Lesknaise süda

Mulle on olnud suureks õnnistuseks teenida peaaegu kogu oma elu Okeaania pühade seas. Nende ustavate pühade usk, armastus ja imetlusväärsed ohverdused tekitavad minus inspiratsiooni, tänutunnet ja rõõmu. Nende lood sarnanevad meie lugudega.

Olen näinud, et neil pühadel on palju ühist lesknaisega, keda Päästja nägi, kui Ta „ohvrirahakirstu kohal istus, [ja] vaatas .., kuidas rahvas ohvriraha kirstu pani. Ja paljud rikkad panid sinna palju.

Siis tuli üks vaene lesknaine ja pani sisse kaks leptonit. ..

Ja ta kutsus oma jüngrid enese juure ning ütles neile: „Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesk pani rohkem ohvrikirstu kui kõik, kes panid!

Sest need kõik panid oma küllusest, ent tema pani oma vaesusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise!””¹

Kuigi tema kaks leptonit oli kasin annetus, oli Päästja jaoks tema and ülimalt hinnaline, sest ta andis ära kõik. Tol hetkel mõistis Päästja täielikult lesknaise olemust, sest and näitas Talle naise südant. Tema armastuse ja usu olemus ja sügavus olid sellised, et ta andis, teades, et tema eest kantakse hoolt tema vaesuses.

Ma olen Okeaania pühadel näinud samasugust südant. Nende saarte ühes väikeses külas elavad eakam mees ja tema naine võtsid vastu misjonäride üleskutse Issandalt siiralt küsida, kas õppetunnid, mida neile õpetati, on õiged. Seda tehes vaagisid nad samuti, millised tagajärjed on kohustustel, mida nad peavad enda peale võtma, kui vastus, mille nad saavad, viiks nad taastatud evangeeliumi vastuvõtmiseni. Nad paastusid ja palvetasid, et saada teada tõde Kiriku ja Mormoni Raamatu kohta. Vastus nende palvetele oli sulnis, kuid selge kinnitus: „Jah! See on õige.”

Olles saanud tunnistuse, otsustasid nad saada ristitud. Sel valikul oli nende jaoks oma hind. Nende otsus ja ristimine nõudsid kõrget hinda. Nad kaotasid töö, tõid ohvriks oma ühiskondliku positsiooni, kaotasid olulised sõprussuhted ning jäid ilma perekonna toetusest, armastusest ja austusest. Nüüd kõndisid nad igal pühapäeval kirikusse, vahetades kohmetuid pilke sõprade ja naabritega, kes vastassuunda kõndisid.

Neis rasketes oludes küsiti sellelt healt vennalt, mida ta arvab nende otsusest Kirikuga liituda. Tema lihtne ja kõikumatu vastus oli: „See on õige, kas pole? Meie valik oli selge.”

Neil kahel uuel usule pöördunud pühal oli tõepoolest lesknaise süda. Sarnaselt lesknaisele andsid nad kõik, mis neil oli anda, tehes seda teadlikult oma vaesuses. Nende uskuva südame ja kestva usu tulemusena neil rasketel aegadel said nende koormad kergendatud. Neid aitasid ja ümbritsesid toetavad ja teenivad Kiriku liikmed ning neid tugevdas nende teenimine Kiriku kutsetes.

Olles kõik ära andnud, saabus parim päev, kui nad said templis igavese perena kokku pitseeritud. Nagu juhtus Alma juhitud pöördunutega, „Issand andis neile jõudu, nii et nad jaksasid vaevata kanda oma koormaid ja nad alistusid kõiges rõõmsameelselt ja kannatlikkusega Issanda tahtele”.² Selline on lesknaise süda, mida näitas see imeline abielupaar.

Lubage mul rääkida veel ühest kogemusest, kus lesknaise süda selgesti välja paistis. Me töötame Samoas külanõukogudega, et misjonärid saaksid loa jutlustada evangeeliumi. Mõned aastad tagasi oli mul vestlus ühe pealikuga külast, kuhu misjonäre polnud palju, palju aastaid lubatud. Vestlus toimus mitte kaua pärast seda, kui kõrgeim pealik oli küla Kiriku jaoks avanud, lubades meie misjonäridel õpetada neid, kes evangeeliumi ja selle õpetuste vastu huvi tundsid.

Pärast nii paljusid aastaid toimunud imelist pööret olin uudishimulik, et saada teada, mis oli juhtunud, et kõrgeim pealik nii talitas. Küsisin selle kohta ja pealik, kellega vestlesin, vastas: „Inimene võib elada pimeduses mõnda aega, kuid saabub aeg, mil temas tekib igatsus tulla valguse kätte.”

