2010–2019
„Kõnni minuga”
Aprill 2017


„Kõnni minuga”

Meie preesterlusse pühitsemine on kutse Issandalt kõndida Temaga, teha, mida teeb Tema, teenida, nagu Tema teenib.

Mu armsad preesterluse vennad! Minu tänane eesmärk on teid teie preesterluse teenimises nii kinnitada kui ka elustada. Ma kujutan ette, et mingil moel sarnaneb see Päästja eesmärgiga, kui ta kohtas rikast noormeest, kes küsis: „Mis head ma pean tegema, et saaksin igavese elu?” (Vt Mt 19:16.) Ehk olete tulnud konverentsile, nagu see noormees läks Päästja juurde, mõtiskledes, kas teie teenimine on olnud vastuvõetav. Ja samal ajal võite tunnetada, et võiksite teha rohkem – ehk isegi palju rohkem! Ma palvetan, et võiksin anda teile edasi Issanda armastava heakskiidu kõiges, mida olete juba teinud, pakkudes samas innustavat pilguheitu sellele, mida võite Tema abiga Tema püha preesterluse hoidjatena veel saavutada.

Rikkal noormehel paluti müüa kogu vara, et Päästjat järgida; teie areng tulevikus ei pruugi nõuda seda, kuid see nõuab samuti ohverdamist. Igal juhul loodan ma, et minu sõnum ei põhjusta seda, et te „[lähete] ära kurva meelega” nagu too noormees. (Vt Mt 19:20–22.) Pigem loodan, et lähete „rõõmustades oma teed” (ÕL 84:105), kuna soovite paremaks saada ja usute, et suudate seda.

Siiski on loomulik tunda mõningast küündimatust, kui mõtleme, mida Issand on kutsunud meid tegema. Tegelikult kui te ütleksite mulle, et tunnete, et olete täielikult võimelised oma preesterluse kohustusi täitma, siis muretseksin, et te neid ei mõista. Teisest küljest, kui te ütleksite mulle, et tunnete, nagu tahate alla anda, kuna ülesanne on kaugelt üle teie võimete, siis sooviksin aidata teil mõista, kuidas Issand suurendab ja tugevdab oma preesterluse hoidjaid, et nad saaks teha asju, mida nad iial üksinda ei suudaks.

See on sama tõsi nii minu kohta minu kutses kui ka teie kohta teie kutsetes. Keegi meist ei saa teha preesterluse tööd ja teha seda hästi, toetudes ainuüksi iseenese tarkusele ja annetele. Seda seepärast, et see ei ole meie töö – see on Issanda töö. Seega on ainus viis edu saavutada Talle toetuda, olete te siis vastkutsutud diakon, kelle kätte on usaldatud ülesanne tuua vaimset väge sakramenditalituse läbiviimisesse, või noor koduõpetaja, kelle Issand on määranud hoolitsema pere eest ja armastama neid, keda te ei tunne ja kes ei paista soovivat teie armastust ega teenimist, või isa, kes teab, et peab oma kodu õigemeelselt juhtima, kuid pole ehk kindel, kuidas seda teha, ja aeg paistab otsa saavat, kuna lapsed kasvavad kiiresti ja maailm paistab karm ja vaenulik.

Seega, kui tunnete end natuke koormatuna, siis võtke seda kui head ennet. See näitab, et te suudate tunda usalduse suurust, mis Jumalal teie vastu on. See tähendab, et teil on mõningane arusaam sellest, mis on preesterlus tõeliselt.

Maailmas on väga vähe inimesi, kes seda mõistavad. Isegi need, kes suudavad seda mõistuspäraselt defineerida, ei pruugi seda tõeliselt mõista. On mõned pühakirjakohad, mis neis peituva Vaimu kaudu võivad süvendada meie aukartust püha preesterluse vastu. Siin on mõned neist kirjakohtadest:

„Kõrgema ehk Melkisedeki preesterluse vägi ja võim on hoida kiriku kõikide vaimsete õnnistuste võtmeid –

see on õigus saada teada taevariigi saladusi, näha taevaid neile avatuna, lävida Esmasündinu üldkogu ja kirikuga ning nautida Isa Jumala ja uue lepingu vahemehe Jeesuse osadust ja lähedalolu.

