Hinge siiras soov
Iga hinnaline palvehetk saab olla püha aeg, mille veeta Isaga, Poja nimel ja Püha Vaimu väel.
Surelikkuse heitluses ei jäeta meid iial üksi oma tööd tegema, oma lahinguid pidama, vastase või vastuseta jäänud küsimustega silmitsi seisma. Jeesus Kristus õpetas tähendamissõnaga, „et alati tuleks palvetada ja mitte tüdida”. Ta rääkis ühest kohtunikust, kes ei austanud Jumalat ega pidanud lugu inimestest. Tema ette ilmus korduvalt lesknaine, kes palus, et tema õigust vastase ees kaitstaks. Mõnda aega kohtunik teda ei aidanud. Kuid kuna ta jätkas ustavalt anumist, tuli kohtunik lõpuks mõttele: „Kuna see lesk mind tüütab, muretsen ma temale õiguse, et ta viimaks ei tuleks ja mulle näkku ei lööks!”
Seejärel selgitas Jeesus:
„Kas siis Jumal ei peaks muretsema õigust oma äravalituile, kes tema poole kisendavad ööd ja päevad ‥ ?
Ma ütlen teile: küll ta peatselt muretseb neile õiguse!”
Ja seejärel esitab Issand selle küsimuse: „Siiski, kui Inimese Poeg tuleb, kas ta leiab usku maa pealt?”1
Palve on oluline usu kujunemiseks. Kui Issand tuleb taas, kas Ta leiab siis eest inimesed, kes teavad, kuidas palvetada usuga, ja kes on valmis saama päästetud? „Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.”2 Me oleme armastava Taevase Isa lapsed ja võime nautida Temaga isiklikku osadust, kui palvetame „siira südamega, tõsise kavatsusega, uskudes Kristusesse”3 ja siis tegutseme Püha Vaimu õhutusel saadud vastuste järgi. Me palvetame, kuulame ja kuuletume usuga, et võiksime õppida, kuidas olla üks Isa ja Pojaga.4
Usupalve avab tee hiilgavatele taeva kingitud õnnistustele. Päästja on õpetanud:
„Paluge, siis antakse teile; otsige, siis te leiate; koputage, siis avatakse teile.
Sest igaüks, kes palub, see saab, ja kes otsib, see leiab, ja kes koputab, sellele avatakse.”5
Kui me loodame saada, siis peame paluma, otsima ja koputama. Tõde otsides luges Joseph Smith pühakirjadest: „Aga kui kellelgi teist on puudu tarkusest, see palugu Jumalalt, kes kõigile annab suisa ega tee etteheiteid, ja siis antakse temale.”6 Tema usupalves taevad avanesid. Isa Jumal ja Tema poeg Jeesus Kristus laskusid hiilguses alla ja rääkisid Josephiga, juhatades sisse aegade täiuse ajajärgu. Tervenemine, vägev kaitse, jumalikud teadmised, vabastav andestus ja hinnaline rahu on mõned vastused, mis tulevad, kui usuga oma hinge siirast soovist7 teada anname.
Me palvetame oma Isa poole Jeesuse Kristuse nimel Püha Vaimu väega, kaasates nõnda pöördumistesse kõik kolm Jumaluse liiget.
Me palvetame oma Taevase Isa ja ei kellegi teise poole, sest Tema on „taevas ‥ Jumal, kes on lõputu ja igavene, igavikulisusest igavikulisuseni, ‥ taeva ja maa ja kõikide asjade, mis neis on, kujundaja”. Meie Loojana andis Ta käsud, et me „pea[me] armastama ja teenima teda, ainsat elavat ja tõelist Jumalat, ja et tema peab olema ainus olend, keda [meil] tuleb kummardada”8.
Kui palvetate Taevase Isa poole usuga, „ta lohutab teid teie kannatustes [ja te saate] toitu[da] rõõmuga tema armastusest”9. President Henry B. Eyring rääkis, et tema isa palved vähiga lahingut pidades ja lõpuks kaotades õpetasid talle, kui sügavalt isiklik suhe on Jumalal oma lastega:
„Kui valu muutus intensiivseks, leidsime ta hommikul voodi kõrvalt põlvili. Ta oli olnud liiga nõrk, et tagasi voodisse minna. Ta ütles meile, et oli palvetanud ja küsinud Taevaselt Isalt, miks ta pidi nii palju kannatama, kuigi oli alati püüdnud olla hea. Tema sõnul tuli lahke vastus: „Jumal vajab vapraid poegi.”
