Lauldud ja laulmata laulud

„Täna päike särab südames,” kirjutas Eliza E. Hewitt, „eredamalt sätendab, kui see, mis kõrgel taevastes – mind Jeesus valgustab.”¹ Seda imelist vana kristlikku hümni, mille iga noot särab, on peaaegu võimatu laulda ilma naeratamata. Seda lihtsalt ei saa nii teha! Kuid täna soovin tõmmata kontekstist välja vaid ühe laulurea, millest on abi päevil, kui laulmine või naeratamine tundub raske ning rahu ja valgust teel ei näi tulevat. Kui ei suuda mingil ajal laulda kaasa neid rõõmsaid meloodiaid, mida kuulete teiste suust, palun ma teil klammerduda visalt laulurea külge, kus kinnitatakse, et teie „vaikset viisi hinge sees vaid Jeesus kuulda saab”.²

Üks reaalne asi, millega me langenud maailmas elavate Jumala lastena silmitsi seisame, on see, et mõni päev on raske, selline, kus meie usk ja meelekindlus pannakse proovile. Need raskused võivad tulla seepärast, et meil, teistel või lihtsalt elus jääb millestki vajaka, kuid mis põhjuseks ka pole, avastame, et see võib röövida meilt laulud, mida nii väga laulda ihkame, ja hägustab lubadust „kevadpäev[ast] südames”³, mida Eliza Hewitt laulu ühes salmis tähistab.

Mida siis sellisel ajal teha? Ühe asjana võtame kuulda apostel Pauluse nõu ja „loodame seda, mida me ei näe, [ja] ootame seda kannatlikkusega”.⁴ Neil hetkedel, mil usuviis hääbub, nii et me ei suuda seda enam kuuldavale tuua, tuleb meil võib-olla püsida mõni hetk vaikselt ja lihtsalt kuulata teisi, ammutades jõudu hiilgavast muusikast meie ümber. Paljudel meist, kellel ei ole muusikalist kuulmist, kasvab enesekindlus ja me laulame märkimisväärselt paremini, kui seame end kellegi kõrvale, kelle hääl on tugevam ja kindlam. Igavikuhümnide laulmisel annab meile seetõttu kindlasti jõudu, kui püsime inimesena võimalikult lähedal maailma Päästjale ja Lunastajale, kellel on absoluutne kuulmine. Seejärel saame ammutada julgust Tema võimest kuulda meie vaikimist ja leida lootust sellest, et Ta esitab Messiana meie eest meloodilise eestkostepalve. Nii me seisame Tema kõrval ja Temaga, püsides kindlameelselt Tema kooris ja kindlameelse püsivusega Tema kuningriigis. See on tõepoolest nii, et „kui Jeesus ligidal”, „siis [on] rahutunne põue sees ja arm on õitsemas”.⁵

Neil päevil, kui tunneme, et laulame veidi vales helistikus või peame end veidi halvemaks kui see, mida teistes mõtleme, näeme ja kuuleme, palun ma teil ja eriti Kiriku noortel meeles pidada, et jumaliku kavandi järgi pole kõik hääled Jumala kooris ühesugused. Et muusika oleks rikkalik, on vaja mitmekesisust: sopraneid ja alte, baritone ja basse. Toon teieni rea kahe tähelepanuväärse viimse aja pühast naise rõõmsast kirjavahetusest: „Kõik, kelle Jumal on loonud, said kooris koha.”⁶ Kui me halvustame oma ainulaadsust või püüame vastata rahuldamatust tarbimiskultuurist ajendatud ja sotsiaalmeedias tundmatuseni idealiseeritud väljamõeldud stereotüüpidele, jääme ilma toonide ja tämbrite rikkusest, mida Jumal mitmekesist maailma luues ette nägi.

Nüüd, ma ei taha sellega öelda, et igaüks võib hakata jumalikus kooris hõikuma oma isiklikku oratooriumi! Mitmekesisus pole kakofoonia ja koorides on vaja kuulekust – tänast eesmärki silmas pidades, vanem Hales, lubage mul öelda kuulekaid järgijaid –, kuid kui oleme kord jumalikult ilmutatud lüürika ja enne maailma loomist komponeeritud harmoonilise orkestriseade omaks võtnud, siis on meie Taevane Isa rõõmus, kui saab lasta meil laulda meie enda ja mitte kellegi teise häälega. Uskuge iseendasse ja uskuge Temasse. Ärge alahinnake oma väärtust ega pidage tühiseks oma panust. Ja ennekõike, ärge hüljake oma osa kooris. Miks? Sest te olete ainulaadsed ja asendamatud. Kasvõi ühe hääle kaotamine, sealhulgas ka selle oma, kes arvab end olevat ühiskonna või Kiriku äärealadel, nõrgendab kõiki teisi lauljaid selles meie suures surelikus kooris.

Kuid isegi kui ma julgustan teid kõiki, et teil oleks usku seoses lauludega, mida võib olla raske laulda, tunnistan ma varmalt, et eri põhjustel näen mina ise vaeva teistsuguste lauludega, mida peaksin laulma, kuid veel ei laula.

Nähes maailmas jahmatama panevat majanduslikku ebavõrdsust, tunnen end süüdi, kui laulan koos proua Hewittiga „kõigist õnnistustest, mis mind ees ju peagi ootavad”.⁷ Seda refrääni ei saa täiel rinnal ustavalt laulda enne, kui oleme vaeste eest auväärselt hoolitsenud. Majanduslik puudus on needus, mis jätkub aastast aastasse ja põlvest põlve. See kahjustab keha, sandistab hinge, haavab perekondi ja hävitab unistused. Kui võiksime teha vaesuse leevendamiseks midagi enamat, nagu Jeesus meil korduvalt teha käsib, võiks ehk osa neist, kellel maailmas nii hästi pole läinud, paar nooti laulust „Täna päike särab südames” isegi esimest korda elus kaasa ümiseda.