‥ Aaroni preesterluse vägi ja võim on hoida inglite teenimise võtmeid.” (ÕL 107:18–20)

„Seepärast avaldub [preesterluse] talitustes jumalikkuse vägi. ‥

Sest ilma selleta ei saa ükski inimene näha Jumala, tõepoolest Isa palet ja elada.” (ÕL 84:20, 22)

„See ülempreesterlus [on Jumala] Poja korra järgi, milline kord oli maailma rajamisest peale; ehk teiste sõnadega, olles ilma päevade alguseta või aastate lõputa, olles ette valmistatud igavikust kogu igavikuni vastavalt tema etteteadmisele kõigist asjadest ” (Alma 13:7).

„Igaühel, kes pühitsetakse selle korra ja kutse järgi, saab olema usu läbi vägi purustada mägesid, lõhestada meresid, kuivatada ära vetevooge, pöörata neid ära nende liikumissuunalt;

seista vastu rahvaste sõjavägedele, lõhestada maad, purustada kõik köidikud, seista Jumala juures; teha kõiki asju tema tahtmist mööda, tema käsu järgi, allutada valitsusi ja võime ja seda Jumala Poja tahtel, kes oli enne maailma rajamist” (JST, 1Ms 14:30–31 [Õpiabides]).

Üks viis reageerida sellistele aukartustäratavatele preesterluse väe kirjeldustele on oletada, et need meie suhtes ei kehti. Teine viis neile reageerida on küsida enda südames järgmiseid küsimusi: kas ma olen kunagi tundnud, et taevad on mulle avatud olnud? Kas keegi kasutaks fraasi „inglite teenimine”, kirjeldamaks minu preesterluse teenimist? Kas mina toon „jumalikkuse väge” nende inimeste ellu, keda ma teenin? Kas ma olen kunagi purustanud mäe, purustanud kellegi köidikud või allutanud maiseid vägesid – isegi ainult piltlikult –, et teha Jumala tahet?

Selline kaemus toob alati tunde, et võiksime teha Issanda teenistuses rohkemat. Ma loodan, et see toob samuti tunde, et te soovite teha rohkemat – igatsuse osaleda täielikumalt Issanda imelises töös. Sellised tunded on esimeseks sammuks saamaks selliseks meheks, nagu preesterluses teenimine meid muutma peaks.

Järgmist sammu kirjeldatakse Jehoova ja Eenoki vestluses. Me teame Eenokit kui vägevat prohvetit, kes rajas Siioni keset suurt pahelisust. Kuid enne seda, kui temast sai vägev prohvet, ütles Eenok enda kohta: „Ma olen vaid poisike” ‥, „aeglase kõnega” ‥ „ning kõik inimesed vihkavad mind” (Ms 6:31). Kuulake sõnu, millega Issand Eenokit julgustas. Need on samuti Issanda sõnad teile, keda kutsutakse preesterluse hoidjatena teisi teenima:

„Ja Issand ütles Eenokile: Mine ja tee nagu ma olen sind käskinud, ja ükski inimene ei pista sind läbi. Ava oma suu ja see täidetakse ning ma annan sulle, mida öelda, sest kõik liha on minu kätes ja ma teen nii, nagu mulle hea tundub. ‥

Vaata, minu Vaim on sinu peal, mispärast ma mõistan õigeks kõik sinu sõnad, ja mäed põgenevad sinu eest ning jõed muudavad oma suunda; ja sina püsid minus ja mina sinus; seepärast, kõnni minuga.” (Ms 6:32, 34)

Vennad, meie preesterlusse pühitsemine on Issanda kutse kõndida Temaga. Mida tähendab Issandaga kõndida? See tähendab teha, mida Tema teeb, teenida, nagu Tema teenib. Tema ohverdas enda mugavused, et õnnistada abivajajaid, ja seda püüame meiegi teha. Tema paistis pööravat erilist tähelepanu inimestele, kelle ühiskond tähelepanuta jättis või keda isegi vältis, ja seda peaksime püüdma meiegi teha. Tema tunnistas julgelt, kuid armastavalt õpetusest, mida Ta oma Isalt sai, isegi kui see oli ebapopulaarne, ja seda peame ka meie tegema. Ta ütles kõigile: „Tulge minu juurde” (Mt 11:28) ja meiegi ütleme kõigile: „Tulge Tema juurde.” Tema preesterluse hoidjatena oleme Tema esindajad. Me ei tegutse enda, vaid Tema nimel. Me ei räägi enda, vaid Tema sõnu. Inimesed, keda me teenime, õpivad tänu meie teenimisele Teda paremini tundma.

