Valmistage tee

Kui ma olin 30-aastane, alustasin tööd ühes Prantsusmaa jaemüügigrupis. Ühel päeval kutsus firma president, kes oli teisest usust hea mees, mind oma kabinetti. Tema küsimus ehmatas mind: „Ma sain just teada, et sa oled oma kirikus preester. Kas see on tõsi?”

Ma vastasin: „Jah, see on õige. Mul on preesterlus.”

Minu vastusest nähtavalt huvitatud, uuris ta edasi: „Kuid, kas sa õppisid teoloogiaseminaris?”

„Muidugi,” vastasin ma, vanuses 14 kuni 18 õppisin ma seminaris peaaegu iga päev!” Ta kukkus peaaegu oma toolilt.

Minu suureks üllatuseks kutsus ta mind mitu nädalat hiljem tagasi oma kabinetti, et pakkuda mulle ühes grupi firmas tegevdirektori ametikohta. Ma olin üllatunud ja väljendasin muret, et olen liiga noor ja kogenematu, et nii suurt vastutust saada. Heatahtlikult naeratades ütles ta: „See võib olla tõsi, kuid sellest pole midagi. Ma tean sinu põhimõtteid ja tean, mida sa oled oma kirikus õppinud. Mina vajan sind!”

Tal oli õigus selles osas, mida ma olin Kirikus õppinud. Järgnevad aastad nõudsid mult palju ja ma pole kindel, et oleksin suutnud mingit edu saavutada, kui mul poleks olnud Kirikus teenimise kogemust alates ajast, mil olin noor mees.

Mul oli õnnistus kasvada väikeses koguduses. Kuna liikmeid oli vähe, kutsuti noori aktiivselt osalema igas koguduse tegevuse aspektis. Mul oli väga palju tegemist ja mulle meeldis tunda, et olen kasulik. Pühapäeviti osalesin sakramenditalitusel, teenisin oma preesterluse kvoorumis ja tegutsesin kutsetes. Nädala sees käisin kaasas oma isa ja teiste täiskasvanud preesterluse hoidjatega liikmetele koduõpetust tegemas, haigeid ja vaevatuid lohutamas ning abivajajaid abistamas. Keegi ei paistnud arvavat, et ma olen liiga noor, et teenida või isegi juhtida. Minu jaoks tundus see kõik normaalne ja loomulik.

Teenimine teismeeas aitas kasvatada minu tunnistust ja kinnitas minu elu evangeeliumis. Mind ümbritsesid head ja kaastundlikud mehed, kes olid pühendunud kasutama oma preesterlust teiste elu õnnistamiseks. Tahtsin olla nendesarnane. Nendega koos teenides õppisin ma – rohkem kui oskasin tol hetkel arugi saada – olema juht Kirikus ja samuti maailmas.

Meiega on täna sellel koosolekul palju noori mehi, kellel on Aaroni preesterlus. Kui ma vaatan publikut, näen paljusid teist istumas küpsete meeste kõrval ehk teie isade või vanaisade, teie vanemate vendade või teie preesterluse juhtidega, kes kõik hoiavad Melkisedeki preesterlust. Nad armastavad teid ja suures osas tulid täna õhtul siia, et olla koos teiega.

See põlvkondade kogunemine pakub imelist vaadet ühtsusest ja vendlusest, mis on kahe Jumala preesterluse vahel. Kuigi neil on erinev missioon ja volitus, on Aaroni ja Melkisedeki preesterlus eraldamatud partnerid päästmistöös. Need käivad käsikäes ja neil on suur vajadus teineteise järele.

Täiusliku mudeli lähedasest suhtest, mis eksisteerib kahe preesterluse vahel, võib leida Jeesuse ja Ristija Johannese vahelisest läbikäimisest. Kas võib keegi kujutada Ristija Johannest ilma Jeesuseta? Milline oleks Päästja missioon välja näinud ilma Johannese tehtud ettevalmistustööta?

