Põlvkond, mis on suuteline patule vastu seisma

Poolteist aastat tagasi kõneles juhataja Russell M. Nelson vajadusest „õpetada ja aidata üles kasvatada põlvkonda, mis on suuteline patule vastu seisma”.¹ See fraas „põlvkond, mis on suuteline patule vastu seisma” oli minu jaoks vaimselt väga tähendusrikas.

Me austame lapsi, kes püüavad elada puhast ja kuulekat elu. Olen olnud tunnistajaks paljude laste tugevusele kogu maailmas. Nad on erinevate raskuste keskel ja keerulistes oludes endiselt „vankumatud ja kõrvalekaldumatud”.² Need lapsed mõistavad oma jumalikku päritolu, tunnevad Taevase Isa armastust nende vastu ja püüavad Tema tahet järgida.

Siiski on lapsi, kel on raskusi, et olla „vankumatud ja kõrvalekaldumatud” ja kelle õrn meel on haavata saanud.³ Neid ründavad igast suunast „vastase tulised nooled”⁴ ning nad vajavad abi ja tuge. Nad on meile võimsaks motivatsiooniks, et ette astuda ja pidada patu vastu sõda, et meie lapsed Kristuse juurde tuua.

Kuulake, mida on 43 aastat tagasi öelnud vanem Bruce R. McConkie:

„Kiriku liikmetena oleme me osalised suures konfliktis. Me oleme sõjas. Me oleme arvatud Kristuse pooldajate hulka, et Lutsiferi vastu võidelda. ‥

Suures sõjas, mis tõuseb igast ilmakaarest ja mille tagajärgedeks on kahjuks paljud kaotused, mõned surmaga lõppevad, pole midagi uut. ‥

Selles sõjas ei ole ega saa olla ühtegi erapooletut.”⁵

Tänapäeval jätkub see sõda veelgi intensiivsemalt. See lahing puudutab meid kõiki ja meie lapsed on vastasvägedega rinda pistjate eesliinil. Seetõttu on meil vajadus oma vaimseid strateegiaid tugevdada.

Laste tugevdamine, et nad saaksid suuteliseks patule vastu seisma, on vanemate, vanavanemate, pereliikmete, õpetajate ja juhtide ülesanne ja õnnistus. Meil kõigil on kohustus aidata. Siiski on Issand andnud erilist juhatust lapsevanematele, et nad õpetaksid oma lapsi „mõistma õpetust meeleparandusest, usust elava Jumala Pojasse Kristusesse ja ristimisest ning käte pealepanemise kaudu antavast püha Vaimu annist” ja „palvetama ja kõndima Issanda ees laitmatult”.⁶

Kuidas kasvatada „oma lapsed üles ‥ valguses ja tões”⁷ võib olla raske küsimus, kuna see on iga pere ja iga lapse puhul erinev, kuid Taevane Isa on andnud universaalsed juhised, mis meid aitavad. Vaim inspireerib meid kõige tõhusamal viisil, kuidas me saame oma lapsi vaimselt „vaktsineerida”.

Alustuseks on vaja mõista, et esmaoluline on, et meil oleks nägemus selle vastutuse tähtsusest. Enne kui saame aidata oma lastel näha, kes nad on ja miks nad siin on, peame mõistma meie ja nende jumalikku olemust ning eesmärki. Me peame aitama neil kõhklematult teada, et nad on armastava Taevase Isa pojad ja tütred ning et Tal on neile jumalikud ootused.