Kohe kui me võtame vastu Issanda kutse „Kõnni minuga”, muutub meie preesterluse teenimise olemus. Kohe muutub see suuremaks ja auväärsemaks, kuid samuti saavutatavamaks, kuna me teame, et me pole üksi. Ma tundsin seda kõige vägevamalt, kui president Thomas S. Monson üheksa aastat tagasi oma käed minu pea peale pani ja õnnistas mind, kui ma alustasin teenimist minu praeguses kutses. Selles õnnistuses kordas ta järgmiseid Päästja sõnu: „Ja see, kes teid vastu võtab, seal olen ka mina, sest ma lähen teie palge eel. Ma olen teie paremal käel ja vasakul, ja minu Vaim on teie südames ja minu inglid teie ümber, et teid toetada” (ÕL 84:88).

Ma olen palju kordi sellele lubadusele toetunud ja oma 72 preesterluses teenimise aasta jooksul olen näinud selle täitumist paljudel viisidel. See juhtus, kui ma olin uus Aaroni preesterluse hoidja, kelle ülesandeks oli sakramenti jagada. Kartuses viga teha läksin ma enne koosoleku algust sakramendisaalist välja ja palvetasin meeleheites, et Jumal mind aitaks. Vastus tuli. Ma tundsin, et Issand on minuga. Ma tundsin Tema usaldust minu vastu ja seeläbi tundsin usaldust enda osa suhtes Tema töö tegemisel.

See juhtus taas, kui ma teenisin piiskopina. Mulle helistas naine, kes oli teinud suure vea ja seisis silmitsi raske otsusega. Temaga kohtudes tundsin, et tean vastust tema probleemile, kuid tundsin samuti tugevasti, et mina ei peaks talle vastust ütlema – ta peab selle ise saama. Ma ütlesin talle: „Ma usun, et Jumal ütleb sulle, mida teha, kui sa Temalt küsid.” Hiljem teatas ta, et küsis Jumalalt ja Jumal vastas talle.

Ühel teisel korral helistati mulle, kui ma piiskopina teenisin, seekord politseist. Mulle öeldi, et purjus autojuht oli autoga läbi klaasi panga fuajeesse sõitnud. Kui segaduses juht nägi relvastatud turvameest, hüüdis ta: „Ärge tulistage! Ma olen mormoon!”

Avastati, et joobes juht oli alles hiljuti minu koguduse liikmeks ristitud. Kui ma ootasin piiskopi kabinetis temaga vestlust, siis tegin plaani, mida talle öelda, et ta tunneks kahetsust lepingute rikkumise ja Kirikule häbi tegemise pärast. Kuid kui istusin ja teda vaatasin, kuulsin oma meeles häält, mis ütles sama selgesti, nagu oleks keegi minuga rääkinud: „Ma lasen sul teda näha nii, nagu mina teda näen.” Ja siis, lühikeseks hetkeks, muutus minu jaoks kogu tema välimus. Ma ei näinud mitte hämmeldunud noormeest, vaid helget, üllast Jumala poega. Tundsin ühtäkki Issanda armastust tema vastu. See nägemus muutis meie vestlust. See muutis samuti mind.

Ma õppisin neist kogemustest tähtsaid õppetunde, kuidas kõndida Issandaga Tema tööd tehes. Ma sooviksin jagada teiega neist kolme. Esimene on, et Jumal märkab ja toetab isegi kõige uuemat ja noorimat diakonit. Te ei pea tundma, et olete liiga väike või tähtsusetu, et Ta märkaks teid ja teenimist, mida Tema nimel teete.

