Igavene igapäev
Oluline on olla alandlik selles, kes me oleme, ja Jumala eesmärgis meie jaoks.
Alates ajast, mil teenisin noore mehena Briti misjonil, on mulle meeldinud briti huumor. Seda iseloomustab mõnikord enesekriitiline, tagasihoidlik ja alandlik lähenemine elule. Näide sellest huumorist on suve kirjeldamine. Briti suved on suhteliselt lühikesed ja ettearvamatud. Nagu ütles üks kirjanik tagasihoidlikult: „Mulle meeldib Briti suvi. See on minu lemmikpäev aastas.”1 Minu briti lemmikkoomiksitegelast kujutati ärkamas voodis hilja hommikul ja ütlemas oma koertele: „Oh heldust! Ma kardan, et me ärkasime liiga hilja ja magasime suve maha.”2
Sellele huumorile on sarnane meie elu selles kaunis maailmas. Pühakirjad ütlevad selgelt, et meie hinnaline surelik eksistents kestab lühikest aega. Võiks isegi ütelda, et igavikulisest vaatenurgast on meie elu maa peal sama kiirelt mööduv kui Briti suvi.3
Mõnikord kirjeldatakse inimeste eesmärki ja eksistentsi väga alandlike sõnadega. Prohvet Mooses kasvas üles oludes, mida mõned tänapäeval kutsuksid eelisseisuseks. Nagu on kirjutatud Kallihinnalises Pärlis, andis Issand Moosesele teda prohvetitööks ette valmistades ülevaate maailmast ja kõikidest inimlastest, kes on ja olid loodud.4 Moosese mõnevõrra üllatunud reaktsioon sellele oli: „Nüüd .. ma tean, et inimene ei ole midagi, mida ma polnud kunagi arvanud.”5
Seejärel, justkui vastuväitena Moosese tähtsusetuse tunnetele kuulutas Jumal oma tõelise eesmärgi: „Sest vaata, minu töö ja minu hiilgus on see – tuua inimesele surematus ja igavene elu.”6
Me kõik oleme Jumala ees võrdsed. Tema õpetus on selge. Mormoni Raamatust võime lugeda: „Kõik on Jumalale ühesugused”, sealhulgas mustad ja valged, orjad ja vabad, mehed ja naised.7 Ja sellele vastavalt kutsutakse kõiki tulema Issanda juurde.8
Igaüks, kes väidab, et on Isa plaani kohaselt rassi, soo, rahvuse, keele või majandusliku olukorra pärast teistest üle, eksib moraalselt ega mõista Issanda tõelist eesmärki kõikide meie Isa laste jaoks.9
Kahjuks võib meie päevil pea igal ühiskonna tasemel näha enesetähtsuse ja ülbusega uhkeldamist, samas kui halvustatakse alandlikkust ja vastutust Jumala ees. Suur osa ühiskonnast on kaotanud arusaamise põhitõdedest ega mõista, miks me oleme maa peal. Tõelist alandlikkust, mis on esmatähtis saavutamaks eesmärke, mis Issandal meie jaoks on, kohtab harva.10
On tähtis mõista Kristuse alandlikkuse, õigemeelsuse, karakteri ja intelligentsuse suurust, nagu seda kirjeldatakse pühakirjades. On rumal alahinnata vajadust pidevalt, igapäevaselt püüelda nende kristlike omaduste ja eriti just alandlikkuse poole.11
Pühakirjad ütlevad selgelt, et kuna see elu on suhteliselt lühike, on see ülimalt tähtis. Amulek, kes oli Mormoni Raamatus Alma misjonikaaslane, ütles: „See elu on inimestele ettevalmistusaeg Jumalaga kohtumiseks; jah, vaata, selle elu päev on inimestele päev oma töö tegemiseks.”12 Me ei taha minu koomiksitegelase sarnaselt seda elu maha magada.