Ristija Johannesele anti kõige märkimisväärsem missioon, mis on kunagi antud: „valmistada Issandale teed”,¹ ristida Teda veega ja valmistada rahvast ette Teda vastu võtma. See õige ja püha mees², kelle Jumala ingel oli pühitsenud vähemasse preesterlusse mõistis täiuslikult nii oma missiooni tähtsust ja piiranguid kui ka volitust.

Inimesed kogunesid Johannese juurde, et ristitud saada. Inimesed austasid teda, kuna ta oli jumalamees. Kuid kui Jeesus ilmus, viitas Johannes alandlikult Temale kui endast vägevamale ja kuulutas: „Mina ristin veega; aga teie keskel seisab see, keda te ei tunne, kes tuleb pärast mind, kelle jalatsi paela lahti päästma mina ei ole vääriline!”³

Jeesus Kristus, Isa Ainusündinu, kes hoidis kõrgemat preesterlust, tunnustas alandlikult Johannese volitust. Päästja ütles Tema kohta: „Ei ole naistest sündinute seast tõusnud suuremat kui Ristija Johannes.”⁴

Mõtelge, mis toimuks meie preesterluse kvoorumites, kui nende kahe preesterluse hoidjate vahelised suhted saaksid innustust Jeesuse ja Ristija Johannese seatud eeskujust. Minu noored Aaroni preesterluse vennad! Johannese-sarnaselt on teie rolliks valmistada teed⁵ suureks Melkisedeki preesterluse tööks. Te teete seda mitmel viisil. Te viite läbi ristimis- ja sakramenditalitusi. Te aitate valmistada inimesi Issanda tulemiseks, jutlustades evangeeliumi, „[külastades] iga liikme kodu”,⁶ ja „[vaadates] kiriku järele”.⁷ Te abistate vaeseid ja abivajajaid paastuannetusi kogudes ning osalete Kiriku kogudusehoone ja teiste ajalike vahendite eest hoolitsemisel. Teie roll on tähtis, vajalik ja püha.

Minu täiskasvanud vennad! Olete te isad, piiskopid, Noorte Meeste nõustajad või lihtsalt hoiate Melkisedeki preesterlust, te võite järgida Päästja eeskuju, pöördudes vähemat preesterlust hoidvate vendade poole ja kutsudes neid endaga koos töötama. Tegelikkuses tuleb see kutse Issandalt endalt. Ta ütles: „Seepärast, võtke endaga kaasa need, kes on pühitsetud vähemasse preesterlusse, ja saatke nad endi eel kokku leppima kohtumisi ja valmistama teed ning minema kokkusaamistele, kuhu te ise ei saa minna.”⁸

Kui te kutsute oma nooremaid vendi „valmistama teed”, aitate neil ära tunda, et nad hoiavad püha volitust, ja seda austada. Nii tehes aitate neil valmistada ette nende enda tee, kui nad valmistuvad päevaks, mil nad saavad kõrgema preesterluse ja seda rakendavad.

Lubage mul jagada tõestisündinud lugu Alexist, vaiksest, mõtlikust ja terasest noorest preestrist. Ühel pühapäevahommikul leidis Alexi piiskop ta üksinda klassiruumis suures stressis olevat. Noor mees selgitas, kui raske tal on käia kirikus ilma isata, kes polnud liige. Seejärel ütles ta nutuselt, et tal oleks vist parem Kirikust lahkuda.

Tundes siirast muret selle noore mehe pärast, mobiliseeris piiskop kohe koguduse nõukogu, et Alexit aidata. Tema plaan oli lihtne: et hoida Alexit aktiivsena ja aidata tal arendada siirast tunnistust evangeeliumist, pidid nad ümbritsema teda heade inimestega ja andma talle teha tähtsaid asju.