Teiseks, selleks et suuta patule vastu seista, on hädavajalik mõista meeleparanduse kohta käivat õpetust. Suutlikkus patule vastu seista ei tähenda patuta olemist, kuid see eeldab pidevat meeleparanduse tegemist, valvsust ja vaprust. Võib-olla tuleb suutlikkus patule vastu seista õnnistusena korduvast patule vastu seismisest. Nagu Jaakobus on öelnud: „Seiske vastu kuradile, siis ta põgeneb teie juurest.”⁸

Noored sõdalased „olid äärmiselt vaprad ‥, ent vaata, see pole veel kõik – nad olid mehed, kes olid alati ustavad kõiges, mis iganes neile usaldati. Jah, ‥ neid oli õpetatud kinni pidama Jumala käskudest ja kõndima tema ees laitmatult.”⁹ Need noored mehed läksid sõtta, kandes endas kristlikke voorusi kui relvi nende vaenlaste vastu. President Thomas S. Monson on meile meelde tuletanud: „Meid kõiki kutsutakse pidevalt üles julgusele. Julgust on vaja iga päev meie elus − mitte ainult pöördeliste sündmuste ajal, vaid veelgi rohkem siis, kui me teeme otsuseid või reageerime end ümbritsevale olukorrale.”¹⁰

Meie lapsed kannavad vaimset sõjavarustust, kui panevad aluse viisidele, kuidas olla jünger iga päev. Ehk alahindame laste võimet iga päev jüngriks olemist mõista. President Henry B. Eyring on andnud meile nõu: „Alusta varakult ja ole kindlameelne.”¹¹ Seega on kolmandaks laste aitamise viisiks, et nad suudaksid patule vastu seista, lasta neil tunda väga varajases eas armast mõju, mis tuleb evangeeliumi põhiõpetustest ja põhimõtetest: pühakirjadest, usuartiklitest, trükisest „Sulle, noor”, Algühingu ja teistest kirikulauludest ning meie isiklikest tunnistustest, mis juhivad lapsed Päästja juurde.

Aluse panemine korrapärasele harjumusele palvetada, pühakirju uurida, pereõhtut pidada ja hingamispäeval Jumalat kummardada juhib terviklikkusele, sisemise järjekindluse ja tugevate moraalsete väärtusteni, teisisõnu vaimse ausameelsuseni. Tänapäeva maailmas, kus ausameelsus on peaaegu kadumas, väärivad meie lapsed arusaama, mida tähendab tõeline ausameelsus ja miks see on tähtis, eriti kui valmistame neid ette pühade lepingute sõlmimiseks ristimisel ja templis ning nendest kinnipidamiseks. Nagu raamatus „Jutlusta minu evangeeliumi” on õpetatud: „Kohustustest kinnipidamine valmistab inimesi [ka päris väikeseid] ette pühade lepingute tegemiseks ja pidamiseks.”¹²

Vanem Jeffrey R. Holland on õpetanud: „Rääkides lepingute pidamisest, räägime meie eesmärgi südamest ja hingest surelikkuses.”¹³ Taevase Isaga lepingute tegemisel ja nendest kinnipidamisel on ebatavaline vägi. Vastane teab seda, seega soovib ta lepingute tegemise käsitust ebaselgeks muuta.¹⁴ Aidata lastel pühasid lepinguid mõista, neid sõlmida ja nendest kinni pidada on veel üks viis, kuidas luua põlvkonda, mis on suuteline patule vastu seisma.

Kuidas me valmistame oma lapsi ette pühade lepingute sõlmimiseks ja neist kinnipidamiseks, kui nad astuvad lepingurajale ja sellel edasi liiguvad? Õpetades lapsi kinni pidama lihtsatest lubadustest, kui nad on väikesed, aitab see neil hilisemas elus kinni pidada pühadest lepingutest.

Lubage mul jagada lihtsat näidet. Üks isa küsis pereõhtul: „Kuidas meie pere omavahel läbi saab?” Viieaastane Lizzie kurtis, et tema suur vend Kevin narrib teda liiga palju ja riivab tema tundeid. Kevin nentis vastumeelselt, et Lizziel on õigus. Kevini ema küsis temalt, mida ta saaks teha, et õega paremini läbi saada. Kevin mõtles ja otsustas Lizziele lubada, et ta ei narri teda terve ühe päeva.

Järgmisel õhtul, kui kõik kogunesid perepalvele, küsis Kevini isa, kuidas tal läinud on. Kevin vastas: „Isa, ma pidasin oma lubadust!” Lizzie nõustus rõõmsalt ja pere õnnitles Kevinit.

