Elav leib, mis taevast on alla tulnud

Päev pärast seda, kui Jeesus toitis Galileas imekombel 5000 inimest viie odraleiva ja kahe kalakesega,¹ kõneles ta taas inimestele Kapernaumas. Päästja pani tähele, et paljud ei olnud niivõrd huvitatud Tema õpetustest kui sellest, et taas süüa saaks.² Seepärast püüdis Ta veenda neid selles, kui palju rohkem on väärt roog, „mis jääb igaveseks eluks, mida Inimese Poeg tahab teile anda”.³ Jeesus kuulutas:

„Mina olen eluleib.

Teie esiisad sõid kõrves mannat ja surid.

See on leib, mis taevast alla tuleb, et inimene seda sööks ega sureks.

Mina olen elav leib, mis taevast on alla tulnud. Kui keegi sööb seda leiba, siis ta elab igavesti; ja leib, mille mina annan, on minu liha, mille annan maailma elu eest!”⁴

Päästja sõnade kavatsetud tähendus jäi täiesti märkamatuks Tema kuulajatele, kes mõistsid Tema ütlust ainult otseses mõttes. Selle mõtte ees tagasi kohkudes imestasid nad: „Kuidas see võib meile anda oma liha süüa?”⁵ Jeesus selgitas seda põhimõtet edasi:

„Tõesti, tõesti ma ütlen teile, et kui te ei söö Inimese Poja liha ega joo tema verd, siis ei ole elu teis enestes!

Kes sööb minu liha ja joob minu verd, sel on igavene elu; ja mina äratan tema üles viimsel päeval.

Sest mu liha on tõeline roog ja mu veri on tõeline jook.”⁶

Siis avaldas Ta oma metafoori sügavmõttelise tähenduse:

„Kes sööb minu liha ja joob minu verd, jääb minusse ja mina temasse.

Nagu elav Isa mind on läkitanud ja mina elan Isa läbi, nõnda ka see, kes mind sööb, elab minu läbi.”⁷

Ikkagi ei mõistnud Tema kuuljad, mida Jeesus ütles, ja „paljud ‥, kui nad seda kuulsid, ütlesid: „See kõne on kõva, kes võib seda kuulda? ‥ [Ja] sellest ajast läksid paljud tema jüngrid ära ta järelt ega kõndinud enam temaga.”⁸

Süüa Tema liha ja juua Tema verd on ebatavaline viis väljendamaks, kui täielikult me peame tooma Päästja oma ellu – oma olemusse –, et me võiksime olla üks. Kuidas see juhtub?

Esiteks me peame mõistma, et ohverdades oma liha ja verd, lepitas Jeesus meie patud ja sai võitu surmast, nii füüsilisest kui vaimsest.⁹ Siis on selge, et me sööme Tema liha ja joome Tema verd, kui me võtame Temalt vastu Tema lepituse väe ja õnnistused.

Kristuse õpetus ütleb, mida me peame tegema, et saada lepitavat armu. See on olla veendunud Kristuses ja uskuda Temasse, parandada meelt ja saada ristitud ning võtta vastu Püha Vaim „ja seejärel tuleb teie pattude andekssaamine tule ja Püha Vaimuga”.¹⁰ See on värav, meie juurdepääs Päästja lepitavale armule ning kitsale ja ahtale rajale, mis viib Tema kuningriiki.

„Mispärast, kui te [sellel rajal] edasi pürgite, toitudes rõõmuga Kristuse sõnast, ning peate vastu lõpuni, vaata, nõnda ütleb Isa: Te saate igavese elu. ‥

Ja nüüd, vaata, see on Kristuse õpetus ning ainus ja õige õpetus Isast ja Pojast ja Pühast Vaimust, kes on üks Jumal ilma lõputa.”¹¹

Isanda õhtusöömaaja sakramendi sümboolika üle on meeldiv mõtiskleda. Leib ja vesi esindavad Tema liha ja verd, kes on Eluleib ja Elav Vesi,¹² meenutades meile õrnalt hinda, mille Ta tasus, et meid lunastada. Kui leiba murtakse, mäletame Päästja murtud liha. Vanem Dallin H. Oaks täheldas kord, et „kuna seda rebitakse ja murtakse, on iga leivatükk ainulaadne, just nagu inimesed, kes seda söövad. Me kõik peame parandama meelt erinevatest pattudest. Meil kõigil on erinevad vajadused, mida tugevdada Issanda Jeesuse Kristuse lepituse kaudu, keda me selle talitusega meeles peame”.¹³ Kui me joome vett, mõtleme verele, mida Ta valas Ketsemani aias ja ristil, ning selle pühitsevale väele.¹⁴ Teades, et „miski, mis pole puhas, ei saa pääseda tema kuningriiki”, teeme otsuse olla nende seas, „kes on pesnud oma rõivad [Päästja] veres tänu oma usule ja meeleparandusele kõikidest oma pattudest ning oma ustavusele kuni lõpuni”.¹⁵