Päästja eeskuju alandlikkusest ja ohverdusest kogu inimkonna eest on ajaloo kõige märkimisväärsem sündmus. Päästja kui Jumaluse liige oli nõus tulema maa peale väikese imikuna ja alustada eksistentsi, mis hõlmas Tema vendade ja õdede õpetamist ja tervendamist ning lõpuks Ketsemanis ja ristil kirjeldamatu valu kannatamist, et täiustada Tema lepitust. Seda Kristuse armastuse ja alandlikkuse tegu teatakse kui Tema alandumist.13 Ta tegi seda iga mehe ja naise eest, kelle Jumal on loonud või loob.
Meie Taevane Isa ei soovi, et Tema lapsed tunneksid heitumust või annaksid alla oma püüdlustes jõuda selestilise hiilguseni. Kui me tõeliselt mõtiskleme Jumal Isa ja Poja Kristuse üle, kes nad on ja mida nad on meie heaks korda saatnud, siis täidab see meid aupaklikkuse, imetluse, tänulikkuse ja alandlikkusega.
Alandlikkus on esmatähtis aitamaks Issandal Tema Kirikut rajada.
Alma küsis oma päevil küsimuse, mis on asjakohane ka tänapäeval: „Kui te olete kogenud südame muutust ja kui te olete tundnud, nagu tahaksite laulda laulu lunastavast armastusest, siis ma tahaksin küsida, et kas te tunnete niimoodi nüüd?”14 Alma jätkas: „Kas te võiksite öelda ‥, kui teid kutsutaks sel hetkel surema, et te olete olnud piisavalt alandlikud?”15
Iga kord kui ma loen, kuidas Alma noorem loobus oma riigipea rollist, et Jumala sõna jutlustada,16 avaldab see mulle muljet. Almal oli selgelt sügav tunnistus Jumal Isast ja Jeesusest Kristusest ja tundis, et vastutab nende ees täielikult ja ilma mööndusteta. Tal olid õiged prioriteedid ja alandlikkus loobumaks staatusest ja positsioonist, kuna ta mõistis, et Issanda teenimine on palju tähtsam.
Eriti väärtuslik on olla elus küllaldaselt alandlik, et aidata rajada Kirikut. Näide Kiriku ajaloost on paljastav. 1837. aasta juunis sai prohvet Joseph Kirtlandi templis inspiratsiooni kutsuda apostel Heber C. Kimball viima Jeesuse Kristuse evangeeliumi „Inglismaale ‥ ja avama ukse selle rahva päästmiseks”.17 Apostel Orson Hyde ja mõned teised määrati teda teekonnal saatma. Vanem Kimballi vastus oli imetlusväärne. „Mõte, et mind määratakse täitma sellist tähtsat misjonit, oli peaaegu rohkem, kui suutsin kanda. … [Ma] olin peaaegu valmis uppuma minule asetatud koorma all.”18 Sellest hoolimata võttis ta selle misjoni vastu täieliku usu, pühendumuse ja alandlikkusega.
Mõnikord tähendab alandlikkus võtta vastu kutseid, kui me ei tunne, et oleme selleks võimelised. Mõnikord tähendab alandlikkus teenida ustavalt, kui me tunneme, et oleme võimelised suuremateks ülesanneteks. Alandlikud juhid on näidanud sõna ja eeskujuga, et pole tähtis, kus me teenime, vaid kui ustavalt me teenime.19 Mõnikord on alandlikkus saada üle haavatud tunnetest, kui tunneme, et juhid või teised on meid halvasti kohelnud.
