Looda Jehoova peale ja ära toetu

Kui ma Aasias olin, tuli minu juurde üks kallis õde. Ta pani mulle käed ümber ja küsis: „Kas te tõesti usute, et see evangeelium on õige?” Kallis õde! Ma tean, et see on õige. Ma usaldan Issandat.

Pühakirjakohast Õpetussõnad 3:5–6 loeme järgmist nõu:

„Looda Jehoova peale kõigest südamest ja ära toetu omaenese mõistusele!

Õpi teda tundma kõigil oma teedel, siis ta teeb su teerajad tasaseks!”

Nende pühakirjasalmidega kaasnevad kaks manitsust, hoiatus ja hiilgav lubadus. Manitsused: „Looda Jehoova peale kõigest südamest” ja „õpi teda tundma kõigil oma teedel”. Hoiatus: „Ära toetu omaenese mõistusele!” Ja lubadus: „Ta teeb su teerajad tasaseks!”

Arutagem kõigepealt seda hoiatust. Kujutluspilt sellest annab meile palju mõtteainet. Hoiatus väljendub sõnades „ära toetu” – „ära toetu omaenese mõistusele!” Üks sõna toetuma tähendusi on füüsiliselt millegi vastu nõjatuma. Kui toetume füüsiliselt ühe või teise asja vastu, liigume tsentrist välja, oleme tasakaalust väljas ja kaldume ühele küljele. Kui toetume vaimselt omaenese mõistusele, kaldume Päästjast eemale. Toetudes pole me tsentris, ei ole tasakaalus, pole keskendunud Kristusele.

Õed, pidage meeles, surelikkusele eelnenud elus seisime me Päästja kõrval. Me usaldasime Teda. Me avaldasime toetust Taevase Isa esitatud õnneplaanile ning olime selle üle innukad ja rõõmsad. Me ei kaldunud kõrvale. Me saime võideldes abi oma tunnistusest ning „joondusime Jumala vägede järgi ja need väed olid võidukad”.¹ See lahing hea ja halva vahel on liikunud edasi maa peale. Taas kord on meil püha kohustus seista tunnistajana ja usaldada Issandat.

Igaüks meist peab küsima: kuidas end keskendada ja mitte toetuda omaenese mõistusele? Kuidas tunda ära ja järgida Päästja häält, kui maailma hääled on nii mõjuvõimsad? Kuidas tugevdada usaldust Päästja vastu?

Lubage mul soovitada kolme viisi, kuidas oma teadmisi Päästjast suurendada ja Teda üha enam usaldada. Te avastate, et need põhimõtted pole sugugi uued, vaid on kõige aluseks. Neist lauldakse igas Algühingus, need kajavad Noorte Naiste õpetustes ja on vastuseks paljudele Abiühingu küsimustele. Need on keskendamise, mitte kõrvale kaldumise põhimõtted.

Kõigepealt õpime me Issandat tundma ja Teda usaldama, kui „toitu[me] rõõmuga Kristuse sõnadest; sest vaata, Kristuse sõnad ütlevad teile kõik, mida te peate tegema”.²

Me uurisime mõned kuud tagasi koos perega pühakirju. Minu kaheaastane pojapoeg istus lugemise ajal minu süles. Nautisin vanaemaks olemist väga ja tundsin rõõmu poja pere küllatulekust.

Kui olime pühakirjade uurimise lõpetanud, sulgesin raamatu. Mu lapselaps teadis, et peagi on aeg voodisse minna. Ta tõstis oma innukad sinised silmad ja tõi kuuldavale igavese tõe: „Veel pühakirju, vanaema.”

Minu poeg hoiatas mind hea ja järjekindla lapsevanemana: „Ema, ära ole nõrk. Ta lihtsalt püüab voodisse minekut vältida.”

Kuid kui mu lapselaps palub veel pühakirju, siis me loeme veel pühakirju! Veel pühakirju valgustab meie meelt, kosutab meie vaimu, vastab meie küsimustele, kasvatab meie usaldust Issanda vastu ja aitab meil keskendada oma elu Temale. „Et teil oleks meeles neid usinalt uurida, et teile sellest kasu tõuseks.”³

Teiseks õpime me Issandat tundma ja Teda usaldama palve kaudu. Milline õnnistus see on, kui võime palvetada Jumala poole! „Paluge Isa kogu südame jõuga.”⁴

Mul on sulnis mälestus ühest palvest, mida kalliks pean. Ühel suvevaheajal, kui ma kõrgkoolis õppisin, võtsin vastu tööotsa Texase osariigis. Pidin sõitma sadu kilomeetreid Idaho osariigist Texasesse oma vana autoga, millele olin pannud hellalt nimeks Vern. Vern oli katuseni täis pakitud ja olin uueks seikluseks valmis.

Teel uksest välja kallistasin oma kallist ema ja ta ütles: „Teeme palve, enne kui sa lahkud.”

Põlvitasime ja ema hakkas palvetama. Ta palus Taevast Isa, et mind kaitstaks. Ta palvetas minu kliimaseadmeta auto eest, paludes, et auto töötaks, nagu mul on vaja. Ta palus, et inglid oleksid kogu suvi minuga. Ta muudkui palvetas ja palvetas.

Palve kaudu tulnud rahu andis mulle julgust usaldada Issandat ja mitte toetuda omaenese mõistusele. Mis puudutab paljusid tol suvel tehtud otsuseid, siis tegi Issand mu teerajad tasaseks.