Kõrgeim pealik näitas oma küla avamisega lesknaise südant – südant, mis pehmeneb, kui ilmnevad tõe soojus ja valgus. See juht oli valmis loobuma aastatepikkusest tavast, seisma silmitsi suure vastuseisuga ja jääma kindlaks, et teised võiksid saada õnnistatud. See oli juht, kelle süda keskendus pigem oma rahva heaolule ja õnnele kui tavale, kultuurile ja isiklikule võimule. Ta loobus neist muredest selle kasuks, millest president Thomas S. Monson on meile õpetanud: „Kui järgime Päästja eeskuju, siis on meil võimalus olla teiste elus valguseks.”³

Lubage mul lõpetuseks jagada veel ühte kogemust Okeaania pühade seast, mis on alatiseks minu hinge sügava vaimse jälje jätnud. Mõned aastad tagasi olin ma Ameerika Samoa uues koguduses piiskopi uus nõuandja. Meil oli 99 liiget, kelle hulka kuulusid enesega vaevu toimetulevad talupidajad, konservitehase töötajad, valitsusametnikud ja nende pered. Kui Esimene Presidentkond 1977. aastal teatas, et Samoale ehitatakse tempel, olime kõik rõõmsad ja tänulikud. Tol ajal nõudis Ameerika Samoast templisse minemine Hawaiile või Uus-Meremaale sõitmist. See oli kulukas reis, mis jäi paljudele ustavatele Kiriku liikmetele kättesaamatuks.

Tol ajal julgustati liikmeid tegema annetusi ehitusfondi, et templite rajamisele kaasa aidata. Sellest vaimust kantuna palus meie piiskopkond koguduse liikmetel palvemeelselt otsustada, kui palju nad saaksid annetada. Perede jaoks pandi paika kuupäev, mil nad pidid annetused üle andma. Kui annetusümbrikud hiljem privaatses kohas avati, puudutas meie imelise koguduse liikmete usk ja heldekäelisus piiskopkonda ja muutis alandlikuks.

Teades igat peret ja nende olusid, tundsin ma sügavat ja kestvat aukartust, austust ja alandlikkust. See raha oli igal moel praeguse aja lesknaise leptonid, mis olid antud vaesusest, vabast tahtest ja rõõmust seoses Samoale ehitada lubatud Issanda püha templi õnnistustega. Need pered olid pühitsenud kõik, mis nad said, Issandale, uskudes, et neid ei jäeta vaesusesse. Nende annis väljendus lesknaise süda. Kõik annetajad tegid seda vabatahtlikult ja rõõmsal meelel, sest nende sees olev lesknaise süda võis näha usu silmadega suuri kõrgeimaid õnnistusi, mis nende perede ning kogu Samoa ja Ameerika Samoa rahva tulevaste põlvkondade jaoks tallel olid. Ma tean, et nende pühitsetud annetused, nende lesknaise leptonid, olid Issandal teada ja Ta võttis need vastu.

Kaks leptonit andnud lesknaise süda on süda, mis annab ära kõik, ohverdades, pidades vastu katsumustes, tagakiusamises ja hüljatuses ning paljusid koormaid kandes. Lesknaise süda on süda, mis tunnetab, tunneb ja teab tõe valgust ja soovib anda kõik, et seda tõde omaks võtta. See aitab ka teistel sama valgust näha ning kogeda sama suurt igavest õnne ja rõõmu. Lõpuks määratleb lesknaise südant valmisolek anda kõik, et ehitada üles Jumala kuningriik maa peal.

Ühinegem pühadena üle kogu maailma, tehes seda, mida vaja, et meil oleks lesknaise süda, mis tunneb tõelist rõõmu õnnistustest, mille tulemusena kaob vaesus. Ma palvetan meie kõigi eest, et meil oleks südant kanda oma koormad, teha vajalikud ohverdused ning tahe tegutseda ja anda. Ma luban, et Issand ei jäta teid vaesusesse. Lesknaise süda on täidetud tänutundega, et Päästja oli „valude mees ja haigustega tuttav”⁴, nii et me ei peaks jooma kibedast karikast.⁵ Hoolimata meie nõrkustest ja ebaõnnestumistest ning just nende tõttu sirutab Ta jätkuvalt välja oma käed, mis on meie pärast läbi torgatud. Ta aitab meid jalule, kui oleme valmis tulema Tema evangeeliumi valgusesse, Teda embama ja lubama Tal leevendada meie vaesust.

Ma tunnistan suurest armastusest, mida saame Issanda Jeesuse Kristuse jüngrite ja järgijatena jagada. Ma armastan ja toetan president Thomas S. Monsonit kui Jumala prohvetit maa peal. Mormoni Raamat on maailmale teine tunnistus Jeesusest Kristusest ja ma kutsun kõiki seda lugema ja enda jaoks selle sõnumit avastama. Kõik, kes võtavad vastu Issanda kutse tulla Tema juurde, leiavad rahu, armastuse ja valguse. Jeesus Kristus on meie suur eeskuju ja Lunastaja. Üksnes Jeesuse Kristuse ja Tema lõputu lepituse ime kaudu võime saada igavese elu. Ma tunnistan sellest Tema pühal nimel, nimelt Jeesuse Kristuse nimel, aamen.