23. juulil 1837 kohtus prohvet Joseph vanem Thomas B. Marshiga, Kaheteistkümne Kvoorumi juhatajaga. Vanem Marsh oli pahane, et prohvet oli kutsunud kaks tema kvoorumi liiget misjonile Inglismaale ilma temaga nõu pidamata. Kui Joseph vanem Marshiga kohtus, pandi haavatud tunded kõrvale ja prohvet sai märkimisväärse ilmutuse. Nüüd on see ilmutus Õpetuse ja Lepingute 112. osa.20 See annab imelist juhatust taevast alandlikkuse ja misjonitöö kohta. 10. salmis on kirjas: „Ole alandlik, ja Issand, sinu Jumal, juhib sind kättpidi ning vastab sinu palvetele.”21
See ilmutus anti täpselt samal päeval, kui vanemad Kimball, Hyde ja John Goodson, täis alandlikkust, kuulutasid Jeesuse Kristuse evangeeliumi taastamisest Vauxhalli kabelis Prestonis Inglismaal.22 See oli esimene kord sellel evangeeliumi ajajärgul, mil misjonärid kuulutasid taastatud evangeeliumi väljaspool Põhja-Ameerikat. Nende misjonitöö tõi pea kohe uskupöördunute ristimisi ja viis paljude ustavate liikmeteni.23
Ilmutuse järgnevad osad juhivad misjonitööd meie päevil. Osaliselt on seal kirjas: „Kelle iganes te saadate minu nimel ‥, sellel on võim avada minu kuningriigi uks igale rahvale, ‥ kuivõrd nad alandavad ennast minu ees ja püsivad minu sõnas ning võtavad kuulda minu Vaimu häält.”24
Alandlikkus, mis on selle imelise misjonitöö aluseks, võimaldas Issandal rajada imelisel viisil Tema Kirikut.
Õnneks näeme seda praegu jätkuvalt Kirikus. Liikmed, sealhulgas pealekasvav põlvkond, annavad oma aega ja lükkavad edasi õpingud ja töö, et teenida misjonil. Paljud vanemad liikmed jätavad töö ja teevad teisi ohverdusi, et teenida Jumalat, mistahes rollis neid teenima kutsutakse. Me ei luba isiklikel probleemidel segada või häirida meil saavutamast Tema eesmärke.25 Kirikus teenimine nõuab alandlikkust. Me teenime alandlikult, kui meid kutsutakse kogu oma väest, meelest ja jõust. Igal Kiriku tasemel on tähtis mõista kristlikku alandlikkuse omadust.
Igapäevane alandlikkus on esmatähtis aitamaks inimestel valmistuda Jumalaga kohtumiseks
Issanda austamise ja enda Tema tahtele allutamise eesmärk26 ei ole tänapäeva ühiskonnas nii au sees, kui see on olnud minevikus. Mõned teiste usulahkude kristlikud juhid usuvad, et me elame Kristuse-järgses maailmas.27
Mitmeid põlvkondi on usupõhine alandlikkuse väärtus ja kodanikuväärtused, nagu tagasihoidlikkus ja vaoshoitus, olnud ülekaalukateks käitumisnormideks.
Tänapäeva maailmas pannakse suuremat rõhku uhkusele, eneseülendamisele ja niinimetatud autentsusele, mis viib mõnikord tõelise alandlikkuse puudumiseni. Mõned väidavad, et tänapäeva õnne moraalsed väärtused kaasavad sõnumit „ole tõeline, ole tugev, ole produktiivne – ja ennekõike ära toetu teistele ‥, sest sinu saatus on ‥ sinu enda kätes”.28
Pühakirjad toetavad teistsugust lähenemist. Need pakuvad, et me peaksime olema tõelised Jeesuse Kristuse jüngrid. See tähendab tugevat vastutustunnet Jumala ees ja alandlikku lähenemist elule. Kuningas Benjamin õpetas, et loomupärane inimene on Jumala vaenlane, ja andis nõu, et me peaksime alistuma „Püha Vaimu kutsele”. Ta selgitas, et muuseas nõuab see, et saaksime „alistuvaks, tasaseks, alandlikuks, kannatlikuks, täis armastust”.29
Mõned kasutavad vääralt sõna autentne, et tähistada loomulikku inimest ja omadusi, mis on alandlikkuse, lahkuse, armulikkuse, andestuse ja tsiviilsuse vastandid. Me võime tähistada oma isiklikku unikaalsust Jumala lastena, ilma et kasutaksime autentsust oma mitte-kristliku käitumise vabandusena.