Olen kõnelnud sellest, kuidas võtta vastu Päästja lepitava armu, mis võtab meilt ära meie patud ja nende pattude pleki. Kuid piltlikult on Tema liha söömisel ja Tema vere joomisel edasine tähendus ja tähtsus ning see on Kristuse omadused ja iseloom meie olemuse osaks muuta, jätta maha loomupärane inimene ja saada pühaks „Issanda Kristuse lepituse kaudu”.¹⁶ Kui me võtame igal nädalal sakramendileiba ja -vett, oleks hea, kui mõtiskleksime, kui täielikult me peaksime tooma Tema iseloomu ja Tema patuta elu mustri meie ellu ja olemusse. Jeesus ei oleks saanud lepitada teiste patte, kui Ta poleks ise olnud patuta. Kuna õiglusel ei olnud Tema vastu nõudeid, võis Ta anda enese meie asemel, et rahuldada õiglust ja seejärel anda armu. Kui me mäletame ja austame Tema lepitavat ohvrit, siis peaksime samuti mõtisklema Tema patuta elule.

See viitab meiepoolsele vajadusele suuresti pingutada. Me ei saa jääda endaga rahule nii, nagu me oleme, vaid peame pidevalt edasi pürgima, kuni saame „Kristuse täiuse täisea mõõtu mööda”.¹⁷ Nagu kuningas Lamooni isa Mormoni Raamatus, peame olema valmis loobuma kõigist oma pattudest¹⁸ ja keskenduma sellele, mida Issand ootab meilt isiklikult ja üheskoos.

Mõnda aega tagasi jutustas üks sõber mulle kaemuse, mis tal oli olnud misjonijuhatajana teenides. Tal oli olnud operatsioon, millest taastumine nõudis mitu nädalat. Taastumise ajal pühendas ta aega pühakirjade uurimisele. Ühel pärastlõunal, kui ta mõtiskles Päästja sõnade üle 3. Nefi 27. peatükis, suikus ta unele. Ta jutustas:

„Ma suikusin unne, milles mulle anti elav, põhjalik ülevaade minu elust . Mulle näidati minu patud, halvad valikud, ajad ‥ mil olin kohelnud inimesi kannatamatult, lisaks veel tegemata jäetud head asjad, mida oleksin pidanud ütlema või tegema. ‥ Põhjalik ‥ [ülevaade] minu elust näidati mulle vaid mõne minuti jooksul, kuid see tundus kestvat palju kauem. Ma ärkasin ehmunult ja ‥ langesin koheselt põlvili voodi kõrvale ning hakkasin palvetama, anuma andestust, valama välja oma südame tundeid, nagu ma seda polnud varem kunagi teinud.

Enne seda unenägu ei teadnud ma, et mul [oli] nii suur vajadus meelt parandada. Minu vead ja nõrkused said mulle ühtäkki nii valusalt selgeks, et vahe selle inimese vahel, kes ma olin, ja Jumala pühaduse ja headuse vahel tundus [kui] miljonid kilomeetrid. Oma palves sel hilisel pärastlõunal väljendasin ma kogu südamest sügavaimat tänu Taevasele Isale ja Päästjale selle eest, mida nad olid teinud minu heaks ja minu hinnaliste suhete heaks minu naise ja lastega. Põlvitades tundsin ma samuti Jumala armastust ja halastust, mis oli minu ebaväärilisuse tunnetest hoolimata nii käegakatsutav. ‥

Ma võin öelda, et pärast seda päeva ei ole ma enam endine. ‥ Mu süda muutus. ‥ Järgnes see, et ma hakkasin tundma suuremat empaatiat teiste suhtes ja mul oli suurem võime armastada koos suure vajadusega evangeeliumi kuulutada. ‥ Ma suutsin suhestuda Mormoni Raamatu usu, lootuse ja meeleparanduse anni sõnumiga nagu ei iial varem.”¹⁹

On tähtis mõista, et selle hea mehe elav ilmutus tema pattudest ja vajakajäämistest ei heidutanud teda ega viinud teda meeleheitesse. Jah, ta tundis ehmatust ja kahetsust. Ta tundis teravat vajadust meelt parandada. Ta oli alandlikuks muudetud, kuid siiski tundis ta tänulikkust, rahu ja lootust –tõelist lootust – tänu Jeesusele Kristusele, kes on „elav leib, mis taevast on alla tulnud”.²⁰

Minu sõber rääkis lõhest, mida ta unenäos nägi enda elu ja Jumala pühaduse vahel. Pühadus on õige sõna. Süüa Kristuse liha ja juua Tema verd tähendab püüelda pühaduse poole. Jumal käsib: „Olge pühad, sest mina olen püha!”²¹

Eenok andis meile nõu: „Õpeta oma lastele seda, et kõik inimesed kõikjal peavad meelt parandama või nad ei saa mingil juhul pärida Jumala kuningriiki, sest miski, mis pole puhas, ei saa seal elada ehk elada tema juures; sest Aadama keeles on tema nimi Pühaduse Inimene ja tema Ainusündinu nimi on Inimese Poeg, nimelt Jeesus Kristus.”²² Poisikesena imestasin ma sageli, miks viidatakse Uues Testamendis Jeesusele (ja seda teeb ka Ta ise) kui Inimese Pojale, kui Ta on tegelikult Jumala Poeg, kuid see Eenoki ütlus selgitab, et need viited on tegelikult tunnustus Tema jumalikkusest ja pühadusest – Ta on Pühaduse Inimese ehk Jumal Isa Poeg.

