Pöörduge Issanda poole

1998. aasta kevadel avanes meil Caroliga võimalus komandeering ja perepuhkus omavahel ühildada ning meie neli last ja hiljuti lesestunud ämm paariks päevaks Hawaiile viia.

Ööl enne Hawaiile sõitu diagnoositi meie neljakuusel pojal Jonathonil mõlemas kõrvas põletik ja meile öeldi, et ta ei saa vähemalt kolm kuni neli päeva reisida. Otsustasime, et Carol jääb Jonathoniga koju ja meie ülejäänud pereliikmetega siiski sõidame.

Esimesed märgid sellest, et meie reis ei kujune selliseks, nagu ma olin ette kujutanud, ilmnesid üsna pea pärast kohalejõudmist. Jalutades kuuvalgel palmidega ääristatud teerajal, meie ees avanemas vaade ookeanile, pöördusin ma tol romantilisel hetkel, et saare ilu kommenteerida, kuid selle asemel et näha Carolit, vaatasin silma oma ämmale, keda ma ka muidugi väga armastan. Ma lihtsalt ei olnud seda sellisena ette kujutanud. Samuti ei olnud Carol osanud ette näha, et peab puhkuse üksi haige pojaga kodus veetma.

Meie elus tuleb ette hetki, mil leiame end ootamatult teerajalt, silmitsi olukordadega, mis on märksa hullemad kui häiritud puhkus. Kuidas reageerime, kui sündmused, mida me tihtipeale ei kontrolli, meie eluplaanid ja lootused nurja ajavad.

6. juunil 1944 maabus Normandia dessandi raames Omaha randa Hyrum Shumway, noor Ameerika Ühendriikide sõjaväe leitnant. Dessandist pääses ta terve nahaga, kuid 27. juuli liitlasvägede pealetungis sai ta tankitõrjemiini plahvatuses tõsiselt viga. Hetkega võtsid ta elu ja tulevane meditsiinikarjäär uue suuna. Hoolimata mitmetest operatsioonidest, mis aitasid tal enamikest tõsistest vigastustest taastuda, oli vend Shumway jäädavalt kaotanud võime näha. Kuidas ta sellele reageeris?

Pärast kolme aastat taastusravihaiglas naasis ta koju Lovellisse Wyomingi osariiki. Ta teadis, et tal polnud enam võimalik saada arstiks, kuid oli võtnud nõuks minna eluga edasi, abielluda ja hakata peret ülal pidama.

Lõpuks leidis ta Baltimore´is Marylandis tööd pimedate taastusravinõustaja ja tööhõivespetsialistina. Omaenda taastusravi käigus oli ta hakanud mõistma, et pimedad on võimelised hoopis rohkemaks, kui ta oli arvanud, ning kaheksa ametiaasta jooksul leidis ta töö rohkematele pimedatele kui ükski teine nõustaja kogu riigis.

Olles kindel oma võimes peret ülal pidada, tegi Hyrum oma kallimale abieluettepaneku, öeldes: „Kui sina oled nõus lugema kirju, sorteerima sokke ja sõitma autoga, siis võin mina teha ülejäänu.” Peagi said nad Soolajärve templis kokku pitseeritud ning neid õnnistati kaheksa lapsega.

1954. aastal naasid Shumwayd Wyomingi osariiki, kus vend Shumway töötas 32 aastat osariigi kurtide ja pimedate haridusasutuse juhina. Sel perioodil teenis ta ka seitse aastat Cheyenne´i esimese koguduse piiskopina ja hiljem 17 aastat vaia patriarhina. Pärast pensionile jäämist teenisid vend ja õde Shumway koos ka Inglismaal Londoni lõunaosa misjonil.

Hyrum Shumway suri 2011. aasta märtsis, jättes oma suurele järglaskonnale, kelle seas olid tema lapsed, lapselapsed ja lapselapselapsed, maha usu ja Issanda usalduse pärandi, mis oli ka tuleproovidele vastu pidanud.¹

Hyrum Shumway elu võttis sõja tõttu küll uue pöörde, kuid ta ei kahelnud kunagi oma jumalikus loomuses ja igaveses potentsiaalis. Nagu tema, oleme ka meie Jumala vaimupojad ja -tütred ning „võtsi[me] vastu Tema plaani, mille kaudu Tema lapsed võivad saada füüsilise keha ning maapealse kogemuse, et areneda täiuslikkuse poole ning saavutada lõpuks oma jumalik eesmärk igavese elu pärijatena”.² Ükski muutus, katsumus ega vastuseis ei saa seda igavest kurssi muuta – seda võivad teha ainult meie valikud, kui oma valikuvabadust rakendame.

