Tema käsi, mis meid iga päev juhatab

Üks Taevase Isa armastatumaid vahendeid Tema laste juhatamisel on õigemeelsed vanavanemad. Minu isa ema oli selline naine. Kord, kui ma olin veel liiga väike, et mäletada, sain ma isa käest pragada. Vanaema, kes seda pealt nägi, ütles: „Monte, minu arvates kohtled sa teda liiga karmilt.”

Mu isa vastas: „Ema, ma kutsun oma lapsi korrale, nagu ma ise tahan.”

Ja minu tark vanaema teatas leebelt: „Mina ka.”

Olen üpris kindel, et mu isa kuulis tol päeval oma ema tarka juhatust.

Mõeldes juhatusele, meenub meile ehk kirikulaul „Olen Jumala laps”, mida kõik teame ja armastame. Refräänist leiame sõnad „Juhatage, aidake mul leida õige tee”.¹

Veel hiljuti arvasin ma, et see refrään on jumalik juhatus lapsevanematele. Mõtiskledes nende sõnade üle, mõistsin ma, et lisaks sellele tähendavad need midagi palju enamat. Igaüks meist palvetab iga päev, et Taevane Isa meid juhataks ja aitaks.

President Dieter   F. Uchtdorf on selgitanud: „Meie Isa Taevas teab oma laste vajadusi paremini kui keegi teine. See on Tema töö ja hiilgus aidata meid igal pöörangul, anda meile imelisi ajalisi ning vaimseid vahendeid, et aidata meid teel Tema juurde naasmisel.”²

Kuulake neid sõnu: Taevane Isa teab paremini kui keegi teine, mida meie teiega vajame. Selle tulemusena on Ta loonud meile kõigile sobiva isikliku abipaki. See koosneb paljudest asjadest. Selles on Tema Poeg ja lepitus, Püha Vaim, käsud, pühakirjad, palve, prohvetid, apostlid, lapsevanemad, vanavanemad, kohalikud Kiriku juhid ja paljud teised – kõik, kes peaksid aitama meil naasta ühel päeval Tema juurde elama.

Lubage mul rääkida teiega täna mõnest abipaki koostisosast, mis on pannud mind mõistma, et armastav Isa juhatab ja aitab mind ja minu perekonda. Palvetan, et igaüks teist paneks kogemusi saades tähele, et Taevane Isa teid juhatab ja aitab, ning et see teadmine võimaldaks teil minna edasi kindlustundega, teades, et te pole iial täiesti üksinda.

Selle abipaki peamised koostisosad on Taevase Isa käsud. Alma kuulutas: „Pahelisus ei ole kunagi olnud õnn.”³ Kohatu käitumise sallimine ilma armastavalt korrale kutsumata on vale kaastunne ja tugevdab üldist arusaama, et pahelisus võib tegelikult olla õnn. Laamanlane Saamuel tõrjus selgelt sellist arusaama: „Te olete otsinud õnne, pannes toime süütegusid, mis on loomuvastane sellele õigemeelsusele, mis on omane meie suurele ja Igavesele Peamehele.”⁴

Taevane Isa meenutab meile alatasa oma prohvetite kaudu, et õnn on õigemeelsus. Kuningas Benjamin õpetas näiteks, et Taevane Isa „nõuab, et te teeksite, nagu ta on teid käskinud; kui te nii teete, ta kohe õnnistab teid”.⁵ Sarnane meenutus pärineb ühest teisest kirikulaulust:

Sain teada osast neist õnnistustest 14. sünnipäeva paiku. Ma märkasin oma vanemate käitumises midagi ebatavalist. Nähtu üle järele mõeldes küsisin ma: „Kas me läheme misjonile?” Ema ehmunud nägu kinnitas mu kahtlusi. Hiljem ühel pere nõupidamisel saime õdede-vendadega teada, et mu vanemad olid kutsutud misjonit juhatama.