Nii pidas ta vastu lõpuni, usaldades, et Jumal armastab teda, kuulab teda ja tõstab ta üles. Teda oli õnnistatud varasest noorusest peale teadmisega, et armastav Jumal on palve kaugusel.”10
Me palvetame Jeesuse Kristuse nimel, sest meie pääste on Kristuses ja „ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse”11. Me pöördume Isa poole Jeesuse Kristuse pühal nimel12, sest Tema on meie eestkostja Isa ees ja kostab meie eest.13 Ta kannatas, valas verd ja suri, et anda au oma Isale, ja Ta halastav palve meie eest avab meile kõigile tee rahuni selles elus ja igavesse ellu tulevas maailmas. Ta ei taha, et me kannataksime kauem või taluksime rohkem katsumusi, kui on vaja. Ta tahab, et pöörduksime Tema poole ja laseksime Tal kergendada oma koormaid, tervendada südant ja puhastada hinge Tema puhastava väe kaudu. Me ei taha iial Tema nime asjata suhu võtta päheõpitud sõnu korrates. Jeesuse Kristuse pühal nimel öeldud siirad palved väljendavad meie pühendunud armastust, igavest tänu ja vankumatut soovi palvetada, nagu palvetas Tema, teha, nagu tegi Tema, ja saada selliseks, nagu on Tema.
Me palvetame Püha Vaimu väel, sest „see, kes palub Vaimus, palub kooskõlas Jumala tahtega”14. Kui palvetame usuga, saab Püha Vaim juhtida meie mõtteid, nii et meie sõnad on kooskõlas Jumala tahtega. „Ärge paluge selleks, et kulutada seda oma himudes, vaid paluge vankumatu kindlusega, et te ei annaks järele ühelegi kiusatusele, vaid et te teeniksite tõelist ja elavat Jumalat.”15
„Tähtis pole mitte ainult see, et me teame, kuidas palvetada, vaid võrdselt tähtis on teada, kuidas oma palvele vastust saada, eristada, valvas olla, osata näha selget pilti ja mõista selge kavatsusega, milline on Jumala tahe ja eesmärk seoses meiega.”16
President Eyring on öelnud: „Minu palvetele on vastatud. Need vastused olid kõige selgemad, kui minu tahtmist vaigistas vastupandamatu vajadus teada, mida Jumal tahab. Just siis saab armastava Taevase Isa vastuse vaikse, tasase häälega meelele teatavaks teha ja südamesse kirjutada.”17
Kui Päästja läks Ketsemani aeda, oli Ta hing väga kurb surmani. Oma surmaheitluses sai Ta pöörduda üksnes oma Isa poole. Ta anus: „Kui on võimalik, siis mingu see karikas minust mööda!” Kuid lisas: „Ometi mitte nõnda, kuidas mina tahan, vaid kuidas sina tahad!”18 Kuigi Päästja oli patuta, kutsuti Teda „[kannatama] kõiksugu valusid[,] kannatusi ja kiusatusi”, sealhulgas oma rahva haigusi ja jõuetusi. „[Ta] kannatab lihas, et ta võiks võtta enda peale oma rahva patud, et ta võiks ära kustutada nende üleastumised vastavalt oma vabastamisväele.”19 Ta palvetas kolm korda: „Isa, ‥ sündigu sinu tahtmine!”20 Karikat ära ei võetud. Ta sai alandlikus ustavas palves jõudu minna edasi ja täita oma jumalik missioon teha ettevalmistused meie päästmiseks, et me võiksime meelt parandada, uskuda, kuuleda ja saada igaviku õnnistused.
Palves saadud vastused ei pruugi olla need, mida soovime. Kuid rasketel aegadel saab meie palvetest armastuse ja õrna halastuse päästenöör. Anumisehetkel võime saada jõudu edasi minna ja viia täide kõik, mida meid on tegema määratud. Issand ütleb oma pühadele, kes elavad rasketel aegadel: „Olgu teie südamed ‥ lohutatud; sest kõik liha on minu käes; olge vagusi ja teadke, et mina olen Jumal.”21
Ükskõik kas me teeme oma palveid omaette, perega, kirikus või templis või kus iganes me parasjagu viibime, kas palvetame murtud südame ja kahetseva vaimuga, et otsida taevast tarkust või jõudu vastu panna, palvetame me alati kogu südamest, pöördudes Jumala poole lakkamatult oma heaolu ja nende heaolu pärast, kes meid ümbritsevad. Siiraste soovide esitamine tänumeelsena ohtrate õnnistuste ja eluõppetundide eest tekitab meie südames vankumatut usku Jeesusesse Kristusesse, „lootuse sära”, „armastus[t] Jumala ja kõikide inimeste vastu”22.
Palve on Jumala and. Me ei pea tundma end iial tee kaotanuna ega üksinda. Tunnistan, et iga hinnaline palvehetk saab olla püha aeg, mille veeta Isaga, Poja nimel ja Püha Vaimu väel. Jeesuse Kristuse pühal nimel, aamen.