Muutuseid ja nendega kaasnevaid proovilepanekuid, mida me surelikkuses kogeme, on igasuguseid ja igas suuruses ja need mõjutavad meist igaühte erinevalt. Nagu teiegi, olen näinud pealt, kuidas sõbrad või pereliikmed kogevad katsumusi, mille on põhjustanud

• lähedase surm,

• raske lahutus,

• täitmata jäänud soov abielluda,

• tõsine haigus või vigastus,

• isegi looduskatastroofid, mille tunnistajateks hiljuti kogu maailmas olnud oleme.

Nimekiri muudkui jätkub. Kuigi iga muutus võib meie olukorras olla ainulaadne, on selle tagajärjel tekkinud proovilepanekutes või katsumustes ühine joon: Jeesuse Kristuse lepitava ohverduse kaudu on meil alati võimalik leida lootust ja rahu. Jeesuse Kristuse lepitus pakub ülimat parandavat ja tervendavat väge igale haavatud kehale, kahjustada saanud hingele ja murtud südamele.

Tema teab moel, mida keegi teine mõista ei suuda, mida me vajame, et kesk muutusi edasi minna. Erinevalt sõpradest ja lähedastest ei tunne Päästja meile lihtsalt kaasa, vaid tunneb täpselt sama mida meie, kuna Ta on olnud sealsamas, kus oleme meie. Lisaks meie pattude pärast kannatamisele ja nende lunastamisele on Jeesus Kristus kõndinud ka igal rajal kus meiegi, kogenud iga proovilepanekut, seisnud silmitsi iga valuga – nii füüsilise, emotsionaalse kui ka hingelise valuga –, mida me eales surelikkuses kogeda võime.

Juhataja Boyd K. Packer on õpetanud: „Jeesuse Kristuse halastus ja arm pole ainult nende jaoks, kes patustavad ‥, vaid kaasavad igikestva rahu lubadust kõigile, kes võtavad vastu Tema ja Ta õpetused ning järgivad neid. ‥ Tema halastus teeb vägeval kombel terveks koguni süütu, kes pahaaimamatult haiget saab.”³

Selles surelikkuses ei saa me kontrollida, mis meiega juhtub, kuid meil on täielik kontroll selle üle, kuidas me elumuutustele reageerime. See ei tähenda, nagu poleks proovilepanekutel ja katsumustel, mida kohtame, mingeid tagajärgi või et need on kerged. See ei tähenda, et me valust ja hingepiinast pääseme. Kuid see tähendab põhjust loota, et tänu Jeesuse Kristuse lepitusele võime minna edasi ja leida eest helgema tuleviku, mis on täis rõõmu, valgust ja õnne.

Moosia raamatust loeme ülestähendust Almast, kuningas Noa endisest preestrist, ja tema rahvast, keda „Issand oli ‥ hoiatanud ‥ ning [kes] lahkusid kõnnumaale kuningas Noa vägede eest”. Kaheksa päeva pärast „nad jõudsid ‥ väga kaunile ja meeldivale maale”, kuhu „nad püstitasid oma telgid ja hakkasid maad viljelema ning hakkasid ehitama maju”.⁴

Nende olukord oli paljutõotav. Nad olid võtnud vastu Jeesuse Kristuse evangeeliumi. Nad olid saanud ristitud lepingu märgiks, et nad teenivad Issandat ja peavad Tema käske. Ja „nad paljunesid ja kasvasid maal ülimalt tugevaks”.⁵

Kuid nende olukord võttis peagi uue pöörde. „Laamanlaste sõjavägi oli ületanud maa piiri.”⁶ Alma ja tema rahvas langesid peagi orjusesse ja „nende kannatused olid nii suured, et nad hakkasid hüüdma vägevalt Jumala poole”. Siis aga käskisid nende valvurid neil palvetamine lõpetada, sest „kes iganes leitakse hüüdmast Jumala poole, see surmatakse”.⁷ Alma ja tema rahvas polnud teinud midagi, et sellist kohtlemist ära teenida. Kuidas nad sellele reageerisid?