Kevini ema uuris seejärel, et kui poiss suutis pidada oma lubadust ühe päeva, miks ta ei teeks seda siis kaks päeva. Kevin nõustus veel proovima. Möödus kaks päeva, Kevin suutis oma lubadusest kinni pidada ja Lizzie oli veelgi tänulikum. Kui isa küsis, miks ta nii hästi oma lubadusest kinni peab, vastas Kevin: „Ma pean oma lubadust, sest ma ütlesin, et teen seda.”

Järjestikku väikestest lubadustest edukalt kinnipidamine viib ausameelsuseni. Järjekindel lubaduste pidamise harjutamine on lastele vaimne ettevalmistus esimese lepingu sõlmimiseks, milleks on ristimine ja Püha Vaimu anni saamine ja millega nad lubavad, et teenivad Jumalat ja peavad Tema käske.¹⁵ Lubadused ja lepingud on lahutamatud.

Me õpime Taanieli raamatust, kuidas Sadrak, Meesak ja Abednego keeldusid kuningas Nebukadnetsari püstitatud kuldkuju kummardamast.¹⁶ Kuningas hoiatas neid, et kui nad kuju ei kummarda, visatakse nad tulisesse ahju. Nad keeldusid ja ütlesid:

„Kui see peab olema, võib meie Jumal, keda me teenime, meid päästa: Ta päästab meid tulisest ahjust. ‥

Aga kui mitte, siis olgu sul teada, kuningas, et meie ei teeni su jumalaid.”¹⁷

„Aga kui mitte.” Mõtisklege nende kolme sõna tähenduse ja selle üle, kuidas need lepingute pidamisega seotud on. Need kolm noort meest ei pannud oma kuulekust sõltuma pääsemisest. Isegi kui neid poleks päästetud, oleksid nad pidanud kinni Issandale antud lubadusest, kuna nad olid andnud sõna, et teevad seda. Lepingutest kinnipidamine ei sõltu kunagi meie olukorrast. Need kolm noort meest, just nagu noored sõdalased, on meie lastele imelisteks eeskujudeks suutlikkusest patule vastu seista.

Kuidas neid näiteid oma kodudes ja peredes rakendada? Me aitame lastel vähehaaval edu maitsta, kui anname neile „rea rea peale, õpetuse õpetuse peale”.¹⁸ Kui nad oma lubadusi peavad, tunnevad nad oma elus Vaimu. Vanem Joseph B. Wirthlin on õpetanud, et „ausameelsuse ülimaks autasuks on Püha Vaimu pidev kaaslus”.¹⁹ Nii kasvab kõigi meie laste „enesekindlus Jumala läheduses tugevaks”.²⁰ Ausameelsusest saab alguse vägev põlvkond, kes on suuteline patule vastu seisma.

Vennad ja õed! Hoidke oma väikesi oma lähedal, nii lähedal, et nad näeksid teie igapäevast religioosset käitumist ning näeksid teid oma lubadustest ja lepingutest kinni pidamas. „Lapsed on suurepärased matkijad, pakkugem neile siis midagi head, mida matkida.”²¹ Me tõepoolest aitame õpetada ja kasvatada Issandale põlvkonda, kes on suuteline patule vastu seisma lubaduste ja lepingute kaudu.

Ma tunnistan, et Jeesus Kristus juhib seda Kirikut. Kui te õpetate, juhite ja armastate lapsi Päästja kombel, võite saada isiklikke ilmutusi, mis aitavad teil luua ja relvastada põlvkonda, mis on suuteline patule vastu seisma. Mu palve on, et meie lapsed kordaksid Nefi sõnu: „Teed sa mind selliseks, et ma hakkan värisema patu ilmnemisel?”²² Ma tunnistan, et meie Päästja lepitas maailma patud,²³ kuna Ta ütles, et Ta seda teeb ja kuna Ta armastab meid rohkem, kui meie kõigest surelikena iial suudame mõista,²⁴ sest Ta ütles, et Ta seda teeb. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.