Kiirelt ühendasid preesterluse vennad ja kõik koguduse liikmed jõu Alexi abistamiseks ning väljendasid kiindumust ja tuge. Ülempreestrite grupi juht, suure usu ja armastusega mees, valiti Alexi koduõpetuskaaslaseks. Piiskopkonna liikmed võtsid ta oma tiiva alla ja tegid temast oma lähima kaaslase.

Piiskop ütles: „Me hoidsime Alexit tegevuses. Ta oli kohanäitajaks pulmades, kohanäitajaks matustel, abistas mind haudade pühitsemisel, ristis mitu uut liiget, pühitses noori mehi Aaroni preesterluse ametitesse, õpetas noortele õpetusi, õpetas koos misjonäridega, avas kogudusehoone konverentsideks ja hilja õhtul, pärast konverentse, lukustas selle. Ta tegi teenimisprojekte, käis koos minuga hooldekodudes vanemaid inimesi külastamas, tegi kõnesid sakramendikoosolekul, viis sakramenti haigetele haiglates ja nende kodudes ning temast sai üks vähestest inimestest, kellele ma piiskopina täielikult loota võisin.”

Vähehaaval Alex muutus. Tema usk Issandasse suurenes. Ta sai juurde enesekindlust ja kindlust preesterluse väesse. Piiskop ütles lõpetuseks: „Alex on olnud ja on alati üheks suurimaks õnnistuseks minu piiskopiks olemise aja jooksul. Milline au on olnud temaga lävida. Ma usun siiralt, et ükski teine noor mees pole misjonipõllule läinud, olles nii sügavalt preesterluses teenides valmistunud.”⁹

Mu kallid piiskopid! Kui teid koguduse piiskopiks asetati, siis kaasnes teie pühitsemisega püha kutse teenida Aaroni preesterluse ja preestrite kvoorumi juhatajana. Ma olen teadlik rasketest koormatest, mida te kannate, kuid te peaksite seadma oma kohustuse nende noorte meeste suhtes oma kõrgeimaks prioriteediks. Te ei saa seda eirata ega määrata oma rolli selles teistele.

Ma kutsun teid mõtisklema oma koguduse iga noore Aaroni preesterluse hoidja üle. Ükski neist ei tohiks kunagi tunda end kõrvalejäetuna või kasutuna. Kas on üks noor mees, keda teie ja teised preesterluse vennad võiksid aidata? Kutsuge teda enda kõrval teenima. Liiga tihti püüame noorte meeste meelt lahutada ja paigutame nad pealtvaataja rolli, kuid nende usku ja armastust evangeeliumi vastu saab kõige paremini arendada preesterlust suurendades. Aktiivselt päästmistöös osaledes tunnevad nad ühendust taevaga ja saavad teadlikuks oma jumalikust potentsiaalist.

Aaroni preesterlus on enamat kui lihtsalt vanusegrupp, õpetus- või tegevusprogramm või termin, mida kasutatakse Kiriku noorte meeste kohta. See on vägi ja volitus osaleda suures hingede päästmistöös – nii seda preesterlust hoidvate noorte meeste hingede kui ka nende hingede, keda nad teenivad. Asetagem Aaroni preesterlus selle õigusjärgsesse paika, väljavalitud paika – teenimise, ettevalmistuse ning saavutamise paika kõikide Kiriku noorte meeste jaoks.

Mu kallid Melkisedeki preesterluse vennad, ma kutsun teid tugevdama olulist lüli, mis Jumala kahte preesterlust ühendab. Aidake Aaroni preesterluse noortel saada julgust valmistada tee teie ees. Öelge neile enesekindlalt: „Ma vajan sind.” Teid, noored Aaroni preesterluse hoidjad, palun ma, et kui te teenite koos oma vanemate vendadega, siis kuulake Issand häält endale ütlemas: „Sa oled õnnistatud, sest sa saad tegema suuri asju. Vaata, sind saadeti välja just nagu Johannestki valmistama minule teed.”¹⁰ Jeesuse Kristuse nimel, aamen.