Eraldi, kuid ikkagi üks

1994. aasta juunis sõitsin ma õhinaga töölt koju, et vaadata televiisorist meie rahvusmeeskonna mängu jalgpalli maailmakarikasarjas. Peagi pärast teeleasumist märkasin eemal kõnniteel meest, kes liikus kiirelt edasi ratastoolis, mille märkasin olevat kaunistatud meie Brasiilia lipuga. Teadsin, et ka tema läheb koju mängu vaatama!

Kui meie teed ristusid ja üksteisele silma vaatasime, tundsin ma sekundi murdosa vältel selle mehega tugevat sidet! Me liikusime eri suundades, ei tundnud üksteist, meie sotsiaalne ja füüsiline seisund olid selgelt erinevad, kuid ühine kirg jalgpalli ja armastus meie riigi vastu panid meid tundma tol hetkel ühtekuuluvust! Ma pole seda meest pärast seda näinud, kuid täna, paarkümmend aastat hiljem, näen ma ikka veel neid silmi vaimusilmas ja tunnen selle mehega tugevat sidet. Sest me ju võitsime selle mängu ja tolleaastase maailmakarika!

Kirikus ootab Issand, et oleksime vaatamata erinevustele üks! Ta ütles Õpetuses ja Lepingutes: „Olge üks; ja kui te ei ole üks, pole te minu omad.”¹

Kui me kõik siseneme kogudusehoonesse või templisse, et seal üheskoos Jumalat teenida, peaksime jätma oma erinevused, muuhulgas rassi, sotsiaalse staatuse, poliitilised eelistused, akadeemilised ja professionaalsed saavutused seljataha ning pöörama selle asemel tähelepanu ühistele vaimsetele eesmärkidele. Me laulame üheskoos kirikulaule, mõtiskleme sakramendi ajal samadele lepingutele, ütleme kõnede, õppetundide ja palvete lõpus samaaegselt kuuldavalt „aamen”, mis tähendab, et me nõustume ühiselt jagatuga.

See, mida me üheskoos teeme, aitab luua koguduses tugevat üksmeelt.

Kuid meie ühtsuse tõeliseks määrajaks, kindlustajaks või hävitajaks on hoopis see, kuidas käitume, kui oleme teistest Kiriku liikmetest eraldi. Nagu me kõik teame, on see paratamatu ja normaalne, et me mingil ajal ikka üksteisest räägime.

Sõltuvalt sellest, mida otsustame öelda üksteise kohta, põimivad meie sõnad meie „südamed .. kokku .. ühtsuses”,² nagu õpetas Alma inimesi, keda ta Mormoni vete ääres ristis, või kahandavad armastust, usaldust ja heatahtlikkust, mis meie seas olema peaks.

Mõned sellised märkused, nagu „Jah, ta on hea piiskop, aga sa oleks pidanud nägema teda, kui ta oli noor mees!” on osavad üksmeele hävitajad.

Vahest oleks edasiviivamaks versiooniks: „Piiskop on nii hea ja ta on aastate jooksul nii palju küpsemaks saanud ja tarkust kogunud.”

Mõnikord sildistame inimesi jäädavalt sarnaste ütlustega: „Meie Abiühingu juhataja on lootusetu juhtum. Ta on nii kangekaelne!” Sellele vastupidiselt võiksime öelda: „Abiühingu juhataja pole olnud viimasel ajal kuigi leplik. Äkki tal on rasked ajad. Oleme talle abiks ja toeks!”

Vennad ja õed! Meil pole õigust kujutada kedagi, kaasa arvatud meie Kiriku rühmast pärit inimesi, kui parandamatult halba! Pigem peaksid meie ligimeste kohta lausutud sõnad peegeldama meie usku Jeesusesse Kristusesse ja Tema lepitusse ning sellesse, et Temas ja Tema abil saame alati muutuda paremaks!

Mõningane kriitika ning lahkulöömine Kiriku juhtidest ja liikmetest saab alguse pisiasjadest.

Nii juhtus Simonds Ryderiga, kellest sai Kiriku liige 1831. aastal. Pärast tema kohta käiva ilmutuse lugemist tegi teda nõutuks, et tema nimi oli kirjutatud valesti Rider, tähega i ja mitte tähega y. See, kuidas ta sellele juhtumile reageeris, viis prohvetis kahtlemiseni ja lõpuks Josephi tagakiusamiseni ja Kirikust äralangemiseni.³

Tõenäoliselt parandavad meie kirikujuhid mingil määral meid kõiki, mis paneb proovile, kui ühtsed me nendega oleme.

Olin vaid 11-aastane, kuid mul on meeles, kuidas 44 aastat tagasi pidi kogudusehoones, kus me perega kirikus käisime, tehtama ulatuslikku remonti. Enne selle ettevõtmise algust pidasid kohalikud ja piirkonna juhid koosolekut, et arutada, kuidas liikmed oma tööga selles jõupingutuses osalevad. Minu isa, kes oli varem aastaid seda üksust juhtinud, väljendas kindlat arvamust, et seda tööd peaks tegema töövõtja, mitte asjaarmastajad.

Tema arvamus lükati tagasi ning lisaks sellele me kuulsime, et teda oldi tookord karmilt ja avalikult noomitud. Mu isa oli mees, kes oli väga pühendunud Kirikule ja oli olnud sõdur Euroopas Teises maailmasõjas ning harjunud vastupanu osutama ja oma tõekspidamiste eest võitlema! Võib-olla mõtiskles keegi, kuidas ta pärast seda vahejuhtumit reageerib. Kas ta jääb oma arvamusele kindlaks ja jätkab langetatud otsusele vastuseismist?

Olime näinud koguduses peresid, kes olid muutunud evangeeliumis nõrgemaks ja lakanud koosolekutel käimast, kuna ei suutnud olla ühtsed oma juhtidega. Ma olin samuti tunnistajaks, kuidas paljud minu Algühingu sõbrad ei jäänud noorukieas ustavaks, kuna nende vanemad Kirikus olijates alati vigu leidsid.

Kuid minu isa otsustas jääda teiste pühadega ühtseks. Ja kui koguduse liikmed mõni päev hiljem ehitustöödele appi läksid, „kutsus” ta meie perekonda endaga kogudusehoonesse, kus olime valmis igal kombel aitama.

Olin vihane. Tahtsin temalt küsida: „Isa, miks me küll ehitusele appi läheme, kui sa olid selle vastu, et liikmeid seda tegema pannakse?” Kuid üks pilk tema näole pani mind otsustama seda mitte teha. Ma tahtsin hoone pühitsemise ajal elus ja terve olla. Seega otsustasin õnneks vait olla ja lihtsalt minna ja ehitamisel abiks olla!

Isa ei saanud uut kogudusehoonet näha, kuna suri enne töö lõppemist. Kuid meie perega jätkasime ema juhtimisel oma osa täitmist, kuni hoone sai valmis, ning see hoidis meid isaga, Kiriku liikmete, meie juhtide ja ennekõike Issandaga ühtsena!

Kui Jeesus vaid mõni hetk enne piinarikkaid kogemusi Ketsemanis oma apostlite ja kõigi meie, pühade eest Isa poole palvetas, ütles Ta: „Et nemad kõik oleksid üks, nõnda nagu sina, Isa, minus ja mina sinus.”⁴

Vennad ja õed! Ma tunnistan, et kui otsustame olla Kiriku liikmete ja juhtidega üks, nii siis, kui oleme kokku kogunenud, ja eriti siis, kui oleme eraldi, tunneme ka täiuslikumat üksmeelt oma Taevase Isa ja Päästjaga. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.