Me elasime Wyomingi osariigis kaunis karjatalus. Minu vaatenurgast oli elu täiuslik. Võisin tulla koolist koju, teha ära kodutööd ning minna oma koeraga jahile, kalale või avastusretkedele.

Peagi pärast sellest kutsest teada saamist sain ma aru, et pean oma koera Blue ära andma. Küsisin isalt otse, mida ma Blue’ga tegema pean. Tahtsin rõhutada, kui ebaõiglane see on, mida Jumal nõuab. Ma ei unusta iial seda vastust. Ta vastas: „Ma pole kindel. Ta ilmselt ei saa meiega kaasa tulla. Seega küsi parem Taevaselt Isalt.” Sellist vastust ei osanud ma oodata.

Hakkasin lugema Mormoni Raamatut. Palvetasin tõsimeelselt, et saada teada, kas pean oma koera ära andma. Ma ei saanud vastust hetkega. Pigem tuli mulle pidevalt üks konkreetne mõte: „Ära vaeva oma vanemaid. Ära vaeva. Mina olen su vanemad kutsunud.”

Teadsin, mida Taevane Isa nõudis. See teadmine ei teinud koera äraandmist valutumaks. Kuid selle väikese ohverduse kaudu mu süda leebus ja Taevase Isa tahte otsimine tõi mulle rahu.

Tänan oma Taevast Isa õnnistuste ja õnne eest, mida leidsin pühakirjade, palve, Püha Vaimu ja väärilise maise isa kaudu, kes võttis endale oma laste peamise evangeeliumiõpetaja rolli. Need juhatasid ja aitasid mul leida õige tee, eriti siis, kui pidin tegema midagi rasket.

Lisaks mainitud abipaki koostisosadele on meid kõiki õnnistatud preesterluse juhiga, kes meid juhatab ja aitab.

Juhataja Boyd K. Packer on öelnud: „Piiskoppe inspireeritakse! Igaüks meist on vaba valima, kas võtame oma juhtide nõu kuulda või hülgame selle, kuid ärge iial eirake oma piiskopi nõu, ükskõik kas ta annab seda kantslist või teile isiklikult.”⁷

Need mehed püüavad esindada Issandat. Kui Saatan tahab panna meid arvama, et kõik on kadunud, siis olgu me vanad või noored, piiskopid on selleks, et meid juhatada. Rääkides piiskoppidega, olen ma leidnud ühise teema seoses sõnakuulmatuse ülestunnistamise või kohutava ülekohtu pärast kannatava süütuga. Piiskopid tahavad väljendada otsekohe, kui väga Taevane Isa armastab seda inimest ning kuidas Ta soovib aidata tal leida koduteed.

Ehk kirjeldatakse Taevase Isa abipaki tähtsaimat koostisosa järgmiste sõnadega: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud.”⁸

Et õpetada meile kõik, mida peame tegema, juhatas Jeesus Kristus teed, olles meile täiuslikuks eeskujuks, mida peame püüdma järele aimata. Ta anub meid väljasirutatud kätega, et me Teda järgiksime.⁹ Ja kui see meil ei õnnestu, mida tuleb meil kõigil ette, tuletab Ta meile meelde: „Sest vaata, mina, Jumal, olen neid asju kannatanud kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama.”¹⁰

Milline imeline and! Meeleparandus pole karistus, see on eesõigus. See on eesõigus, mis meid juhatab ja aitab. Pole ime, et pühakirjades kuulutatakse, et me ei õpetaks midagi muud kui meeleparandust.¹¹

Taevasel Isal on palju vahendeid, kuid sageli võtab Ta endale appi teise inimese. Ta annab meile iga päev võimalusi mõnda abivajajat juhatada ja aidata. Me peame järgima Päästja eeskuju. Ka meie peame olema hõivatud Taevase Isa tööga.