Selle asemel et Jumalat süüdistada, pöördusid nad Tema poole ja „valasid välja oma südamed temale”. Vastuseks nende usule ja vaiksetele palvetele vastas Issand: „Olge täis tröösti. ‥ Ma kergendan samuti koormaid, mis on asetatud teie õlgadele, kuni selleni välja, et te ei tunne neid oma seljal.” Peagi andis „Issand ‥ neile jõudu, nii et nad jaksasid vaevata kanda oma koormaid ja nad alistusid kõiges rõõmsameelselt ja kannatlikkusega Issanda tahtele”.⁸ Kuigi neid veel orjusest välja ei viidud, said nad vastavalt oma vajadustele ja Issanda tarkusele õnnistusi, sest nad pöördusid Issanda poole, mitte Temast eemale.

Vanem Dallin H. Oaks on õpetanud: „Tervendavad õnnistused tulevad eri moel, mis sobituvad meie isiklike vajadustega, millega Issand, kes meid kõige paremini armastab, hästi kursis on. Mõnikord tähendab tervenemine haigusest vabanemist või koorma kergenemist. Kuid mõnikord tervendatakse meid nii, et saame jõudu, mõistmist või kannatlikkust, et meile antud koormaid edasi kanda.”⁹

Lõpuks „nii suur oli nende usk ja nende kannatlikkus”, et Issand vabastas Alma ja tema rahva, nagu Ta vabastab ka meid, ning siis „valasid nad välja oma tänu ‥, sest nad olid orjuses ja keegi ei saanud neid vabastada muidu kui Issand, nende Jumal”.¹⁰

Kurb iroonia siinkohal on see, et tihtipeale need, kes kõige enam abi vajavad, pöörduvad sellest ainsast täiuslikust abiallikast – Päästjast Jeesusest Kristusest – eemale. Tuttav pühakirjalugu vaskmaost õpetab meile, et katsumustega silmitsi seistes on valik meie käes. Pärast seda, kui Iisraeli lapsi salvasid mürgised lendmaod,¹¹ „püstitati võrdkuju, et kes iganes seda vaatab, jääb elama. [Kuid see oli valik.] Ja paljud vaatasid ja jäid elama.

‥ Kuid paljud olid nii paadunud, et nad ei tahtnud vaadata, seepärast nad hukkusid.”¹²

Sarnaselt muistsetele iisraellastele kutsutakse ja julgustatakse ka meid vaatama Päästjat ja elama – sest Tema ike on hea ja Tema koorem on kerge, isegi kui meie koorem on raske.

Alma noorem õpetas seda püha tõde, öeldes: „Kes iganes paneb oma lootuse Jumalale, saab abi oma katsumustes ja oma hädades ja oma kannatustes ja ta tõstetakse üles viimsel päeval.”¹³

Sel viimsel ajal on Issand andnud meile arvukalt vahendeid, meie „vaskmadusid”, mis kõik on mõeldud aitamaks meil vaadata Kristuse poole, et paneksime usalduse Temale. Et eluraskustega toime tulla, ei peaks me reaalsust eirama, vaid pigem otsustama, millele keskenduda ja millisele alusele ehitada.

Nende abivahendite seas on muuhulgas

• pühakirjade ja elavate prohvetite õpetuste regulaarne uurimine,

• sage siiras palvetamine ja paastumine,

• väärilisena sakramendi võtmine,

• regulaarne templi külastamine,

• preesterluse õnnistused,

• väljaõppe saanud professionaalide tark nõu

• ja koguni ravimid, mis on korrektselt välja kirjutatud ja mida õigesti tarvitatakse.

Hoolimata elumuutustest, mis meid tabada võivad, ja ükskõik millisel ootamatul rajal meil käia tuleb, on meie enda valida, kuidas reageerida. Päästja poole pöördumine ja Tema väljasirutatud käe haaramine on alati parim valik.

Vanem Richard G. Scott on õpetanud järgmise igavese tõe: „Tõeline kestev õnn koos kaasneva jõu, julguse ja võimega ka kõige raskematest proovilepanekutest jagu saada võrsub elust, mis on keskendunud Jeesusele Kristusele. ‥ Keegi ei garanteeri, et tulemused ilmnevad üleöö, kuid meil on täielik kinnitus, et Issandale sobival ajal saabuvad ka lahendused, võtab maad rahu ja tühjus saab täidetud.”¹⁴

Ma tunnistan nendest tõdedest. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.