2010–2019
Veel üks päev
Aprill, 2018


Veel üks päev

Meil kõigil on elamiseks „tänane päev” ja selle päeva edukaks muutmise võti peitub valmisolekus ohverdada.

Mõned aastad tagasi sündis minu sõpradele imekaunis beebi, kes sai nimeks Brigham. Pärast sündi diagnoositi Brighamil haruldane haigus nimega Hunteri sündroom, mis tähendas kahjuks seda, et Brighami elu jääb lühikeseks. Ühel päeval, kui Brigham ja ta pere käisid templi juures, ütles Brigham kaks korda selgelt sõnad: „Veel üks päev.” Juba järgmisel päeval Brigham suri.

Kujutis
Brigham
Kujutis
Brighami perekond
Kujutis
Brighami haud

Olen käinud mõned korrad Brighami haual ja iga kord mõtisklen ma seal olles sõnade „veel üks päev” üle. Mõtlen, mida see tähendab, millist mõju avaldaks mu elus teadmine, et mul on jäänud elada vaid veel üks päev. Kuidas ma kohtleksin oma naist, lapsi ja teisi inimesi? Kui kannatlik ja viisakas ma oleksin? Kuidas ma hoolitseksin oma keha eest? Kui tulihingeliselt ma palvetaksin ja pühakirju uuriksin? Mõtlen, et ühel või teisel moel tekib meil kõigil elus kunagi arusaam sõnadest „veel üks päev” – arusaam, et peame olemasolevat aega targalt kasutama.

Vanast Testamendist loeme lugu Juuda kuningas Hiskijast. Prohvet Jesaja kuulutas Hiskijale, et ta elu on lõpule jõudmas. Olles kuulnud prohveti sõnu, hakkas Hiskija palvetama, anuma ja nuttis kibedasti. Tol korral lisas Jumal Hiskija elule 15 aastat. (Vt Js 38:1–5.)

Kui meile öeldaks, et meil on veel vaid veidi elada jäänud, siis ka meie palume ehk elupäevi juurde asjade nimel, mida oleksime pidanud tegema või siis teisiti tegema.

Läbi aegade on Issand oma tarkuses otsustanud anda meile kõigile ühe asja, mis on kindel: meil kõigil on elamiseks „tänane päev” ja selle päeva edukaks muutmise võti peitub valmisolekus ohverdada.

Issand on öelnud: „Vaata, praegust kutsutakse tänaseks kuni inimese Poja tulekuni, ja tõesti, see on ohverdamise päev” (ÕL 64:23; rõhutused lisatud).

Sõna ohverdamine tuleneb ladinakeelsest sõnast sacer, mis tähendab püha, ja facere, mis tähendab tegema ehk teisisõnu asju pühaks tegema, neile au andma.

„Ohverdus toob meile õnnistust taevast” („Au olgu mehel”, Kiriku lauluraamat, nr 19).

Mil viisil muudab ohverdamine meie päevad tähendusrikkaks ja õnnistatuks?

Esiteks, isiklik ohverdamine tugevdab meid ja lisab asjadele, mille nimel ohverdame, väärtust.

Mõned aastad tagasi tuli paastupühapäeval üks eakas õde kantslisse, et tunnistust jagada. Ta elas Peruus Amazonase jõe ääres asuvas Iquito linnas. Ta rääkis, et ristimisest alates on tal olnud alati eesmärgiks saada templitalitused Peruus Limas. Ta maksis ustavalt täiskümnist ja säästis aastate jooksul oma kasinast sissetulekust.

Tema rõõm templisse minemise ja seal pühade talituste saamise üle väljendus järgmistes sõnades: „Täna võin ma öelda, et lõpuks tunnen ma, et olen valmis läbi eesriide minema. Ma olen maailma kõige õnnelikum naine. Te ei kujuta ette, kui kaua olen ma säästnud raha, et minna templisse, ja pärast seitset päeva jõel ja kaheksatteistkümmet tundi bussis olin ma lõpuks Issanda kojas. Sellest pühast paigast lahkudes ütlesin ma endale pärast kõiki neid ohverdusi, mis olid olnud vajalikud, et ma saaksin tulla templisse, et ma ei lase millelgi sundida end suhtuma kergekäeliselt ühessegi lepingusse, mille ma olen sõlminud, sest see oleks raiskamine. See on väga tõsine pühendumine!”

Õppisin sellelt armsalt õelt, et isiklik ohverdus on hindamatu jõud, mis mõjutab meie otsuseid ja otsusekindlust. Isiklik ohverdus mõjutab meie tegusid, meie pühendumist ja meie lepinguid ning annab pühadele asjadele tähenduse.

Teiseks, teiste heaks tehtud või teiste poolt meie heaks tehtud ohverdused toovad kõigile õnnistusi.

Kui ma hambaarstiks õppisin, oli meie kohalik majandus mitte just väga paljulubav. Inflatsioon kasvas dramaatiliselt, vähendades päev-päevalt raha väärtust.

Mäletan, et tol aastal, kui pidin minema kirurgiapraktikale, pidid mul olema enne semestri algust olemas kõik vajalikud kirurgilised tööriistad. Mu vanemad säästsid vajamineva summa. Kuid ühel ööl juhtus midagi dramaatilist. Läksime tööriistu ostma, et avastada, et rahasummast, mille olime vajaliku ostmiseks säästnud, piisab nüüd üksnes paari kirurgiliste pintsettide ostmiseks ja ei millekski muuks. Naasime koju tühjade kätega ja raske südamega, et mul jääb ülikoolis semester vahele. Äkki ütles mu ema: „Taylor, tule minuga, lähme välja.”