Kui palves Taevase Isa poole pöördumisest saab harjumus, õpime me Teda tundma. Me hakkame Teda usaldama. Meie soovid hakkavad sarnanema Tema soovidega. Me saame kindlustada endale ja teistele õnnistused, mida Taevane Isa on nõus andma, kui me vaid palume usuga.⁵

Kolmandaks õpime me Issandat tundma ja Teda usaldama, kui teenime teisi. Räägin teile ühe loo Amy Wrighti loal, kes hakkas mõistma teenimise põhimõtet lausa keset kohutavat ja surmavat haigust. Amy kirjutas:

„29. oktoobril 2015 sain ma teada, et mul on vähk. Minu vähivormi puhul on 17-protsendine tõenäosus ellu jääda. Väljavaated polnud head. Ma teadsin, et mind ootab ees tõsine võitlus elu eest. Otsustasin anda kõik, mis on minu võimuses, mitte ainult iseenda, vaid mis kõige tähtsam, oma pere nimel. Detsembris tegin algust keemiaraviga. Olin kursis paljude vähivastaste ravimite kõrvalmõjudega, kuid ei teadnud, et on võimalik olla nii haige ja ikka veel elus.

Ühel hetkel teatasin, et keemiaravi on inimõiguste rikkumine. Ütlesin oma mehele, et nüüd aitab. Mina annan alla! Ma ei lähe enam haiglasse. Mu kallim kuulas mind kannatlikult ära ja vastas siis targalt: „Siis me peame leidma kellegi, keda teenida.”

Mida? Kas ta ei pannud tähele tõsiasja, et ta naisel on vähk ja ta ei suuda enam taluda ühtegi iiveldushoogu ega hetkegi piinavat valu?

Amy jätkas selgitamist: „Mu sümptomid halvenesid tasapisi, kuni mul oli üldjuhul üks või kaks enam-vähem talutavat päeva kuus, [mil] võisin mingil määral talitleda elava hingava inimolendina. Neil päevil leidis meie pere teenimisvõimalusi.”

Ühel sellisel päeval jagas Amy pere teistele patsientidele keemiaravi lohutuskomplekte, mis olid täis tuju tõstvaid ja sümptomeid leevendavaid asju. Kui Amyl ei tulnud und, mõtles ta viisidele, kuidas kellegi teise päeva helgemaks muuta. Mõni neist asjadest oli suur, kuid paljud olid vaid lühikesed innustavad ja armastusest ajendatud kirjad ja tekstisõnumid. Neil öödel, kui valu oli magamiseks liiga tugev, lebas ta voodis iPadiga ja uuris, milliseid talitusi tuli teha tema surnud esivanemate eest. Imekombel valu taandus ja ta suutis seda taluda.

„Teenimine,” tunnistab Amy, „päästis minu elu. Leidsin lõpuks jõudu edasi minna õnnest, mille avastasin, kui püüdsin leevendada ümberolijate kannatusi. Ootasin meie teenimisprojekte suure rõõmu ja ootusärevusega. Kuni tänaseni näib see olevat ikka veel üks imelik paradoks. Võiks arvata, et kellelgi, kes on kiilakas, mürgitatud ja võitleb elu eest, on õigus mõelda, et hetkel lähen korda vaid mina. Kuid kui ma mõtlesin iseendale, oma olukorrale, oma kannatustele ja valule, muutus maailm väga süngeks ja masendavaks. Kui pöörasin tähelepanu teistele, sain ma valgust, lootust, jõudu, vaprust ja rõõmu. Tean, et see on võimalik tänu Jeesuse Kristuse lepituse toetavale, tervendavale ja suutlikuks tegevale väele.”

Õppides Issandat tundma, hakkas Amy Teda usaldama. Kui ta oleks toetunud kasvõi veidi omaenese mõistusele, oleks ta mõtte, et tema hakkab teenima, hüljanud. Teenimine võimaldas tal taluda valu ja kannatusi ning elada selle pühakirjasalmi järgi: „Kui te olete oma kaasinimeste teenistuses, te olete ainult oma Jumala teenistuses.”⁶

Jeesus Kristus on saanud maailmast võitu. Ja tänu Temale, tänu Ta lõputule lepitusele, on meil kõigil suur põhjus usaldada, teades, et lõpuks on kõik hästi.

Õed, igaüks meist saab usaldada Issandat ja mitte kõrvale kalduda. Me saame keskendada oma elu Päästjale, õppides Teda tundma, ja Tema teeb meie teerajad tasaseks.

Me oleme maa peal selleks, et näidata Tema vastu sedasama usaldust, mis võimaldas meil seista Jeesuse Kristuse kõrval, kui Ta teatas: „Siin ma olen, saada mind!”⁷

Mu kallid õed, president Thomas S. Monson on tunnistanud, et „meile lubatud õnnistused on piiritud. Kuigi rajupilved võivad koguneda, kuigi vihma võib kallata meie peale, on meie teadmised evangeeliumist ning meie armastus oma Taevase Isa ja oma Päästja vastu meile trööstiks ja toeks .., kui elame õigemeelselt. .. Siin maailmas pole midagi, mis võiks meist jagu saada.”⁸

Ma lisan oma tunnistuse meie armsa prohveti tunnistusele. Kui usaldame oma Taevast Isa ja oma Päästjat ega toetu omaenese mõistusele, teevad nad meie teerajad tasaseks ja ulatavad meile oma halastava käe. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.

Märkus: 1. aprillil 2017 vabastati õde Cordon teise nõuandja ametist Algühingu üldjuhatuses ja kutsuti esimeseks nõuandjaks.