Meie Isa suurepärane plaan

Arstiõpingute algusaastatel oli mul au olla abiks noorele emale, kes sünnitas oma esimest last. Ta oli rahulik, keskendunud ja õnnelik. Kui beebi oli ilmale tulnud, ulatasin ma talle ta kalli vastsündinu. Õnnepisarad mööda põski alla veeremas, võttis ta äsjasündinud beebi oma kätele ja uuris teda pealaest jalatallani. Ta hoidis last enda vastas ja armastas teda, nagu üksnes ema seda teha suudab. Oli au koos temaga selles ruumis olla.

Selline on olnud meie kõigi elu algus. Kuid kas meie sünd oli tõepoolest algus? Maailm käsitleb sündi ja surma kui algust ja lõppu. Meie aga teame tänu Jumala pühale plaanile, et sünd ja surm on tegelikult lihtsalt verstapostid meie teekonnal igavesse ellu koos Taevase Isaga.¹ Need on Isa plaani tähtsad osad – pühad hetked, mil surelikkus ja taevas ristuvad. Mõeldes täna sellele, mida ma olen arstiks olemise ja Kirikus teenimise aastate jooksul sünni ja surmaga kokkupuutumisest õppinud, soovin ma tunnistada meie Isa hiilgavast plaanist.

Me elasime enne sündi koos Jumala, meie vaimude Isaga. Me kõik siin maal oleme sõna otseses mõttes vennad ja õed Tema perekonnas² ning igaüks meist on Talle kallis. Me elasime koos Temaga terve igaviku enne oma surelikku sündi – õppimist, valikute tegemist ja ettevalmistust.

Kuna Taevane Isa meid armastab, soovib Ta, et saaksime suurima anni, mida Ta saab anda – igavese elu.³ Ta ei saa anda seda andi meile niisama, selle saamiseks pidime valima Tema ja Tema tee. See nõudis, et lahkume Tema juurest ning alustame imelist ja keerulist usu, kasvamise ja muutumise teekonda. Teekonda, mille Isa meile valmistas, kutsutakse päästmisplaaniks ehk õnneplaaniks.⁴

Surelikkusele eelnenud suures nõukogus rääkis Isa meile sellest plaanist.⁵ Olime seda plaani mõistes nii õnnelikud, et tõstsime rõõmukisa ja hommikutähed hõiskasid üheskoos.⁶

See plaan on rajatud kolmele suurele alussambale: igaviku sammastele.⁷

Esimeseks sambaks on maa, meie sureliku teekonna paiga loomine.⁸

Teiseks sambaks oli meie esimeste maiste vanemate, Aadama ja Eeva langemine. Langemise kaudu anti meile mitmed imelised asjad. Me saime võimaluse sündida ja saada surelik keha.⁹ Olen oma emale lõputult tänulik, et ta tõi mu vennad ja minu siia maailma ning õpetas meile Jumalast.

Samuti andis Jumal meile moraalse valikuvabaduse – võime ja eesõiguse ise otsustada ja tegutseda.¹⁰ Selleks et aidata meil häid valikuid teha, andis Taevane Isa meile käsud. Kui peame iga päev käskudest kinni, näitame Jumalale, et armastame Teda ja Ta õnnistab meie elu.¹¹

Teades, et me ei tee alati häid valikuid ehk teisisõnu teeme pattu, andis Isa meile kolmanda samba – Päästja Jeesuse Kristuse ja Tema lepituse. Kristus maksis oma kannatuse kaudu nii meie füüsilise surma kui ka patu eest.¹² Ta õpetas: „Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei saaks hukka, vaid et temal oleks igavene elu!”¹³

Jeesus Kristus elas täiuslikku elu, pidades alati kinni oma Isa käskudest. Ta kõndis Palestiina teedel, õpetades igavikulisi tõdesid, tehes terveks haigeid, pannes pimedaid nägema ja äratades surnuid.¹⁴ Ta „käis mööda maad ja tegi head”¹⁵ ning palus, et kõik järgiksid Tema eeskuju.¹⁶

Oma sureliku elu lõpus laskus Ta põlvili ja palvetas, öeldes:

„Isa, kui sa tahad, siis võta see karikas minult ära; ometi ärgu sündigu minu, vaid sinu tahtmine! ‥

Ja heideldes raskesti, palvetas ta veel pinevamalt; ja tema higi oli nagu verepisarad, mis langesid maa peale.”¹⁷

Kristus aitas meil paremini mõista Tema kannatuse suurust, kui Ta prohvet Joseph Smithile ütles:

„Vaata, mina, Jumal, olen neid asju kannatanud kõikide eest, et nemad, kui nad meelt parandavad, ei peaks kannatama;

aga kui nad meelt ei paranda, peavad nad kannatama just nagu mina,

milline kannatus pani mind, Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema, ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehas kui vaimus.”¹⁸

Olles Ketsemani aias, hakkas Ta maksma meie pattude ja haiguste, valude ja nõtruste eest.¹⁹ Kuna Ta seda tegi, ei ole me kunagi neis nõtrustes üksinda, kui otsustame käia koos Temaga. Ta vahistati ja mõisteti hukka valesüüdistuste alusel, mõisteti süüdi rahvahulga rahulduseks ning Tal lasti surra ristil Kolgatal. Ta andis ristil elu, et teha lepitus kogu inimkonna pattude eest suure lepitusanniga kõigi nende eest, kes eales maa peal elavad.²⁰

Ta kuulutas:

„Vaadake, mina olen Jeesus Kristus, kellest prohvetid tunnistasid, et ta tuleb maailma!