Läksime vanalinna, kus oli palju kohti, mis müüvad ja ostavad juveele. Kauplusesse jõudnud, võttis ema käekotist pisikese sinise sametist kotikese, milles oli imekaunis kuldkäevõru, millele oli graveeritud: „Minu kallile tütrele isalt.” See oli käevõru, mille mu vanaisa oli üheks ema sünnipäevaks talle kinkinud. Nüüd müüs ta selle minu silme all maha.

Raha kätte saanud, ütles ta mulle: „Kui on üks asi, milles ma kindel olen, siis selles, et sinust saab hambaarst. Mine ja osta kõik, mida sa vajad.” Kas suudate ette kujutada, milliseks üliõpilaseks ma pärast seda hetke muutusin? Tahtsin olla parim ja lõpetada oma õpingud kiiresti, sest teadsin, kui suure ohverduse oli mu ema teinud.

Õppisin, et kallite inimeste ohverdused värskendavad meid nagu külm vesi keset kõrbe. Selline ohverdus annab lootust ja motivatsiooni.

Kolmandaks, kõik ohverdused, mida me teeme, on väikesed võrreldes Jumala Poja ohverdusega.

Kui palju on väärt isegi armastatud kullast käevõru võrreldes Jumala Poja enda ohverdusega? Kuidas me saame seda lõputut ohverdust austada? Me saame iga päev meeles pidada, et meil on veel üks päev elada ja olla ustav. Amulek õpetas: „Jah, ma tahaksin, et te läheksite ega teeks enam oma südant kõvaks, sest vaata, praegu on teie päästeaeg ja -päev; ja seepärast, kui te parandate meelt ja ei tee oma südant kõvaks, siis astub suur lunastusplaan teie jaoks otsekohe jõusse” (Al 34:31). Teisisõnu, kui me pakume Issandale ohverdusena murtud südame ja kahetseva vaimu, siis tulevad meie ellu kohe suure õnneplaani õnnistused.

Lunastusplaan saab teoks tänu Jeesuse Kristuse ohverdusele. Nagu Ta ise kirjeldas, milline ohverdus „pani mind, Jumalat ennast, suuremat kõigist, valust värisema ja veritsema igast poorist, ja kannatama nii kehas kui vaimus ning soovima, et ma võiksin pääseda kibeda karika joomisest” (ÕL 19:18).

Ja tänu sellele ohverdusele võime me pärast siirast meeleparanduse protsessi tunda, et meie vigade ja pattude koormat on kergendatud. Süütunne, häbi, valu, kurbus ja enese mahategemine asenduvad puhta südametunnistuse, õnne, rõõmu ja lootusega.

Samas kui me austame Tema ohverdust ja oleme selle eest tänulikud, võib meil tekkida suur kirglik soov olla parem Jumala laps, hoiduda pattudest ja pidada kinni lepingutest, nagu ei iial varem.

Seejärel, nagu Eenosel pärast oma pattude andekssaamist, tekib meil endal soov ohverdada ning soovime meie vendade ja õdede heaolu (vt En 1:9). Ja iga „veel üks päev” paneb meid veelgi rohkem tahtma järgida üleskutset, mille president Howard W. Hunter meile esitas, öeldes: „Lahendage ära tüli. Otsige üles unustatud sõber. Asendage kahtlused usaldusega. Vastake armastaval toonil. Julgustage noori. Näidake nii sõnade kui ka tegudega üles ustavust. Täitke antud lubadus. Ärge pidage vimma. Andestage vaenlasele. Paluge vabandust. Püüdke mõista. Vaadake üle nõudmised, mida teistele esitate. Pidage kellegi vajadusi enda omadest tähtsamaks. Olge lahked. Olge leebed. Naerge pisut rohkem. Väljendage tänu. Tervitage võõrast. Rõõmustage lapse südant. .. Väljendage armastust ja tehke seda üha uuesti.” (Kiriku presidentide õpetused: Howard W. Hunter [2015], lk 31; kohandatud teosest „What We Think Christmas Is”. – McCall’s, dets 1959, lk 82–83.)

Täitkem oma päevad selliste tunnete ja jõuga, mida annab meile isiklik ohverdus ja ohverdus, mida teeme teiste heaks või teevad teised meie heaks. Ja nautigem erilisel viisil rahu ja rõõmu, mida pakub meile Ainusündinud Poja ohverdus. Jah, seda rahu, mida mainitakse, kui loeme, et Aadam langes, et inimesed võiksid olla, ja inimesed on, et nad võiksid tunda rõõmu (vt 2Ne 2:25). See rõõm on tõeline rõõm, mida üksnes Päästja Jeesuse Kristuse ohverdus ja lepitus võivad pakkuda.

Ma palvetan, et me järgiksime Teda, et me usuksime Temasse, et me armastaksime Teda ja et me tunneksime armastust, mida Tema ohverdus peegeldab iga kord, kui meil on võimalus elada veel üks päev. Jeesuse Kristuse nimel, aamen.