Kui me soovime jääda Kristusesse ning et Tema jääks meisse,²³ siis on pühadus see, mida me otsime, nii kehas kui vaimus.²⁴ Me otsime seda templis, millele on kirjutatud „Issandale pühitsetud”. Me otsime seda oma abielus, peres ja kodus. Me otsime seda igal nädalal, rõõmustades Issanda püha päeva üle.²⁵ Me otsime seda isegi oma igapäevaüksikasjades: meie kõnes, meie riietuses, meie mõtetes. Nagu president Thomas S. Monson on öelnud: „Me oleme kõige tulem, mida me loeme, mida me vaatame, mida me kuulame ja mida me mõtleme.”²⁶ Me otsime pühadust, võttes iga päev üles oma risti.²⁷

Õde Carol F. McConkie on täheldanud: „Me märkame hulgaliselt proovilepanekuid, kiusatusi ja katsumusi, mis võiksid meid eemale tõmmata kõigest sellest, mis on Jumala ees vooruslik ja kiiduväärne. Kuid surelikud kogemused annavad meile võimaluse valida püha. Kõige sagedamini pühitsevad ja teevad meid pühaks ohverdused, mida teeme, et oma lepinguid täita.”²⁸ Ja ohverdustele, mida teeme, lisaksin mina ka meie teenimistöö.

Me teame, et „kui [me oleme] oma kaasinimeste teenistuses, [oleme me] ainult oma Jumala teenistuses”.²⁹ Ja Issand meenutab meile, et sedalaadi teenimine on kesksel kohal Tema elus ja olemuses. „Sest Inimese Poeg ei ole tulnud ennast laskma teenida, vaid ise teenima ja andma oma hinge lunaks paljude eest!”³⁰ President Marion G. Romney selgitas targalt: „Teenimine ei ole miski, mille me siin maa peal välja kannatame, et saaksime välja teenida õiguse elada selestilises kuningriigis. Teenimine on tõeline olemus, millest koosneb ülendatud elu selestilises kuningriigis.”³¹

Sakarja kuulutas prohvetlikult, et Issanda tuhandeaastase rahuriigi ajal on isegi hobuste kuljuste peale graveeritud „Issandale pühitsetud”.³² Selles vaimus kinnitasid teerajajatest pühad Soolajärve orus meeldetuletuse „Issandale pühitsetud” pealtnäha tavalistele asjadele kui ka asjadele, mis olid otsesemalt seotud usutavadega. See oli kirjutatud sakramenditopsidele ja vaagnatele ning trükitud seitsmekümnete pühitsemistunnistustele ja Abiühingu lipule. „Issandale pühitsetud” oli samuti kirjutatud Siioni Kaubanduskooperatiivi vaateaknale ZCMI kaubamajas. Seda võis leida vasara peal ja trummil. „Issandale pühitsetud” oli valatud metallist uksenuppudele president Brigham Youngi kodus. Need viited pühadusele ebatavalistes või ootamatutes kohtades võivad paista kohatud, kuid need viitavad, kui kõikehõlmav ja pidev peab oleme meie keskendumine pühadusele.

Päästja liha söömine ja Tema vere joomine tähendab heita välja oma elust kõik, mis ei sobi kokku kristliku iseloomuga, ja muuta Tema omadused meie omadusteks. See on meeleparanduse suurem tähendus, mitte ainult pöörduda ära mineviku pattudest, vaid edasi minnes samuti „oma südame ja tahte [pööramine] Jumala poole”.³³ Nagu juhtus minu sõbraga tema ilmutuslikus unenäos, näitab Jumal meile meie vigu ja puudusi, kuid Ta aitab meil samuti muuta nõrkuse tugevuseks.³⁴ Kui me küsime siiralt „Mis puudub mul veel?”,³⁵ ei jäta Ta meid arvama, vaid vastab meile armastavalt, et võiksime olla õnnelikud. Ja Ta annab meile lootust.

See on kõikehaarav ettevõtmine ja oleks kohutavalt hirmutav, kui me oleksime oma püüdlustes pühaduse poole üksinda. Hiilgav tõsiasi on, et me ei ole üksinda. Meil on Jumala armastus, Kristuse arm, Püha Vaimu trööst ja juhatus ning sõprus ja julgustus meie kaaspühadelt Kristuse ihus. Me ei tohiks olla rahul sellega, kus me oleme, kuid me ei tohiks ka meelt heita. Lihtne, kuid mõtlemapanev laul innustab meid:

Ma tunnistan Jeesusest Kristusest, et Ta on „Elav Leib, mis taevast on alla tulnud”,³⁷ ja see, „kes sööb [Tema] liha ja joob [Tema] verd, sel on igavene elu”.³⁸ Jeesuse Kristuse nimel, aamen.