Mina olen maailma valgus ja elu; ja ma olen joonud sellest kibedast karikast, mille Isa mulle andis, ja olen austanud Isa, võttes enda peale maailma patud.”²¹

Seejärel tõusis Ta nädala esimesel päeval²² hauast üles täiusliku ülestõusnud kehaga, et mitte kunagi enam surra. Ja et Ta seda tegi, teeme seda ka meie.

Ma tunnistan, et Kristus tõusis tõepoolest hauast. Kuid selleks, et hauast tõusta, pidi Ta kõigepealt surema. Samuti on meiega.

Üheks teiseks suureks õnnistuseks mu elus on olnud tunda end taevaga lähedasena neil hetkedel, kui istun inimeste surres nende voodi kõrval. Mõni aasta tagasi sisenesin ühel varahommikul haiglapalatisse ühe ustava viimse aja pühast lesknaise juurde, kes põdes vähki. Kaks tema tütart olid tema juures. Voodile lähenedes märkasin kohe, et ta ei kannatanud enam, kuna oli äsja surnud.

Tol surmahetkel valitses palatis rahu. Tema tütred tundsid sulnist kurbust, kuid nende süda oli tulvil usku. Nad teadsid, et nende ema ei olnud mitte lahkunud, vaid koju tagasi pöördunud.²³ Isegi sügavaima leina hetkedel, siis kui aeg on peatunud ja elu tundub olevat nii ebaõiglane, võime me leida tröösti Päästjas, kuna ka Tema kannatas.²⁴ Mul oli au olla seal palatis.

Kui me sureme, siis vaim lahkub meie kehast ja me siseneme oma teekonna järgmisesse etappi – vaimumaailma. See on õppimise, meeleparanduse tegemise, andestamise ja muutumise koht²⁵, kus me ootame ülestõusmist.²⁶

Kunagi saabub suurepärane päev, mil kõik, kes kunagi on elanud, tõusevad hauast üles. Meie vaimud ja füüsilised kehad taasühendatakse nende täiuslikus vormis. Kõik tõusevad üles, nii vanad kui noored, nii mehed kui naised, nii pahelised kui õigemeelsed ning „iga asi taastatakse selle täiuslikul kujul”.²⁷

Pärast ülestõusmist saab meile osaks ülim õnnistus – kohtumõistmine Päästja poolt, kes on öelnud:

„[Ma] tõmban ‥ kõik inimesed enda juurde, et nende üle võiks kohut mõista nende tegude järgi.

Ja sünnib, et see, kes parandab meelt ja saab ristitud minu nimel, saab täidetud; ja kui ta peab vastu lõpuni, vaata, teda ma pean oma Isa ees süütuks sel päeval, kui ma tõusen kohut mõistma maailma üle.”²⁸

Ja seejärel leiavad Kristuse ja Tema lepituse kaudu kõik need, kes otsustasid Teda usu, meeleparanduse, ristimise, Püha Vaimu vastu võtmise ja lõpuni vastu pidamise kaudu järgida ²⁹, et teekonna lõpus saab neile igavese elu pärijatena osaks jumalik saatus. Nad pöörduvad tagasi Isa juurde, et elada koos Temaga igavesti.³⁰ Tehkem tark valik!

Meie eksistents on palju enamat kui vaid see, mis juhtub sünni ja surma vahelisel ajal. Ma kutsun teid kõiki tulema ja järgima Kristust.³¹

Ma kutsun kõiki Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmeid: „Tulge [iga päev] Kristuse juurde ja saage täiuslikuks temas ja keelake endale kõik jumalatu ‥, [et] Kristuse vere valamise kaudu ‥ te saaksite pühaks, ilma plekita.”³²

Ma kutsun neid, kes pole veel selle Kiriku liikmed, tulema ja lugema Mormoni Raamatut ning kuulama misjonäre. Tulge ja uskuge ning parandage meelt oma pattudest. Tulge ja saage ristitud ning võtke vastu Püha Vaim. Tulge ja elage õnnelikku Kristusele keskendunud elu. Kui tulete Tema juurde ja peate kinni Tema käskudest, siis ma luban teile, et te leiate rahu ja eesmärgi selles sageli tormilises surelikus kogemuses ja igavese elu tulevases maailmas.³³

Neid, kes on neid tõdesid kogenud ja on mingil põhjusel ekslema läinud, kutsun ma tagasi. Naaske juba täna. Meie Isa ja Päästja armastavad teid. Ma tunnistan, et Kristusel on vägi vastata teie küsimustele, teha teid terveks valust ja kurbusest ning andestada teie patud. Ma tean, et see on õige. Ma tean, et kõik need asjad on õiged. Kristus elab! See on Tema Kirik. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.