Noorte Meeste üldjuhatusena me teame, et noored on õnnistatud, kui neil on vanemad ja juhid, kes esindavad neid juhatades ja aidates Taevast Isa. Kolm põhimõtet¹², mis aitavad meil kuuluda teiste Taevaselt Isalt saadud abipakki, on:

esiteks, olla koos noortega. President Henry B. Eyring on pööranud sellele mõttele tähelepanu: „Võime teha mõningaid asju, mis on kõige tähtsamad. Veel vägevam kui õpetamisel sõnade kasutamine on meie eeskuju õpetuste järgi elamisel.”¹³ Selleks, et noori juhatada, on vaja nendega koos olla. Pühendatud aeg väljendab armastust, mis võimaldab meil õpetada sõna ja eeskujuga.

Teiseks, et noori tõeliselt juhatada, peame ühendama nad taevaga. Alati saabub aeg, mil igaühel tuleb ise jalul püsida. Meie Taevane Isa saab olla kohal, et juhatada igal ajal ja kõikjal. Meie noored peavad teadma, kuidas otsida Taevase Isa juhatust.

Kolmandaks peame me laskma noortel juhtida. Armastava lapsevanema sarnaselt, kes käima õppival mudilasel käest hoiab, peame ka meie neist lahti laskma, et noored saaksid areneda. Noortel juhtida laskmine nõuab kannatlikkust ja armastust. See on raskem ja võtab rohkem aega kui ise tegemine. Nad võivad teel komistada, aga me käime nende kõrval.

Vennad ja õed! Meie elus tuleb aegu, mil õnnistavat juhatust pole näha või paistab see kauge. Selliste hädaaegade puhul on vanem D. Todd Christofferson lubanud: „Pidage hädaajal oma lepinguid kõigest kõige tähtsamaks ja pidage neist täpselt kinni. Siis võite te paluda usus, ilma kõhklusteta, vastavalt oma vajadustele ja Jumal vastab teile. Ta toetab teid, kui teete tööd ja olete hoolsad. Temale parajal ajal ja viisil sirutab Ta välja oma käe ja ütleb: „Siin ma olen!””¹⁴

Ühel sellisel korral otsisin ma Taevase Isa nõu rohkem kui aasta jooksul pidevalt ja siiralt palvetades, et leida lahendust keerulisele olukorrale. Tean loogiliselt, et Taevane Isa vastab kõikidele siirastele palvetele. Ometi langesin ma ühel päeval sellisesse meeleheitesse, et läksin templisse, meeles vaid üks küsimus: „Taevane Isa, kas Sa ikka hoolid?”

Istusin Utah’ osariigi Logani templi ooteruumi tagaosas, kui minu üllatuseks astus sisse templi president Vaughn J. Featherstone, kes on meie lähedane peresõber. Ta seisis kohaletulnute ees ja tervitas meid kõiki. Kui ta märkas teiste templikülastajate seas mind, lõpetas ta rääkimise, vaatas mulle silma ja lausus siis: „Vend Brough! Hea on sind täna templis näha.”

Ma ei unusta iial, mida sel lihtsal hetkel tundsin. Taevane Isa oleks selles tervituses otsekui käed välja sirutanud ja öelnud: „Siin ma olen.”

Taevane Isa tõepoolest hoolib ning kuulab iga lapse palvet ja vastab sellele.¹⁵ Ühe Tema lapsena ma tean, et vastus minu palvetele tuli Issandale parajal ajal. Ja selle kogemuse kaudu mõistsin ma rohkem kui kunagi varem, et me oleme Jumala lapsed ja et Ta on saatnud meid siia, et võiksime tunda Tema kohalolekut nüüd ja naasta ühel päeval elama Tema juurde.

Tunnistan, et Taevane Isa tõepoolest juhatab ja aitab meid. Kui järgime Tema Poega ja võtame kuulda Tema teenijaid, apostleid ja prohveteid, leiame tee igavesse ellu. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.