Teine õppetund on, et Issanda töö ei ole üksnes probleemide lahendamine, vaid inimeste arendamine. Seega kui te kõnnite Temaga preesterluse teenimises, võite leida, et mõnikord kõige efektiivsemana tunduv lahendus ei võimalda inimestel kasvada, sest see pole lahendus, mida Issand eelistab. Kui te kuulate, siis Ta õpetab teile Tema viise. Pidage meeles, et Jumala töö ja hiilgus ei ole mitte joosta ja efektiivselt organiseerida, vaid „tuua inimesele surematus ja igavene elu” (Ms 1:39). Just seepärast annab Ta oma preesterluse volituse meiesarnastele ekslikele surelikele ja kutsub meid Tema töös osalema. Meie edenemine ongi Tema töö!

Nüüd kolmas õppetund. Preesterluses teenimises koos Päästjaga kõndimine muudab seda, kuidas te teisi vaatate. Ta õpetab teid nägema neid läbi Tema silmade, mis tähendab vaadata südamesse, mitte välimusele (vt 1Sm 16:7). Nii suutis Päästja näha Siimonas impulsiivse kalamehe asemel Peetrust, Tema Kiriku tulevast kaljukindlat juhti (vt Lk 5:1–11). Nii suutis Ta näha Sakkeuses ebaausa maksukoguja asemel ausat sirgeseljalist Aabrahami poega (vt Lk 19:1–9). Kui te küllalt kaua Päästjaga kõnnite, õpite nägema kõiki Jumala lapsi ühes nende piiramatu potentsiaaliga vaatamata sellele, milline nende minevik olla võis. Ja kui te jätkate Päästjaga kõndimist, arendate veel ühte andi, mis Temal on – võimet aidata inimestel näha potentsiaali neis endis ja meelt parandada.

Mu kallid preesterluse vennad! Mitmel viisil oleme nagu need kaks jüngrit, kes esimesel ülestõusmispühal Emmause teel kõndisid. Oli ülestõusmishommik, kuid nad polnud kindlad, kas ülestõusmine oli toimunud või mida see üldse tähendab. Nad lootsid „[Jeesuse Naatsaretlase] olevat selle, kes Iisraeli rahva lunastab”, kuid nad olid „südamest pikaldased uskuma” kõike, mida pühakirjad ülestõusmise kohta õpetasid. Kui nad edasi kõndisid ja seda isekeskis arutasid, „lähenes ka Jeesus ise neile ja käis nendega. Aga nende silmad peeti, nii et nad teda ei tundud” (vt Lk 24:13–32).

Ma tunnistan, et kui me käime preesterluse teenimisrajal, siis Päästja Jeesus Kristus käib koos meiega, sest see on Tema rada, Tema tee. Tema valgus läheb meie ees ja Tema inglid on meie ümber. Me ei pruugi täielikult mõista, mis preesterlus on või kuidas seda rakendada, nagu Tema seda teeb. Kuid kui me pöörame tähelepanu hetkedele, kui süda põleb meie sees (vt Lk 24:32), võivad meie silmad avaneda ja me näeme Tema kätt meie elus ja meie teenimises. Ma tunnistan, et õpime Teda kõige paremini tundma koos Temaga töötades ja teenides Teda suures Jumala lastele päästmise toomise töös. „Sest kuidas võib inimene tunda isandat, keda ta ei ole teeninud ja kes on talle võõras ja on kaugel ta südame mõtetest ja kavatsustest?” (Mo 5:13) Jeesus Kristus on meie õpetaja. See on Tema Kirik. See on Tema preesterlus, mida me hoiame. Tehku igaüks meist valik kõndida koos Temaga ja tunda ära, kuidas Tema kõnnib koos meiega.

Ma annan teile oma pühaliku tunnistuse, et Jeesus on Kristus, meie ülestõusnud Issand. Ma jagan teiega oma tunnistust, et preesterlus, mille Ta on meile usaldanud, on vägi kõnelda ja tegutseda Tema nimel. Me oleme armastava Taevase Isa lapsed. Ta vastab meie palvetele ja saadab Püha Vaimu tugevdama meid igas preesterluse kohustuses, mida meil on õnnistus saada. Joseph Smith nägi Isa ja Poega. Ta sai preesterluse võtmed, mis on antud edasi president Thomas S. Monsonile, kes neid praegu rakendab. Tunnistan sellest Jeesuse Kristuse nimel, aamen.