

Õnnistagu Issand igaühte meist püüetes teenida ja saada Jeesuse Kristuse tõelisteks järgijateks.²² Ma tunnistan, et Ta elab ja juhib seda tööd. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.