Samavõrd raske on mul laulda päikselist, õnnelikku lauluteksti, kui nii paljud meie ümber kannatavad vaimsete ja psüühiliste haiguste käes või muude kurnavate tervisepiirangute tõttu. Kahjuks jäävad need koormad mõnikord alles ka vaatamata paljude erinevate hoolekandjate, sealhulgas pereliikmete vapratele jõupingutustele. Ma palvetan, et me ei laseks neil Jumala lastel vaikselt kannatada ja et saaksime Temalt oskust kuulata seda laulu, mida nad praegu laulda ei suuda.

Ja ma loodan, et ühel päeval kõlab suur üleilmne koorilaul ühtselt üle kõigi rasside ja rahvusrühmade, kuulutades, et relvad, solvamine ja salvamine pole viis, kuidas tulla toime inimestevaheliste vastuoludega. Meile hüütakse taevaseid avaldusi, et ainus viis keeruliste ühiskonnaprobleemide rahuldavaks lahenduseks on armastada Jumalat ja pidada Tema käske, avades nõnda ukse sellele kestvale päästvale viisile, milleks on armastada üksteist ligimestena. Prohvet Eter õpetas, et me peaksime lootma paremat maailma. Lugedes seda mõtet tuhat aastat hiljem, kuulutas sõjast ja vägivallast räsitud Moroni, et „oivalisem tee” sellesse maailma on alati Jeesuse Kristuse evangeelium.⁸

Kui tänulikud me oleme, et keset selliseid raskusi tekib aeg-ajalt üks teine laul, mida me ei suuda laulda hoopis erineval põhjusel. See juhtub siis, kui tunded on nii sügavad ja isiklikud, lausa nii pühad, et neid kas ei saa või ei tuleks välja öelda – nagu näiteks Cordelia armastus oma isa vastu, mille kohta ta ütles: „Minu armastus on .. sõnust kaalukam. .. Ei suuda oma südant ma suhu tõsta.”⁹ Selliseid pühasid tundeid ei saa lihtsalt sõnadesse panna ega vaimselt kirjeldada nagu palvet, mille Jeesus esitas nefilaste laste eest. Need, kes olid selle sündmuse tunnistajaks, kirjutasid:

„Ei ole enne kellegi silm näinud ega kõrv kuulnud nii suuri ja imepäraseid asju, nagu meie nägime ja kuulsime Jeesust Isale rääkimas. ..

Ükski keel ei suuda rääkida ja ükski inimene ei saa kirjutada ega saa inimeste südamed mõista nii suuri ja imepäraseid asju, nagu meie nägime ja samuti kuulsime Jeesust rääkimas.”¹⁰

Sellised pühitsetud hetked jäävad kuuldavale toomata, kuna nende väljendamine, isegi kui see oleks võimalik, võiks tunduda rüvetamisena.

Vennad ja õed! Me elame surelikus maailmas ja on palju laule, mida me veel ei laula või laulda ei oska. Kuid ma anun, et igaüks meist jääks püsivalt ja ustavalt koori, kus saaksime nautida igavesti seda kõikidest kõige kallimat hümni, „laulu lunastavast armastusest”.¹¹ Õnneks on sellele konkreetsele ettekandele loendamatul arvul istekohti. Ruumi on neile, kes räägivad eri keeli, on võtnud omaks erilaadseid kultuure ja elavad hulgas eri paikades. Ruumi on vallalistele, neile, kes on abielus, suurperedele ja neile, kel ei ole lapsi. Ruumi on neile, kelles nende usk on küsimusi tekitanud, ja neile, kellel on ikka veel küsimusi. Ruumi on neile, kelle seksuaalne suundumus on erinev. Lühidalt, ruumi on kõigile, kes armastavad Jumalat ja austavad Tema käske kui oma käitumise vääramatut mõõdupuud, sest kui Jumala armastamine on meie ühine lauluviis, on meie püüd Talle kuuletuda kooskõla, mida ei saa millegi muuga asendada. Selliste jumalike imperatiivide puhul nagu armastus ja usk, meeleparandus ja kaastunne, ausus ja andestus, jagub selles kooris ruumi kõigile, kes soovivad seal olla.¹² „Tulge sellistena, nagu olete,” ütleb armastav Isa meile kõigile, kuid lisab: ,Ärge arvake, et te selliseks jääte.” Me naeratame ja tuletame meelde, et Jumal on otsustanud teha meist enam, kui pidasime võimalikuks.

Järgigem selles suures oratooriumis, mille Ta on planeerinud meie ülenduseks, alandlikult Tema taktikeppi ja tehkem tööd lauludega, mida me veel ei laula või veel laulda ei oska, kuni suudame esitada neid „ülemlaul[e meie] Kuningal[e]”.¹³ Seejärel, ühel päeval, nagu on öeldud meie väga armastatud kirikulaulus:

Tunnistan, et saabub tund, mil Jumal, meie Igavene Isa, saadab taas maa peale oma Ainusündinud Poja, et Ta saaks seekord valitseda kuningate Kuningana igavesti. Tunnistan, et see on Tema taastatud Kirik, mille vahendusel tuua Tema evangeeliumi õpetused ja päästvad talitused kogu inimkonnale. Kui Tema sõnum on „läbi käinud kõik mandrid [ja] külastanud kõiki piirkondi”,¹⁵ siis Jeesus tõepoolest naeratab¹⁶. Tol päeval särab südamele rohkesti igavest päikest. Palvetan selle lubatud tunni nimel igatsevalt, Jeesuse Kristuse nimel, aamen.