Meie püüdlustes alandlikkuse poole raskendab kaasaegne internet uhkuse vältimist. Kaks näidet on enesekeskne vaata-mind-lähenemine või teiste ründamine sotsiaalmeedias käratsedes. Veel üks näide on alandlik kiitlemine. Seda defineeritakse kui „näiliselt tagasihoidlik või enesekriitiline ütlus (või pilt), mille tegelik eesmärk on tõmmata tähelepanu millelegi, mille üle uhkust tuntakse”.30 Prohvetid on alati hoiatanud uhkuse ja maailma tühiste asjade eest.31
Samuti paneb muretsema viisaka suhtluse laiaulatuslik allakäik. Valikuvabaduse igavikuline põhimõte nõuab, et me austaksime paljusid valikuid, millega me ise ei nõustu. Konflikt ja tüli ületavad nüüd tihti tavaviisakuse piire.32 Me vajame rohkem tagasihoidlikkust ja alandlikkust.
Alma hoiatab meid, et me ei oleks „iseennast täis oma südame uhkuses”, arvates, et „üks teist on parem kui teine”, ja kiusates taga alandlikke, kes „kõnnivad Jumala püha korra järgi”.33
Olen leidnud siirast headust igast usust inimeste seas, kes on alandlikud ja tunnevad vastutust Jumala ees. Paljud neist järgivad Vana Testamendi prohveti Miika õpetusi, kes kuulutas: „Ja mida nõuab Jehoova sinult muud kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid osadust ja käiksid hoolsasti ühes oma Jumalaga?”34
Kui me oleme tõeliselt alandlikud, siis me palume andestust ja andestame teistele. Nagu me lugesime Moosia raamatust, õpetas Alma, et nii tihti kui me meelt parandame, andestab Issand meile meie üleastumised.35 Teisest küljest, nagu on öeldud meieisapalves,36 kui me ei andesta teiste üleastumisi, toome enese süüdimõistmise alla.37 Tänu Jeesuse Kristuse lepitusele antakse meie patud meeleparanduse kaudu andeks. Kui me ei andesta neile, kes meie vastu eksivad, siis hülgame Päästja lepituse. Kui me peame viha, keeldume andestamast ja ei lähene oma suhetele alandlikult kristlikul viisil, siis toob see meid tõepoolest süüdimõistmise alla. Vihapidamine mürgitab meie hinge.38
Lubage mul hoiatada igasuguse ülbuse eest. Issand pakub meile prohvet Moroni kaudu teravat kontrasti ülbete ja alandlike vahel: „Narrid pilkavad, aga nad hakkavad leinama; ja minu arm on küllaldane tasastele.” Issand kuulutas veel: „Ma annan inimestele nõrkust, et nad oleksid alandlikud; ja minu arm on küllaldane kõikidele inimestele, kes alandavad end minu ees; sest kui nad alandavad end minu ees ja neil on minusse usku, siis ma lasen nõrkadel asjadel saada nende jaoks tugevaks.”39
Alandlikkus tähendab samuti tänulikkust meie arvukate õnnistuste ja jumaliku abi eest. Alandlikkus ei ole mingi suur kindlalt määratletud saavutus või isegi mingi suure katsumuse ületamine. See on märk vaimsest tugevusest. See on vaikne kindlus, et päev-päevalt ja tund-tunnilt võime loota Issandale, teenida Teda ja saata täide Tema eesmärke. Minu palve on, et selles tüliderohkes maailmas püüdleksime iga päev tõelise alandlikkuse poole. Lemmikluuletus ütleb seda järgmiste sõnadega:
„Ei kohku suur ka siis, kui käes
on igavene igapäev.”40
Ma jagan kindlat tunnistust Päästjast ja Tema lepitusest ning Tema igapäevase alandliku teenimise võimsast tähtsusest. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.